Salapärane Merivälja objekt M: Eesti oma ja tõestisündinud salatoimik (61)

Selle loo kuulsus- ja kõmurikkast algusest on möödas juba rohkem kui veerandsada aastat. Vaikne ja kuulsusetu lõppki jääb eelmise sajandi viimasesse kümnesse. Omal ajal nn. Merivälja juhtumina tuntuks saanud lugu pani Eesti kuulsaima paranähtusena kihisema peaaegu pool Euroopat ning Nõukogude Liidus ulatus see kõige kõrgematesse Kremli koridoridesse ja tollal pukis olnud Juri Andropovi ümber olnud inimesteni välja.

Meriväljast kirjutati 80.–90. aastatel üleliidulises pressis, siit tehti telesaateid ja vändati filme. Siia lennutati kosmonaute – kindlasti käis Meriväljal Hõbekuuse teel näiteks Valentina Tereškova – ja väärikaid teadlasi ning diplomaate. Nõukogude Liidu neljanda kosmonaudi Pavel Popovitši abikaasa, teeneline katselendur Marina tegi veel 1990. aastal Meriväljale ehk objektile M tugevat reklaami, meelitades siia suure Asahi filmigrupi, kes aga olla vahetult pärast Tallinnas-käiku täies koosseisus surnud. Venemaal täiesti tõsiselt võetav ja organite poolt rangelt jälgitav para-ajakiri "Imed ja seiklused" (Tšudesa i prikljutšenija) avaldas Meriväljalt koguni 10-leheküljelise reportaaži, mida meiegi siinkohal sagedasti kasutame.

Meriväljal toimetati nagu avalikult, aga samas äärmise saladuskatte all – mängu olid tõmmatud KGB ise ja loomulikult kõige kõrgemad riigikaitsejõud.

Nüüd on avalikuks saanud materjalid, mida püüti varjata isegi iseseisva Eesti ajal. Sest keegi ei teadnud täpselt, millega tegu. Vene ajast rääkimata, mil kogu meeletu kirjavahetus kandis võluparooli soveršenno sekretno (täiesti salajane) ja paberid, mida Eesti NSV Teaduste Akadeemia vahetas Soome vastava ala teadlastega, ei olnud ette nähtud kaugeltki mitte igaühe silmade jaoks.

Kõik algas rauatükist

Šõu oli korralik. Sajad tuhanded rublad uuringute jätkamiseks oli heinapuru, mida ei lugenud keegi. Pealegi oli samadest uuringutest ja muidugi ka rahast sündimas imerelv, mis piltlikult pidi olema võimeline muutma maailma.

Minu käes on õiend tolleaegse keskkonnaministeeriumi peaspetsialisti Jaan Saare allkirjaga, õigupoolest loo esimene kirjalik tunnistus. Nooremale lugejale on asi väga konkreetselt ära räägitud ja ega mäluvärskendamine vanemale lugejalegi paha tee. Tsiteerin: "Tallinnas Hõbekuuse 34 eramaja maavaldusel 1960ndate aastate lõpul sooritatud kaevetööde käigus tulid maapinnast 6,5 meetri sügavuselt esile 3–4 sm paksused metallitükid, mis peremehe Virgo Mittli (tegelikult Virgo Mitt – U. V.) sõnade järgi moodustasid kaevu põhjas ühtse, kompaktse kihi."

Kiht oli metaljas, ülimalt sile, aga siiski kivist. Mingist väga tugevast kivimist, mida Mitt sai puruks ainult suruõhuhaamri abil, ja saagiks olid imepisikesed tükid. Need korjas ta ämbrisse, mis seisis tal majaräästa all veel hulga aega. Paar kõige ilusamat pala viis ta siiski oma kollektsiooni.

Virgo Mitt oli automehaanik, kuulu järgi heade kätega, kes töö puuduse üle kurtma ei pidanud. Teisalt olnud tal veel imetabane hobi – kivide korjamine. Kord tulnud tema garaaži keemik-geoloog Hergi Karik, kellele Mitt tundmatutest kividest rääkis ja need külalisele määrata andis. Kivid sattunud Geoloogia Instituudi asedirektori Herbert Viidingu lauale, kes aga üsna lahtise suuga mees olnud, ja peagi oli riigisaladus poolele Eestile teada. Peale selle sai Viidingu töökaaslane kivikeselt elektrilöögi. Loomulikult jõudis kõik see otse KGB kõrvu.

Eesti kangeimad geoloogid kummalist leidu ometi määrata ei osanud. Analüüsid näitasid senitundmatus mineraalis suurt rauasisaldust, aga spektris oli ka ebanormaalselt suur hulk titaani, kroomi, vanaadiumi ja niklit. Kokku 38 üli- ja vähem haruldast metalli. Kõige hämmastavam, et mõned neist ei saanud looduses koos eksisteeridagi. Näidis polnud küll radioaktiivne, ent võimsalt magnetiline. Moskvas pandi selle leidmiseks huugama tolle aja kohta seninägematu teaduspark: skannerid, elektronmikroskoobid, kogu spektromeetria arsenal, keemia- ja laseranalüüs...

Üks tükk tehti pooleks, üks pooltest omakorda kolmeks, millest tükike saadeti Kiievisse oma sõbrale, teine Leningradi ja kolmas Moskvasse. Kõige kiirem vastus tuligi Kiievist, kus NSVL Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni esimees professor J. Šukoljukov teatas, et tegemist pole mitte oletatava meteoriidi, vaid tehissulamiga. Et leid tuli välja moreenikihi alt, hakkasid jalamaid levima kuuldused ja arutlused, et jääajal maandus Meriväljale ufo, ja julgemad avaldasid arvamusi, et leid peaks olema ufode raadiomajaka jäänus. Kõige suuremad optimistid oletasid, et Meriväljal leidub ka tõeliste ufonautide säilmeid. Teooriatel, õige totratelgi, ei paistnud lõppu tulevat. Oli neid ufouurijaid, kes jõudsid järeldusele, et Merivälja objekt on maa all X–XI sajandist peale, mida illustreerivat ühes Tallinna kirikus olev freskofragment. Mida loomulikult ei leitud.

Moskvast tuli aga kaks kirja. Ühele oli alla kirjutanud NSV Liidu Teaduste Akadeemia asepresident ja teisele Kindralstaabi ülema asetäitja. Nende kahe tuntud seltsimehe kontakt kõige hellemate organitega andis märku, et asi võetakse rangeima kontrolli alla.

Tagatipuks tuli NSV Liidu tippkeemikute arvamus, et praeguste maailmas levinud tehnoloogiate põhjal pole ükski USA, Jaapani ega Saksamaa ettevõte võimeline sellist sulamit valmistama. See võimendas asja veelgi. Järelikult pidi leid olema ebamaist päritolu. Ja ideaalne toore kosmoselaevade ehitamiseks. Liiati pidi Meriväljalt leitud materjalil usutavasti olema omadus ajutiselt dematerialiseeruda.

Ränne Meriväljale suurenes veelgi

Nüüd sagenesid Liidus tuntud ekstrasensside palverännud Meriväljale. Paraku – mida kuulsamad inimesed, seda aremad nad on, ja ümbritsevad end segaste jõududega. Oma selgeltnägija oli ju ka Hitleril ja Stalinil. Oli Andropovil, kes tuli isiklikult Meriväljale selgelt nägema. Viimane, kes kangekaelselt uuringute jätkumist toetas, oli akadeemik Nikolai Sotševanov. Ta võttis asja väga tõsiselt, tegi arvukalt plaane ja kaardistusi. Leidmata ometi midagi asjalikku.

Mittide aed muutus põhjatuks kaevemaaks, kus mullahunnikud ulatusid telefoniliinideni. Pererahval oli oma aia hukkaminekust kahju, kuid õnnetusest osati teha ka väike õnn: Venemaalt kaubeldi kaevetööde eest välja hiigelsummasid. Vähe sellest. Oma vanaduspäevadel õnnestus Virgo abikaasa Vivikal end objekti valvuriks vormistada, et kaitsta aeda sissetungijate ja teiste huviliste hordide eest. Pange tähele: valvuri kuutasu oli 500 rubla! See võrdus tollal umbes peaministri palgaga. 1986. aastani oli Merivälja Eesti uurijate eest suletud.

1984. aastast hakkas Moskvast Tallinnas käima Aleksandr Dejev, kindel KGB kaastööline, kaitseministeeriumi ühe endise allasutuse päris tugev tegelane, kes oma tegevuse oli osavalt suunanud üleliidulise alluvusega tehase Punane RET tiiva alla. Koos kolme siberlasega moodustasid nad kooperatiivi Ruslan, mis hakkas tegelema õige imepäraste asjadega.

Vivika Mitt pidi nende käsutusse andma koguni omaette toa, kuhu venelased seadsid üles hullvõimsa aparatuuri.

Kõigepealt korjasid nad kokku kogu kivipuru, mille Virgo Mitt oli matnud kaevu rakmetesse. Siis hakkasid nad aias peale uute kaevetega, lootes veel kivimit leida. Aeda kaevati kahekorruselise maja sügavune šaht, mida kunagi ei õnnestunudki veest tühjendada. Peagi tõmmati aeda veel teisegi huvitava ala, AO2 kontuurid. Sealt loodeti leida järgmine kosmiline keha. See pidi oletuste järgi olema vähemalt 200tonnine unikaalsest metallist taevakeha, mille juures võivad olla ka masinad, mootorid ja aparatuur.

Häbiga lõpp

Kivimil arvati olevat imevõimed, millest konstrueeriti Dejevi järgi nimetatud D-generaator. Juuresolevast tabelist näete isegi, et võlukepike oli selle kõrval lapselalin. Kokku kavatseti kuuldavasti teha 20 imemasinat, millest kolm olevat isegi mingisuguse vormi saanud. Ja mille eest maksti "leiutajatele"

50 000 rubla. Kahjuks pole masina jälgi tänapäeval enam võimalik leida. Küll aga on seda oma silmaga näinud akadeemik Anto Raukas, kelle sõnul leitud masina avamisel selle sisemusest vaid purakas Eestis üsna levinud mineraali püriiti, mida eesti keeles tuntakse ka kassikullana (FeS2) ja pundar traati.

Kõiki üleliidulise Geoloogia Instituudi uuringuid finantseeriti NSVL Kaitseministeeriumi rahaga ja loomulikult oli kõik saladuses. Alles 1996. aastal, kui olid lagunenud nii ENSV kui NSVL, hakkas tunneli otsast paistma valgust ning lugu sai üldiselt teatavaks.

Et lugematu hulk raha haihtus hämarusse ning ka Mittide pere, õigemini veel ainsana ellu jäänud perenaine Vivika ei olnud rahaveski kadumisest õuelt huvitatud, räägiti rahvale ja ka otsustajatele igasugust soga, ning kui legendi ja müstikat polnud, siis mõeldi see lihtsalt välja. Nii ei väsinud perenaine seletamast, kuidas tema maja aknad periooditi nagu automaatselt sulguvad ja avanevad. Kuidas kellegi naiskodaniku käes olevat Meriväljalt pärit õnnekivi tükike, mis perenaisega alati kaasas käivat – tekkivat taskusse ka siis, kui naine kivi koju jättis. Natuke müstilisi muinasjutte sündis kümneid.

Kuna tohututel kaevamistel mitte midagi märkimisväärset ei leitud, hakkas vähemalt Eestis kõikidele ufo kallal maadlevatele seltskondadele selgeks saama, et asi on võetud laest ja müstika taga pole mitte midagi. Kõik jutud olid välja mõeldud ja suured silmad tekkinud maksimaalsest salastamisest. Aga kellelegi, eriti kindralstaabile ei juletud seda otse ka välja öelda – lolluste ja kuulujuttude sünniks oli ju tuulde lastud miljoneid. Isegi edumeelsemad Moskva kindralid pilgutasid silma ja ütlesid, et lasku me vaikselt edasi. Viimased rahad tulid veel taasiseseisvunud Eesti aegu. Alles 10. aprillil 1992 saatis toonane Teaduste Akadeemia asepresident Mihkel Veiderma Venemaa kolleegidele kirja selle kohta, et eestlased lugesid Meriväljal tehtud uuringud ammendatuks. Kirjas öeldi, et Hõbekuuse tee leid ei pärinenud iidsest geoloogilisest läbilõikest – nagu siiani oli arvatud. Vaid kusagilt mujalt.

Milles asi?

Nagu hea kriminaalromaani alguses märkisime, oli Virgo Mitt kirglik kivimisõber. Ta korjas kive igast võimalikust kohast. Objekti M lõpetamisel kaalus teised versioonid üles seisukoht, et palju furoori tekitanud materjal oli pärit küll Meriväljalt, aga mitte Hõbekuuse teelt, vaid läheduses olnud vanalt sõjaväe jäätmete matmispaigalt, kuhu muu hulgas toodi ka jäätmeid vanast Bekkeri laevatehasest. See tehas oli Esimese maailmasõja aegu ehitanud hävitajaid Vene armeele just samast väga unikaalsest metallist, mille koostist uuritakse praegugi. Nagu damaskuse terase omagi.

Hõbekuuse teelt leiti aga ainult kassikulda. Omal ajal oli Virgo Mitt need kaks materjalitükikest lihtsalt segi ajanud.

Nii lihtne miljoni maksnud saladuse lahendus ongi.

See metallitükk ajas tagajalgadele hulga Nõukogude kindraleid

Pärast külaskäiku ufokivi müüja juurde veereb meie bussike Geoloogia Instituuti, kus Merivälja müsteeriumi müüdipurustaja Anto Raukas tahab avalikuks teha veel ühe suure saladuse. Seal, sügavalt varjatud kogudes, on peidus tikutopsisuurune metallitükk, mida Eestis on näinud ainult vähesed inimesed ja mis ligemale 30 aastat tagasi pool Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi ja isegi Jaapani sõjaväeluure hulluks või vähemalt segadusse ajas. Viimane oli seesama Asahi võttegrupp, millest "Vaatluse" põhiloos juttu. Nagu hiljem selgus, kuulus sinna vaid üks teletöötaja – operaator. Kõik ülejäänud olid luurajad.

Tegu on sama metalliga, mis omal ajal neljaks murendati ja millest kolm tükki NSV Liidu mitmesse uurimiskeskusesse saadeti. Üks tükike aga jäeti suure saladuskatte all Eestisse.

"Tänaseks on peaaegu 40 metalli sulam molekulideni lahti harutatud ja me teame täpselt, millest ta koosneb," märgib Raukas, kes on veendunud, et see on Bekkeri laevatehase sulam. "Väga eriline. Isegi praegustes tingimustes on sellist sulamit valmistada üliraske. Vahest isegi võimatu. Sellel sulamil on oma saladus. Täpselt nagu damaskuse teraselgi, mida samuti keegi teha ei oska."

Tükk ufost jälle müügil!

Nagu Õhtulehe "Vaatluse" teemat aimates, ilmus paari päeva eest ajalehte Soov kuulutus, kus pakutakse 210 g kaaluvat tükikest Merivälja ufo väliskorpusest. Hind 55 miljonit dollarit.

Telefonis vastab tume, sensuaalse tooniga naishääl.

"Kas teie müüte kivi kosmosest?"

"Jah."

"Ei tahaks põrsast kotis osta. Kust asi pärit?"

"Olete midagi kuulnud Merivälja ufost?"

"Olen, seal elas perekond Mitt. Kas olete nende soost?"

"Olen. Minu esimene abikaasa oli nende poeg. Olen Mittide eksminia. Ämm mulle selle kivi kinkiski."

Niisiis räägib Mittide suguvõsa esindaja, kadunud Virgo ja Vivika Miti esimene minia Leili. Jutu edenedes selgub, et praegu müügil olev imekivi olevat põhjustanud hulgi segadusi, hüpanud toonasele abikaasale kõrvetades silmnäkku, muutunud väljakannatamatult kuumaks, kui keegi ta pihku võttis, olnud kohtades, kuhu teda iial ei pandud. Kivi olevat osake maakera juhtimissüsteemist, millest üks pool asub Tallinnas Meriväljal ja teine pool Mehhikos. Pealekauba olevat kivi abiga teoks saanud Leili-proua külaskäik ufole.

Proua Leili on sellest vaikinud aastakümneid. Kartes, et tema saladuse ilmsikstulekul ootaks teda vältimatu sõit majja, kus laed ja põrandad on pehme vooderdusega. Võib-olla just seetõttu usaldaski proua nii oma saladuse kui ka kivi hoiule Eesti väga kuulsa psühhiaatri kätte. Kodus ei julgenud Leili kivi hoida.

Kui proua viimaks julguse kokku võttis ja kivi tagasi küsis, polevat doktor aga hoiusest üldse mitte loobuda tahtnud. Ta needis Leili ära, öeldes, et kivi teda üle nädala elada ei lase. Nii läkski. Nädala pärast jäi Leili kopsupõletikku, mis tema eluküünla ainult napilt puhumata jättis.

Proua ei loodagi, et kivile kiiresti ostja leiab. "Võib kuluda kuid, kuni õige inimene maailmas selle kuulutuse üles leiab. Aga vahest ka aastaid. Summa ei ole tõesti just väike. Aga maailmas on palju miljardäre, kes koguvad üle maailma veidra päritoluga kivisid ja ei pelga nende eest välja laduda kosmilisi summasid. Kuid kivike ise on ju samuti kosmiline," ei välista Leili, et hind võib osaval rääkimisel ka langeda. "Aga võib-olla ka mitte, sest tegu on ülimalt unikaalse asjaga."

Õhtuleht on kolmas, kes paar päeva rippunud kuulutuse peale helistab. Kaks eelmist olnud rohkem naljategijad. Küsinud vaid, mis on arve number, kuhu raha üle kanda. Ise kivi nägematagi. Eestlased olid. "No nii need asjad küll ei käi," on proua kindel.

Ime oma peos

Ei mingit veiderdamist. Sõidame ufo tükki oma silmaga vaatama. Võtame kaasa ka Eesti Merivälja-ime vaieldamatu autoriteedi, akadeemik Anto Raukase, kes kogu seda jahmerdamist algusest peale oma silmaga näinud, Meriväljale lugematu hulga Nõukogude armee kindraleid toimetanud ja nende või siis kogu armee mõistuses kahtlema löönud.

Miti peres käib algul ka väike komöödia. Proua väidab, et kivikest pole kodus, sest kes sellist aaret seal julgeb hoida. Ikkagi 55 miljonit dollarit. Nähes telekast tuttavat Raukast, leitakse aga 210 grammi raskune varandus kohemaid üles.

Raukas vaatab. Ei ütle midagi. Tõmbab suunurga muigele. Aga sõnab targalt: "Kes usub, see usub. Kes ei usu, see ei saagi uskuma."

Kivi käib kõikide osaliste pihkudes ringi. Kuumendav toime on kadunud. Kas võluvõim on lahtunud?

Rahvas istub veidi rahulikumalt uuesti maha. Kivi ei näi funktsioneerivat. Aga hind ei lange. "Raha paneb ikka kõik rattad käima. Raha on materiaalse maailma kuningas," kordab Leili.

Akadeemik muutub närviliseks

Anto Raukas hakkab tasapisi ilmutama tüdimusemärke. Tal pole siin enam midagi teha. Kõik on ju selge. Tegemist on püriidi ehk kassikullaga, mida Maardu kandis ja küllap ka Meriväljal on teatud ladestuses nii palju, et kaeva või ekskavaatoriga. Veel enam – püriit ehk lämmastikhappe üks põhilisi tooraineid on arvatud Eesti kõige tavalisemate maavarade hulka. Mittidele püüab ta siiski ääri-veeri seletada, et lootus kiviga kosmiline varandus kokku ajada on leebelt öeldes üle pingutatud. Aga otse ei ütle midagi. Võib-olla leidub maailmas uskujaid, kes tahavad oma rahast lahti saada. Nagu ütleb vana tarkus: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Uuesti tänavale jõudes ei saa akadeemik naeru pidama. "Ongi väike vahe sisse tulnud. Kümmekond aastat tagasi pakuti neid kive müüa kümnest kohast. Vanal Mitil oli sarnaseid kivikesi ju vähemalt pool ämbrit."

Milleks pidi olema võimeline Merivälja objektilt pärit ufo metallist valmistatud D-Generaator

Säästma autokütust 30–50%.

Tegema vasest kulda.

Kui kallim kedagi maha jätab, pidi piisama vaid tema pildi kiiritamisest generaatoriga, et ihaldatu tagasi saada.

Ravima aidsi.

Pöörama haigestunud vähirakud uuesti terveks.

Ravima inimesi kõikidest tõbedest haige uriini D-kiiritamisega.

Sotsialistliku töö kangelane Rudolf Mannov katsetas oma majandis D-kiiritatud seemnevilja, mis pidi sügisel saagikust suurendama umbes 50%.

Seda juttu aeti täiesti tõsimeelselt üleliidulise tähtsusega ettevõtte Punane RET üldkoosolekul, kus arutati RETi koosseisus "oma uuringuid" läbi viinud kooperatiivi Ruslan tegemisi ja otsustati loomulikult uuringuteks lisaraha leida.

Allikas: ajaleht Sovetskaja Estonia, 28.02.1988

Hõbekuuse teel juhtunud siiski ka midagi sellist, mida ei osata seletada

Üsna ootamatult on surnud kõik peategelased, kellel objektiga M mingit pistmist olnud. Väga äkki murdus peremees Virgo Mitt ise.

Kui mängu sekkus Vormsi Enn, andis ta täpselt ette, millal palju segadust tekitanud kaev täis ajada. Seda pidi tehtama 6.–15. novembrini 1988. Aga hetkel, kui 6. novembrini kaevu esimene ämbritäis liiva visati, käis õhus tugev kärgatus, mida kuulsid paljud. Kohale tulnud miilits ei suutnud loole mingit seletust leida.

Kummaline lugu juhtus ka maailma esimese naiskosmonaudi Valentina Tereškova Tšaikaga, kui ta Meriväljal külas käis. Erakordsete kogemustega sohver unustas just tol korral raske limusiini käsipiduri peale tõmbamata ja see vuhises künkast alla. Loomulikult omistati seik ebamaistele jõududele.

HÕBEKUUSE TEE 34 NÜÜD:

Pilk kunagi üleskaevatud hoovil olevasse masinaparki reedab, et elu keeb. Vanapaar Virgo ja Vivika Mitt on mõistagi ise juba kosmilistes kõrgustes ja siin elab nende minia koos oma uue perega. Pika ootamise järel tuleb uksele paarikümne lähedal perepoeg, kes on ufoteemal väga napisõnaline. Nemad on elanud siin 5–6 aastat ja sellel ajal on turistide ja müstikaotsijate voorid täiesti olematuks muutunud. Õhtuleht olla esimene, kes asja vastu huvi tunneb. Ka ei tea majaelanikud, et miski anomaalne jõud nende elu kuidagi mõjutanud oleks. Aga nende huvi probleemi vastu on kadunud – pealegi ei teadvat nad asjast suuremat midagi – ja fotoaparaadi ilmudes kaob toasooja noormees isegi.