Kunstnik Siima Škop: häirisid kallid tikuvõileivad ja nigelad frisuurid (21)

Legendaarne raamatuillustraator Siima Škop jälgib vastuvõttu alati isiklikele kogemustele tuginedes. Lapsena pani ta palju kõrva taha oma tädi Saara Rozinko õmblusateljees, kust peened daamid väljusid ikka isikupäraste tualettidega. Ja hiljem ise juuksuriks õppinud, hoidis Siima Škop lokitange ka kindral Johan Laidoneri kaasale pidusoengut tehes.

Mehed peole otse kaubamajast?

Sestap teebki Eesti Vabariigist mõni aasta nooremat Siima Škopi kurvaks, et pika piduliku kleidiga daamid kannavad nigelaid frisuure. "Soengumood on meil olematu," nendib ta nukralt. Et vanaproual on nägemisega kehvad lood, siis detailidesse ta enam laskuda ei söanda. Kuid kiidab algatuseks presidendipaari: "Sellisel peol ei pea olema alati teab mis ekstravagantne, kena saab olla ka lihtsalt."

Ent kuigi üldmulje oli kena, hakkas Siima Škopile häirivaid üksikasju silma rohkem kui küll. Näiteks nimetab ta, et paljud mehed olid peole tulnud nagu otse kaubamajast tavalise ülikonnaga. "Aga tavalist ülikonda kandva mehe kõrva ei tohiks olla dekoltee ja läikiva kleidiga daami, mees peaks sellise tualeti kõrval kandma ikka frakki või smokingut," tähendab ta ning lisab, et kindlasti ei tohiks daamid nii pidulikul sündmusel liiga paljastavalt rõhutada dekolteed.

Rahvariided on Siima Škopi sõnul vastuvõtul omal kohal. Eriti kiidab ta seekord Läti suursaadiku kauneid rõivaid. "Kuid häirisid need arvukad härrad, kes oma rahvarõivais naise kõrval kõndisid ülikonna ja lipsuga," ohkab kunstnik.

Pükste juurde passivad madalad kingad

Siima Škopi sõnul on mõeldamatu kanda korraga valgeid kingi ja musta seelikut või vastupidi, ent ometi ta seda tänavusel vastuvõtul märkas. Ja kuigi naised tavaliselt nii pidulikule sündmusele pükstega ei lähe, jäi tänavu silma ka paar püksikandjat. "Seda võib teha, kui naine kannab madalaid kingi," selgitab vanadaam.

Üldmulje presidendi vastuvõtust oli kena, arvab Siima Škop, ehkki märgib samas kriitiliselt, et ajal, mil rahval on raske, on veidi kehv teleekraanilt kaeda kalleid tikuvõileibu. "Mina ei saa endale neid näiteks lubada, elu on nii raske, et üürigi ei jõua peaaegu maksta ning söögile jääb väga vähe raha. Ja siis näidatakse telekast selliseid asju," ohkab ta veidi kurvalt.