Inimesed

Seelikukütid: laul janusest Robertist sündis kirikukooris (1)

Kaja Roomets, 7. märts 2012, 07:00
MÄNGIME VEEL!:Seelikuküttide ühed suurimad fännid elavad Märjamaa kandis Haimres. Käsitöömeister Elle Uustalu on neist tikkinud vahvad portreed ja meisterdanud nukud. Need rändavad nüüd muuseumi, et teisedki neid lähemalt vaadata võiks.Foto: Aldo Luud
"Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti..." Eestis teatakse Seelikukütte kui ansamblit, kes laulavad janusest Robertist. Bändi liikmete, meesteks riietuvate naiste Estri (Esperi) ja Sveta (Sveni) sõnul jõudis hitiseisusesse tõusnud laul nende repertuaari ühe kirikukooris tehtud nalja tulemusel. Alles on isegi koltunud algtekst.

"Robertita ei möödu ühtegi kontserti, seda fännavad noored ja vanad. Paljud naised tunnevad Robertis ära oma mehi, paljud mehed tunnevad ära oma sõpru. Ja mis salata, mõnigi tunneb ära ka ennast," selgitab Sveta, miks Roberti-lugu rahva lemmik on. Endiselt ruulib repertuaari kuuluva 150 laulu hulgast just see.

Parematel aegadel on Seelikukütid jaganud lava MTJ ja Justamendiga. Kustumatu elamus saadi aga mõni aasta tagasi, kui esineti koos Bedwettersiga. Seelikuküttide arvates ei tunnista muusika vanuse ülem- ega alampiire ning voodimärgajate kamp olnud igavesti lahe.

Samal teemal

Erit noolisid vanemad, Sveni keskeas prouad

Seelikuküttide esinemiskalender on oktoobri lõpuni kirju nagu dalmaatslase kasukas, kuigi ansambli isikkooseisus on kaotusi – naistelemmikust seelikukütt Elmar (eraelus Ele Lang) tegi tervise pärast pika pausi.

Ajutised asjad pidavat kestma kõige kauem. Nii ka Seelikukütid: vuntsidega Põlva naiste esimesest esinemisest sai 23. veebruaril 25 aastat, kuigi sünnipäevaks võib pidada ka 8. märtsi eelõhtut ja juubelikontsert tuleb üldse 5. aprillil. "Algselt pidi see olema ühekordne ülesastumine (sõna "projekti" 1987. aastal veel ei kasutatud). Laulsime kaks laulukest meestele armee aastapäeva puhul. Samade lauludega – siis küll juba meesteriided seljas ja vuntsid-habemed ees – tervitasime kooperatiivi tublisid naisi naistepäeval," räägib lasteaiaõpetajana töötav ja setu rahvuskultuurist innustunud Sveta Roht alias Sven.

Ester Vardja alias Esper torkab vahele, et aastal 2012 niisuguse pullitegemisega enam alustada ei annaks: "Tranvestiidid oleks kõigest hellitusnimi! Karvaihalus saaks hoobilt külge perverssuse sildi ja ehk tunneks meie vastu huvi koguni kombluspolitsei. Aga 1987. aastal läksid naised meid nähes pööraseks."

Sadadest naistepisaratest niisutatud pintsakurevääre on olnud kõigil viiel bändiliikmel. Seelikuküttide rinna najal on murtud südamed õhanud nii Saksamaal, Soomes kui ka Saaremaal, Õllesummerist rääkimata. "Elmarit murdsid nooremad, sest laval oli tema kõige isasem. Erit noolisid peamiselt vanemad daamid ja Sveni ümber tiirlesid keskealised prouad."

Kõigil seelikuküttidel (peale Ester-Esperi) on tekkinud mõtteid ansamblist lahkuda. Pillinaise elu on kui okastraadist keeratud varrega roos: pealtnäha ilus, katsudes valus. Nädalavahetused tuleb kodustel veeta emata ja abikaasata. Kui aga naine on mängult tulnud, peavad teised järgmisel hommikul kikivarvul kõndima – pillimees tahab puhata.

Rasedus kui mööduv iluviga

Keskearõõmudega õnnistatud "kütid" teavad omast käest, et rõõm põksub rinnus juba sellest, kui hommikul ärgates kusagilt ei valuta. "Kärnadega" on mängimas käidud küll ja küll, kinnitavad seelikukütid.

Kõige mehisem on olnud Elmar, kes pärast üliränka meditsiinilist protseduuri 2000. aastal televisioonis "Teleoksjoni" otsesaates püünele astus. Eri on esinenud murtud jalaluuga. Elmaril oli ükskord mokk nii lõhki kukutud, et hambaidki võis läbi nahaaukude vaadata. Svenil olnud põletikuline põsk nagu kõrvits, nii et silmgi välja ei paistnud. Esper on televisioonis kaamerate ees olnud, sada odraiva laugudel. Seda, et naised on olnud kordamööda laval rasedana, ei pea nad haiguseks, vaid mööduvaks iluveaks.

Esper teab põhjust, miks Seelikukütid hingusele pole läinud: "Mängime alati live’is ja kasutame ainult naturaalpille. Viljeleme just rahva laule ja need panevad publikul vere vemmeldama."

Seelikukütid ei saa niisama lihtsalt laiali minna, sest äkki ühel päeval ütleb Elmar, et tahab ansamblisse tagasi tulla. Nõudlus tema järele on endiselt suur. Üks legend pajatab aga, et seelikukütid on surematud ennekõike seepärast, et neil ei ole mänedžeri ega kurja ülemust, kes neid mängudele nagu sunnitööle saadaks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee