Parodist Pille Pürg: "Ma ei tahagi Anne Veskist pääseda, sest see on mu visiitkaart." (18)

"Nüüd tegid sa Pillet järele!" öelnud kord diiva Anne Veski parodist Pille Pürgile. "See oli super!" naerab Pille, kelle visiit-kaardiks kujunenud Veski-roll on tema isiklikule miimikale ja žestidele nii tugevalt mõjunud, et hetkiti ei saa arugi, millal on Pille lihtsalt Pille, millal aga Anne Veski osas.

Anneveskistunud Pille lihtsalt muigab, et eks see diiva žestide ja miimika ülevõtt ikka paratamatu ole: "Kui end kõrvalt vaatan, siis tahtmatult räägin ja žestikuleerin ka oma elus kui Veski." Teatav diivalikkus lööb Pilles välja aga siiski, kui ta, elegantne kasukas üll, tumedad päikeseprillid silmi varjamas, tiidsal sammul mööda Tartu linna patseerib. Nagu primadonna. Seda ta mõnes mõttes ongi, sest seni on ta Eesti ainuke naisparodist.

Visiitkaarti, kus ilutseks tiitel "parodist", Pillel ei ole. "Aga minu puhul on hakatud millegipärast kasutama ka terminit paroodianäitleja – las ta olla siis," muigab ta. "Maru huvitav, kus paroodianäitlejaks saaks õppida? Ma olen ikkagi lihtsalt näitleja, ma olen seriaale ja teatrirolle teinud, ega ma siis ainult paroodiaid tee."

Torkas taskusse kuldse diplomi

Ehkki Pille aastaid tagasi lavakunstikooli ukse taha jäi, on tal nüüd, pärast Helsingi ülikooli teatriosakonnaõpinguid, diplom taskus. "Kuldne diplom," rõhutab Pille, kes oma stuudiumi läbiviielisena enne 40. sünnipäeva lõpule viis. "Keskkool oli mul hõbedane, Moskva konkurss "Hittide paraad" – kaks korda kuldne. Ja siis nüüd jälle kuld – nüüd võiksin paberi järgi olla õppejõud, mänedžer ning komöödia- ja telenäitleja. Mida iganes."

Soomest saadud koolitagi on Pille nüüd isemajandav artist, kes ise vaatab, millal ja kus üles astub. Või ei astu. Õppejõutööga on keerulisem, sest Eestis komöödianäitlejaks ei õpetata. "Panso-kool ja Viljandi kultuuriakadeemia õpetavad ju tõsist kunsti," lausub Pille. "Aga ma leian, et võiks siis ikka naljakunsti ka õpetada. Mina näiteks ei ole Ophelia mängija. Ma ju tean, mis ma olen, ega proovigi Opheliat teha. Palju meil Eestis on neid näitlejaid, kes suudavad kõike teha? Ita Ever! Tema võib kõike mängida – nii komöödiat, tragöödiat kui draamat. Aga pärast teda tuleb tükk tühja maad. Ja meestest on selline Aarne Üksküla."

Aga ehkki Pillel pole asja tragöödialavale, on ta omastanud paroodiapüüne. Ainsa Eesti naisparodistina. Miks komödiant-naisi napib, Pille ei tea, aga lausrõõmu see talle ei tee: "Meil on siin mehi – Sepad-Avandid-Normannid-Millingud... Aga naisi? Ei ole ju! Minust on vähe – ma ootan, et tuleks veel keegi, kes oleks minust parem! Tahaks konkurentsi! Võib-olla peetakse parodeerimist raha teenimise viisiks, ma ei tea. Et see pole see kunst, milleks nad koolis õppisid, ma ei tea."

Venemaal kantakse komödiante kätel

Pille möönab, et eestlased küll armastavad komöödiat, aga seda pakutakse neile häbematult vähe. "Me meenutame ju kogu aeg, kui oli Abel ja kui oli Nõmmik ja kui oli Baskin, aga praegu? Nalja tehakse vähe! Riigikogus tehakse nalja, aga tegelikult peaks õppinud inimesed nalja tegema."

Kui elukutselisel komöödianäitlejal Eestis väljundit napib, siis piiri taga on tööd jalaga segada. Pärast Venemaal võidetud konkursse jäi Pille sealsetele produtsentidele silma ja aprillis läheb ta juba kolmandale Vene-tuurile. "See on väga hea kogemus!" õhkab Pille, kellele tohutult meeldib vene estraadi supertegijatega koos töötada. "Ma lähen hea meelega sinna. Läheks kas või tasuta, sest vene publik võtab su soojalt vastu ja korraldus on super – näitlejat kantakse seal kätel. Lennukid ees ja taga, head hotellid, kingitused artistidele..."

Mida siis eestlannale peale tohutute lillepõõsaste kingitud on? "Kasukas!" patsutab Pille sedasama elegantset mustjat värvi rõivaeset, millega ta Tartus patseerib. "Tšintšilja. Moskvas tuuri korraldaja kinkis. Jajah, ongi nii."

Kui varem on Pille tuurinud Moskvas, Peterburis, Tveris ja Uljanovskis, siis nüüdne esinemispaik on üksnes Moskva. Aga et nii Moskva kui ka Venemaa on suured ja laiad, pole vaja alatasa esinemiskavu muuta. "Seal saab pikemalt ühe kavaga käidud," tähendab Pille, kes on kogenud esinejana oma kava paindlikult muuta suudab. "Igatpidi on võimalik teha – ühe numbri kaupa või poolteist tundi järjest. Mul on võimalik seda poolitada ja tükeldada nii, kuidas rahvas nõuab."

Üks on kindel, et Anne Veski parodeerimine kuulub just rahva nõudmisel Pille esinemiskavva. "Nii kaua kui Anne Veski on olemas, tuleb teda teha – ja ma ei tahagi Anne Veskist pääseda, sest see on minu visiitkaart," naerab Pille, et esimene küsimus talle kui artistile on tavaliselt: "Anne Veskit ikka ka teete?" Muidugi teeb, aga listis on teisigi staare: Marju Kuut, Heli Lääts, Alla Pugatšova, Filipp Kirkorov, Sofia Rotaru, Laima Vaikule. Lisaks veel poliitik Villu Reiljan ja proovisaalis harjutatav Edgar Savisaar. Vene tähtede parodeerimine on Pille sõnul kaunis menukas kava osa. "Olin ühe vene kasiinoomaniku peol ja kui vene etteaste teed, siis nad teavad kõiki sõnu peast – laulavad kaasa "Vernissaaži", "Lavandat" ja muidugi "Vsjo mogut koroli"," räägib Pille. "Iseenesest ju toredad laulud ja toredad esinejad. Ning ega me pea kõigele nõukaaegsele ka vett peale tõmbama."

Muldpõrandaga ja peeglita garderoob

Isemoodi nõukanostalgia olla populaarne ka eesti pidudel. Kui Pille isegi mõtisklema jääb, kas lisada kavva mõni vene lugu, siis esimene katsetus näitab, et see sobib. "Inimesed on sillas – vaata, et vene lugu läheb veel paremini kui muud asjad," räägib Pille. "See on mingi 1980. aastate retropidude laine, ehkki praegu räägitakse küll rohkem 1990. aastatest. Aga sama on ka seriaaliga "ENSV" – väga hästi vaadatakse."

Venemaal kantakse artiste kätel, aga Eestis on veidi teised lood. Tos mõttes on hea, et Pille Vanalinnastuudios etenduse juhina töötas – nüüd on sealt saadud kogemus abiks. "Ma siiski korraldajalt nõuan, et oleksid elementaarsed tingimused," pajatab Pille, kel korra on juhtunud niigi, et garderoob, mis lubati anda lava ligidale, asus teisel pool tänavat. Ilma peeglita ja muldpõrandaga. "Elu on õpetanud kõike kaasas kandma, põrandat kaasas kanda ei saa, peeglit küll," muigab kogenud artist. "Aga siis tuli lihtsalt sukis 20kraadise külma käes joosta üle tänava, seal kingad jalga panna ja lavale minna. See oli kõige ekstreemseim asi, ja olin südamest pettunud. Tuled esinemast, nahk märg, ja siis mine jälle külma käes üle tänava – mõtled, et hääl alles jääks, sest järgmisel päeval on jälle esinemine."

Või siis juhtum, kus korraldaja sahmis edasi ja tagasi, pakkus kohvi ja suupisteid ning millegipärast lasi järjekindlalt kõrvust mööda palve mikrofonil patareid ära vahetada. "Jajah, kohe saab," lubanud proua, kuid värsked patareid ei ilmunud siiski kohale. "Läksin lavale pooltühja mikrofoniga ja pausi ajal läks abiline neid patareisid küsima," naerab Pille. "Ma olin lõpuks nii õnnelik selle patarei üle! Tore, kui on vett, šampanjat ja kohvi, aga elementaarne oleks, et kohapeal on vajalikud asjad olemas."

Sääraste ekstsesside vältimiseks on Pillel abiline, kes tegeleb nii grimmi kui ka kostüümiga ning sellegagi, et näitleja ei peaks kohapeal muretsema. "Ta läheb natuke ette ja paneb asjad paika," ütleb Pille. "Ning ta on ka selleks kaasas, kui mul peaks tervisega midagi juhtuma." Viimane väide pole kaugelt nali, sest on tulnud ette sedagi, et Pille on pidanud kutsujaile ei-vastuse andma. "Üldiselt ma ei ütle ei, aga siis küll, kui tervis on väga vilets," tunnistab näitlejanna. "Ma viimase piirini ikkagi teen, kas või kiirabiga sõidan koju. On ka öelnud arstid, et mõelgu ma oma südame rütmi peale, olgu kodus ja ärgu ma võtku kõike ette. Aga kui paremaks läheb, siis võtan ma loomulikult kõik pakkumised vastu! Ning siis on jälle kiirabi kohal, aga olen suutnud oma esinemised ikka ära teha, ja siis on pärast aega põdeda." See Pille kutsumus on aeg-ajalt ikka vägagi katsumuse moodi.