Ele-Elmar: "Minu aeg seelikukütina sai otsa."

Raske tõve läbi karastunud, räägib Ele, millist kergendust ta hinges tundis, kui ühel hommikul oma mõnusas voodis silmi avades aru sai, mida kõike ta enam tegema ei pea – võimendust tassima, habet kleepima... Rahvast lõbustama siis, kui ise oled väsimusest pikali kukkumas... Ju siis on vahel vaja mõnda tugevamat müksu, mis sind õigele rajale suunaks, arvab Ele. Ellujäämise nimel. Elmar-Ele lahkus bändist sirge seljaga, mida suudavad vaid hingelt tugevad.