Uus film küüditamisest: "Aeg peatus hetkel, mil Erna Siberisse viidi." (1)
"Ühest küljest on küüditamise teema vähemalt filmikunstilisest küljest rääkimata lugu," põhjendab oma esimest täispikka mängufilmi "Risttuules" tegev verinoor režissöör Martti Helde, miks ta sellise ränkraske teema ette võttis.
"On väga vähe eestlasi, keda see teema pole puudutanud. Mind ennastki on see puudutanud, sellepärast ma selle teema üles korjasin. Filmi aluseks on isiklik päevik ja minu arvates väärib see päevik filmina publiku ette toomist," ütleb Martti Helde (24).
On neljapäeva varahommik. Kaitseväe polügoon Ohepalus. Lumi sillerdab männilatvade vahelt paistva kevadise päikese käes. Siber mis Siber.
Täna võetakse siin üles metsaraiet Siberi sunnitööl. Stseenis teevad kaasa ajastule vastavates kostüümides näitlejad. Kokku on koos filmimeeskonnaga platsil umbes 80 inimest. Võttele eelneb kaamera- ja näitlejateproov. Režissöör Martti Helde koos koreograaf Kristina Maria Heinsaluga jagavad juhiseid ning lavastavad nn. liikumatut stseeni. Sel päeval filmitava stseeni kogupikkus on 8 minutit, ent eripärase filmimislahenduse tõttu võetakse seda üles terve päev. Kui tavaliselt liigub kaamera koos näitlejatega, siis kõnealuse filmi puhul püsivad näitlejad stseenis tardunult ning kaamera "rändab" nende vahel ringi, jättes vaatajale mulje, et liikumine käib pildi sees.
Filmi tegevustik jääb ajavahemikku 14. juunist 1941 kuni varatalveni 1954. "Täna me kujutame siin metsaraiet 1950. aastate algusest," selgitab Martti.
Produtsent Piret Tibbo-Hudgins räägib, et filmitud on juba ligemale aasta. "Jätkame veel aprillis ja edasi juba augustis. Aasta lõpus üritame võtetega ühele poole saada, aga kõik see sõltub rahastamisest. Kuna me peame filmima läbi nelja aastaaja ning lugu kestab viisteist aastat, siis see tähendab, et kogume stseenid tsüklitesse. Meil on vaja kevadet, meil on vaja suve, on vaja talve," selgitab Piret, miks võtteperiood nii pikaks on veninud.
"Risttuules" kehastab peaosalist Laura Peterson. Tema parimat sõbrannat mängib Nukuteatri näitleja Ingrid Isotamm. "Mõlemad nad istuvad väga hästi oma näojoonte ja olemisega neljakümnendatesse ja viiekümnendatesse aastatesse. Aga üldine põhimõte oli meil see, et me ei kasuta tuntud näitlejaid. Et mitte anda filmile vale märki või viia mõtted mujale."
Liikumatud tegelased ja liikuv kaamera
"Filmi "Risttuules" visuaalseks aluseks on küüditamise ajal ning Siberis tehtud joonistused ja üksikud fotod. Autentse pildimaterjali abil on taastatud tolleaegne olustik, mille keskel kaamera ainsa liikuva objektina kolmemõõtmeliselt "ringi rändab"," selgitab produtsent võtete tehnilist poolt. "Vaatajale jääb mulje, et liikumine toimub pildi sees, seejuures jäävad inimesed liikumatult paigale, ükskõik mida nad parasjagu tegemas on. Justkui oleks saatuse sõrm nende tegevuse peatanud."
Oma päevikus lahkab Erna Siberi-elu säärase analüüsivõimega, millele on raske võrdväärset leida, ütleb Piret Tibbo-Hudgins. "Hämmastavaim on sealjuures tema võime käsitleda aega. Erna erilisest ajatunnetusest sai meie filmi temaatiline lähtekoht. Üldjoontes toome tavatu pildi- ja helikeelega filmis vaataja ette ühe noore eesti naise loo 15 aasta jooksul, aga tegelikult räägib film ennekõike inimestest nende dramaatiliste sündmuste keskel: mis oli neil mõttes, millised emotsioonid neid valdasid.
Seda peatunud, kuid kummatigi dünaamilist pildimaailma saadavad helimaailm ning tegelaste monoloogid ja dialoogid," selgitab Piret. "Filmi audiovisuaalne lahendus sündiski filmi peategelase päevikust laenatud mõttest, et aeg peatus hetkel, kui Erna oma kodukohast
vägivaldselt ära viidi, Siberis elatud ajal ei olnud tema jaoks enam endist mõõdet. Siberi aeg oli vaid määratlematu ootus. Erna erilisest ajatunnetusest sai meie filmi temaatiline lähtekoht."
Filmi produtsendi Piret Tibbo-Hudginsi sõnul on linaloo eelarve ligi 600 000 eurot.
kahjuks on nii,et kui olin noor polnud aega kuulata ,nuud enam pole kelle kaest kuulata.olin 18 aastane ,kui tutvusin Siberis kainud olnud mehega, oma noormehe kaudu.ta veetis 25 pluss 5 Siberis.tuli tagasi ,lapsi tal polnud.ta pidas meid oma lasteks,pidutses koos meiega,ta raakis kull Eesti aegsetest linnaskaikudest,jalgratta ootusest ja ostmisest,lobumajadest...aga mitte kunagi vangis oldud ajast.muidugi oli aasta siis 1987,kus veel nagu raakida vb ei julgetud.
huvitav mees oli.ta kull oli vanas peast abiellunud,armastanud ,aga naine suri tukk maad ennem ,kui ta ise.
loodan,et film on asjalik,kuigi teema ise vaga valus