Johnny Cash – kantrijumal, mässaja ja narkomaan (1)

Cashi raame lõhkuvad ja mässulised laulud rääkisid kurbusest, süüst, sisemistest heitlustest, armastusest ja lunastusest. Süütunne juurdus temasse poisipõlves. Johnny oli 12, kui temast kaks aastat vanem vend Jack liikuva sae ette jäi ja peaaegu pooleks lõigati. Vend piinles üle nädala, enne kui hinge heitis. Johnny kahetses, et oli õnnetuspäeval otsustanud kalale minna – ehk oleks ta saanud Jacki, kes oli talle väga lähedane, päästa. Ema oli ka Jacki kalale minema utsitanud, kuid too jäi tööle, sest perele oli vaja raha teenida.

Narkootikumidest sai Johnny Cash maitse suhu juba 11aastasena. Sõbraga maadeldes murdis poiss roide ja arst süstis talle valu vaigistamiseks morfiini. Kaifielamus jäi Johnnyle eredana meelde, kuid uimasteid hakkas ta proovima alles muusikatööstusesse jõudes. Kontserditurneel pakkus keegi sõber talle amfetamiini. "See meeldis mulle kohutavalt," tunnistas Cash hiljem oma autobiograafias. "See andis mulle energiat, teravdas mõistust, peletas ujeduse, parandas ajastust – amfetamiin lülitas mind sisse nagu lambipirni voogav elekter."

Uimastid hävitasid pereelu

Kuid esimese kaifiga seostuva eufooria otsingud hävitasid laulja elu. Ta kaugenes perest, sõpradest ja iseendast. "Ärkasin hommikul üles ja süütunne virutas mulle näkku. Mulle meenusid rumalused, mida ma olin teistele öelnud, hullumeelsed ja destruktiivsed teod." Uimastipohmellis tundus Johnnyle, et tema ihu on täis puupinde, mis tekitasid pöörast sügelust. "Pidin need välja noppima. Panin tule põlema, et neid paremini näha, ja neid polnudki. See aina kordus ja läks hullemaks."

Cash sattus narkouimas kõikvõimalikesse sekeldustesse – näiteks kord põrutas oma uue maja taga traktoriga järve, teisel puhul aga vallandas kogemata metsatulekahju, mille eest tal tuli maksta 85 000 dollarit trahvi. Tabletivõtmine jõudis kriisi 1965. aastal, kui kantristaar tabati Mehhikost USAsse amfetamiini smugeldamas ning pandi kolmeks päevaks trellide taha.

Johnny sõltuvus läks talle maksma pereelu – noorusarmastus Vivian, kes oli muusikule sünnitanud neli tütart, andis 1967. aastal sisse lahutuse. Ent selleks ajaks oli ta kaotanud südame kantridünastiast pärit June Carterile, kes oli kirjutanud koos Merle Kilgore’iga Cashi ühe suurema hiti "Ring of Fire".

1968. aastal tegi Johnny June’ile, kel oli kahest purunenud abielust kaks tütart, otse kontserdilaval abieluettepaneku. 1. märtsil peeti pulmad.

June võttis oma südameasjaks abikaasa amfetamiinisõltuvusest võõrutada. Abiks oli talle vankumatu usk kõigevägevamasse. Ka Johnny ei unustanud iial, et enesetapumõtetest oli teda päästnud Jumal. "Ütlesin oma emale, et olen valmis end Issanda hoolde andma ja tegema, mis vaja, et uimastitest lahti saada. Ma ei valetanud," kirjutas Cash autobiograafias. Ehkki muusik langes narkootikumide küüsi veel mitu korda tagasi, suutis ta sõltuvusest jagu saada.

1990ndate algul, seljataga südamelõikus, tegi Cash vapustava comeback’i. Iiri ansambel U2 kutsus kantrilegendi oma plaadile "Zooropa" (1993). Elu lõpul sai Johnny taas maitsta noore publiku vaimustust.

Tütar Rosanne Cashi plaadil "Rules of Travel" (2003) laulis Johnny: "Ma ei jaksa enam mägesid liigutada, ma ei jaksa enam elada." Kuid esimesena rauges jaks siiski June’il, kelle tervis oli Johnny omast märksa parem olnud. Ta suri sama aasta mais südamelõikuse tüsistustesse. Eluaeg helesinist värvi jumaldanud June saadeti viimsele teele helesinises kirstus.

Sünge ilmega Johnny lükati kirikusse ratastooliga. Tema süda oli murtud. Ilma armastatud naiseta pidas Cash vastu vaid mõne kuu – ta suri 12. septembril 2003.