Lauri Nebel: "Pärast "Siin me oleme" võtteid käisin teatris, silmad maas." (1)

Sulev Nõmmiku telefilmi "Siin me olme" tituleeritakse nüüd üsnagi üksmeelselt kultusfilmiks. 1. jaanuaril 1979 teleekraanile jõudnud film sai aga pärast esilinastumist sedavõrd teravaid kriitikanooli, et filmi režissöör Sulev Nõmmik sellest täielikult ei toibunudki.

Täna toimub Saaremaal kirjandusfestival "Meretagune asi", kus Kuressaare linnateatris Eesti film 100 raames on küsitluse risttules "Siin me oleme" kangelased Kardi Jäätma, Väino Puura ja Lauri Nebel.

Kadri Jäätma: mina ise eelistanuks Marti

"Ootan tänase päevani laulu "Kui on meri hülgehall" puhast lindistust," naerab Kadri Jäätma, kes 33 aastat tagasi laulis koos Lauri Nebeliga sisse loo "Kui on meri hülgehall" (originaalis "Majakene mere ääres") musta variandi.

"Paljud küsivad tänagi, kas ma ise laulsin või laulis selle sisse mõni proff. Tegelikult polnud me Lauriga kordagi kokku laulnud. Muhus õpetati minu partii mulle küll selgeks, aga koos Lauriga harjutada aega ei leidnud. Kuni viimaks anti käsk, et peame minema telemajja lindistusele. Ma polnud kordagi mikrofoni käes hoidnud, veel vähem midagi salvestanud. Ent Nõmmik rahustas, et ärgu ma pabistagu – et filmi jaoks on vaja musta linti ja küll pärast on aega teha uus lindistus. Ja nii ma ootangi seda uut lindistust. Aga ju sobis siis seegi – ilmselt Sulev Nõmmik vajaski sellist ehedust," leiab Kadri.

Tal on enda sõnul kõige rohkem meeles stseen, kus Väino Puura kehastatud Mart nõudis, kas ta valib Mardi või Timmu. "Mäletan, et enne selle stseeni ülesvõtmist uurisin Nõmmiku käest, miks ma ei võiks ikka suuremat poissi valida, et ta tundub palju asjalikum. Nõmmik aga naeris ega lubanud. Ütles, et stsenaariumis on nii ette nähtud, et mina pean Timmule mehele minema.

Seda mäletan ma ka, kuidas klassivennad norisid, et ma ei osanud pükse nõeluda," toob Kadri välja veel ühe tuntud stseeni.

"Ma küll seletasin, et mul oli selle stseeni jaoks aega kaks sekundit ning ma sain teha vaid kaks pistet, aga eks nad norida said ikka," naerab Kadri.

Võtteperioodile tagasi vaadates tunnistab linalakk Liinat mänginud Kadri, et väga unelmate roll see talle polnud. "Ja eks ma seda natuke häbenesin ka, nina püsti ei ajanud. Eks see oli ka eas kinni – olin 17aastane, omateada suur kunstnik, ja muidugi sain ma aru, et see, mida me seal filmis teeme, on täielik palagan. Piinlik oli ka kohati: et miks ma ikkagi sellise äpu mehe pean võtma, kui selles eas pead end kõige targemaks ja tead elust kõike," meenutab Kadri Jäätma.

Lauri Nebel: "See film on kui operett."

Lauri Nebel ei oleks oma tegelast, heeringalaeva madrust Timmut niivõrd äpuna näidanud. "Mul oli sel teemal Nõmmikuga mitte küll sõnavahetus, aga mõttevahetus. Nõmmiku argument oli see, et Puura peabki olema selline suur ning mina väike ja väeti," muigab ta.

Lauri sõnul on talle võtteperioodist enim mällu sööbinud kaklusstseen Väino Puuraga. "See kaklusstseen oli ainus, kus Andres Lutsar pool päeva Väino ja minuga proove tegi ning teine pool päeva tegime duubleid. Muidugi, paljud asjad tehti selles stseenis lihtsamaks, sest Andres oma maksimalismis sattus hasarti, mida siis Nõmmik omakorda jahutada püüdis. Pigem ongi see film kui operett, sest ega seal mingit süvaanalüüsi ei tehtud ega otsitud," on Nebel filmi suhtes nüüdki veel kriitiline. "Ainult tants puudus veel, siis oleks kõik opereti elemendid olnud täidetud."

Samas tunnistab Nebel, et nalja on läbi aegade olnud väga raske teha. "Traagikaga on asjalood palju paremad. Pisarate puhul saab ära mõõta, palju nad soola ja vett sisaldavad. Aga naeru pole keegi kunagi katseklaasi valanud, keegi ei tea, kuidas ja mille peale keegi naerab. Kõige hullem, kui lähed komöödiat tegema ja sind välja naerdakse," mõtiskleb Lauri Nebel.

Väino Puura: "Mulle oli see väga ilus aeg!"

Väino Puura, kes mängib filmis Timmu ehk Lauri Nebeli partnerit madrus Marti, meenutab võtteperioodi ja filmi üsna helgetes toonides. "Olin just kevadel lõpetanud konservatooriumi. Olin kogu selle suvise võtteperioodi ülevas meeleolus. Meri oli põlvini, tundsin ennast väga hästi. Selle tööga ma justkui pühitsesingi konservatooriumi lõpetamist. Mulle oli see väga ilus aeg!" mäletab Puura isiklikke emotsioone.

Puura ütleb, et ennekõike on talle meelde jäänud stseenid, mis iseloomustasid tema karakterit. "Kaklusstseen Timmuga või luuavarre katkimurdmine. Need olid lemmikstseenid, sest nende jaoks pidi eelnevalt tööd tegema ja ette valmistama. Ma olin selline kohmakas poiss, kes oskas vaid laulda, aga kaklusstseenis pidid sa siiski olema osav, ja see nõudis harjutamist."

Samas meenub Puurale stseen, kus Nõmmik ta pea veekaussi torkab. "Ennekõike sellepärast, et uut duublit ei saanud enne teha, kui pea oli ära kuivanud," meenutab Puura, kelle kahupea filmis mitu korda vee all käis.

"Kohapeal mõeldi välja ka Zaporožetsi tõstmise stseen. Mida sa seal taluõuel Zaporožetsile allapanemiseks ikka midagi muud võtad kui puupakud. Aga otsida tuli sellised pakud, et need oleksid proportsioonis minu pikkusega, et ma tõstmise ajal küüru ei jääks."

Väino Puura arvates tugineb filmi menu ennekõike sellele, et režissöör Nõmmik korjas üles fraasid ja lendlaused, mis tol ajal inimeste seas liikusid. "Sellest ka filmi populaarsus. Inimesed võtsid need kohe omaks, sest nendesamade inimeste keskelt olid need ka tulnud," ütleb Puura. "Samuti improviseeris Nõmmik kohapeal päris palju. Kui kolleeg ütles mingi vaimuka fraasi, siis juhtus tihti, et Nõmmik kirjutas selle kohe üles ning järgmisel päeval viis selle ka stsenaariumi sisse."

"Siin me oleme!" lööklaused

"John, lase vesi välja! (Autol, loll!)"

"Ikkagi inimene!"

"Kaabakad!"

"Ja hunt tegi auh, auh, auh..."

"Ütle talle, et me oleme Tallinnast! Ütle talle, et me maksame!"

"Kui me Tallinnasse lähme, lähme kohvikusse ja loomaaeda."

"Tšu-tšu-frai!"

"Kuda sa, lilleke, siia sattusid?"

"A mikspärast sa keskelt nõnna jäme oled?"