Vuntsidega söömine ei kuku hästi välja

Südantsoojendavaks traditsiooniks on saanud augusti viimasel pühapäeval mängida Vana-Kastre pargis sealse hooldekodu elanikele.

Kunagi ehk võiksime kohtuda silmast silma ühe oma kõige suurema austaja, Aegviidus elava Jaaniga, kes kõik need aastad on "oma musirullidele" terviseid saatnud.

Vuntsidega söömine ei kuku alati väga hästi välja. Sellega on palju nalja: issand, sul ei olegi enam vuntse! Vahel teeme pulli ka, et publikut lõbustada.

Kas meheks olemine meid muutnud on? Eks natuke ikka, vahel kipume natuke sirgemalt asjadest rääkima. Ei hädalda iga tühise asja pärast.

Südant liigutab see, et meie austajad saadavad meid läbi elu. Kui ka vanem põlvkond eest ära kaob, hoiavad nooremad sidet. Lausa uskumatu võib tunduda, aga nii mõnigi 20aastane fännab meid südamest.