Lembitu Kuuse: "Mõistus hakkab tööle, kui inimene sünnib, ja lõpetab töötamise, kui ta kaamera ette astub." (17)

Matemaatikuharidusega spordiajakirjanik Lembitu Kuuse (61) on üks neid väheseid eestlasi, kelle häält tuntakse ilmeksimatult. Nelja lapse isana on eluaegne spordientusiast Lembitu elu sisse puhunud ka hulgale olulistele spordisündmustele, millest kandvaim on kahtlemata homme 41. korda peetav Tartu maraton. Just tänu Lembitu telereportaažidele, aga kõigepealt ikka tööle korraldusmeeskonnas infotalituse ülemana sai vahepeal varjusurma vajunud spordisündmus 1980. aastatel uue hingamise ning osavõtt pingutust nõudvast suurest suusapeost muutus üheks rahvusliku eneseteadvuse väljendamise vormiks.

Tabavalt öeldakse, et kui vanasti pandi keegi laulu sisse, ega ta sealt enam välja ei saanud. Tavaliselt juhtus seda inimestega, kelle saatus sageli tagantjärele ühel või teisel moel legendaarseks kuulutati. Ühest mullusest telereklaamist selgus, et ka Lembitu Kuusest on saanud legend, ja seda juba eluajal.

Kui palju te ise tajute, et teie nimest on saanud kaubamärk?

(Naerab laginal) Kahjuks raha selle kaubamärgi pealt mulle pangaarvele ei tiksu. (Tõsinedes) No ei oska öelda, eks mingil määral ikka jah. Ju see tuleb pika aja jooksul kaasa, ega sinna midagi teha pole vist.

Suviti on teil telefon punane – kõiksugu asutused soovivad teid suvepäevade spordivõistlusi konfereerima. Ja kuuldavasti pole teilt jah-sõna selleks kuigi kerge välja meelitada?

Vahel juhtub, et kutsutakse, ja mõned pakkumised on isegi väga põnevad. See ka tuulutab natukene. Ma olen küll väga kehv ei-ütleja, aga kõigepealt tuleb ikka töögraafikut ja pikalt ette planeeritud tegevusi järgida.

Suurvõistlused planeeritakse juba aastaid ette, aga kui kaugele ette teil graafiku planeerimine muidu käib?

Loomulikult on näiteks see ammu paika pandud, et 22. juulil tuleb sõita Londonisse ja tagasi saab ööl vastu 15. augustit. Septembrisse läheb välja Euroopa võrkpallimeistrivõistluste järjekordne valikturniir – pool sellest Belgias ja pool Eestis. Olulisemad asjad selleks aastaks on kindlasti paigas. Kusagile sinna vahele tuleb nuputada ka aeg enese laadimiseks, mida nimetatakse korraliseks puhkuseks. Tänavu on see keeruline teema kogu sporditoimetusele. Aasta on niisugune, et tavalisel moel ei puhka meist ilmselt keegi.

Töö koha pealt võin küll öelda, et võib-olla ma pole tõesti saanud teha kõiki asju, mida olen tahtnud, aga ma ei ole pidanud tegema ka neid asju, mis oleks vastumeelsed olnud. Pole kõige halvem variant!

Kui puhkate, siis arvatavasti televiisorita?

Reeglina ei, kuid tänavu suvel juhtus küll selline lugu, et mul suvilas telekat tõesti ei olnud. Ja ausalt öeldes – päike tõusis igal hommikul endiselt ja loojus õhtul. Mitte midagi ei juhtunud!

Eks selle puhkamisega ole nii, et seda peab oskama teha igal hetkel, mil võimalik. Meie ametis kahest korralisest vabast päevast nädalas küll rääkida ei saa. Või vabast nädalavahetusest. Sestap tunned puhkust kas või sellestki, kui saad hommikul kohvilauas natukene kauem istuda. See on juba peaaegu nagu puhkepäev, rääkimata sellest, kui veel trenni saad minna. Looduses jooksmine, suusatamine või rattasõit – võrkpallimängust rääkimata – tähendavad mulle puhkust.

Milline on parim koht puhkamiseks?

Minu jaoks kindlasti Võsul, kus olen suviti juba üle poole sajandi olnud. Kui suvi ei mööduks seal, siis oleks midagi pahasti.

Puhkus seostub minu jaoks ikkagi paljuski füüsilise tegevusega. Pallimänguga rannas, jooksmise, ujumise ja rattasõiduga. Ka sõbrad ja saun on nii harjunuks saanud asjad, et ma ei kujuta oma elu ilma sellise elustiilita ette. Saunavihtade tegemine on omaette lõbu, samuti seenemetsas käimine.

Lembitu, te olete justkui mitut erinevat elu elanud. Kuidas saab diplomeeritud matemaatikust spordiajakirjanik?

Kõige lihtsam oleks vastata, et lähed kõigepealt ülikooli õppima ja saavutad valitud alal sihikindlalt diplomi...

Kõrvaltvaatajale võib näida küll, nagu oleksin elanud mitut erinevat elu, kuid tegelikult läbib kõike juba lapsepõlvest alates peenikese punase niidina sport. Alustasin päris mitmel alal võistlejana, pisut hiljem jätkasin tegevust juba Tartu Ülikoolis spordifüsioloogia kateedris õppejõuna. Mis mulle kui matemaatikudiplomiga inimesele veel täiendava hariduse lisaks andis. Seega olin oma arust spordireporteri ametiks päris hea ettevalmistuse saanud.

Mingis mõttes kadestan inimesi, kes juba nooruses endale kohe selle õige elukutse on leidnud. Kuid selliseid, mulle tundub, on maailmas ikka vähe. Oleme õpingukaaslastega – neid on meie hulgas veel, kes ei tööta otseselt valitud erialal – arutanud, et hingelt oleme siiski kõik jäänud matemaatikuteks. Matemaatika korrastab mõtlemist ja tänu sellele mõtled ikka natuke teistmoodi kui mõnd muud eriala õppinud inimene.

Kas te tagantjärele olete mõelnud, kelleks te veel oleksite võinud saada?

Vahel mõttespekulatsioone tehes olen isegi olnud võib-olla natukene üllatunud, et ma arstikutset ei valinud. Ka arsti, eriti kirurgi amet on taas selline, kus vaatamata pikale ettevalmistusele otsustatakse ometi kõik siin ja praegu. See on täiesti võrreldav tippspordiga – sinu varasemad teened on küll toredad asjad, ent võistlushetkel maksavad need ikkagi paganama vähe.

Noorpõlves olite kõva vutimängija. Oleks see teisel ajal ja teises kohas võinud ka karjääriks pöörata?

Kes tol ajal ei olnud – jalgpall oli elementaarne! Mul on väga kahju, et seda poiste vabategevuse põhivormi väljaspool ametlikke treeninguid tänapäeval oluliselt vähem harrastatakse. Jalgpall on iseenesest küllalt lihtne jooksumäng, mis kütab meeletult hasarti üles. See on ju see, millega iga poiss lausa peab tegelema. Üle maailma ju näeb, et sealt pealt minnakse edasi juba kes millisele teisele alale. Kui muidugi on spordis annet.

Jalgpalluriks saamine... Elu Nõukogude riigi koosseisus pakkus tol ajal ilmselt muid ja esimesel pilgul paremaid võimalusi. Praeguses Eestis on jalgpallil natuke teine koht ja roll. Kuidas viiekümne aasta tagused andekad jalgpallipoisid tänapäeva karussellis pöörelnud oleks, ei saa me kunagi teada. Minu puhul selgus, et suudan kiiresti joosta, ja selle tee spordis ka valisin. Jooksust tunnen rõõmu siiamaani.

Olete öelnud, et suusatamine teile nooruses eriti ei meeldinud – ettevalmistusprotsessi tõttu. Praegu ikka panete vabal päeval suusad alla?

No see ettevalmistus on nii tühine asi, et muidugi panen (naerab)! Eks see oli omal ajal ka võib-olla mingi asja taha pugemine. Praegu, kui vaadata, millisel tasemel on kas või Pirital rajad ette valmistatud, siis patt oleks neid haruldasi võimalusi kasutamata jätta. Eriti, kui saad veel kellegagi koos minna ja niimoodi aega veeta. Hiljuti sai siin suusatades näiteks Andrus Veerpalu sünnipäevagi tähistatud.

Koormust tuleb sportides nutikalt jagada ja suusatamine on jooksmisele väga teretulnud vaheldus. Eriti, kui sa pole enam 40 või isegi mitte enam 50, tuleks selle peale ka mõelda. Kõik ei ole niimoodi ehitatud nagu olümpiavõitja Jaak Uudmäe, kes võib ka nüüd öelda, et tema põlvedel pole häda midagi. Tema on eriline nähtus, kuna tegeles kolmikhüppajana ju spordialaga, mis ongi mõeldud inimese põlvede lõhkumiseks (naerab).

Tippspordil nagu igal asjal on oma hind. Sa pead maksma. Kuidagimoodi, millegagi.

Mikrofon pisteti teile pihku millal?

Kui staadionil jooksmise olin järele jätnud, meelitas nüüdne suurettevõtja Arvo Kivikas mind korraldama orienteerumisvõistlust nimega "Ilvesteade". Mikrofon pistetigi pihku võistluste ajal kohapeal. Arvo kui peakorraldaja ütles mingil järjekordsel ülikiirel hetkel, et kuule, sa ju pead ülikoolis loenguid, rääkida mõistad – ole hea, võta korraks mikrofon kätte.

Ja sinna on see mikrofon tänase päevani jäänud...

Kukkus niimoodi välja jah (ohkab). Sealt edasi sai raadiole tehtud mõned lood orienteerumisest, kuni Tartu maratoni korraldajad mind 1981. aasta sügisel ära rääkisid. Propaganda ja info poolt korraldama. Mõtlemisaega anti terve minut, millest umbes poole ära kasutasin. Ütlesin Rein Kamarikule jah-sõna ära. Eks ma seejärel hakkasin ka oma isiklikke plaane televisioonile ehitama, kuna tuli mikrofon kätte võtta ja maratoni populariseerimiseks tehtava kampaania raames kaamerate ette astuda. Suhteliselt huvitav ja ehmatav kogemus oli. Nagu öeldakse: inimese mõistus on peen asi, mis hakkab tööle, kui ta sünnib, ja lõpetab töötamise, kui inimene kaamera või rahva ette astub. Eks see esimesel hetkel oli ka minuga nii. Õnneks paistis ekraanil kõik enam-vähem normaalne välja. Nii ta läks. Sõrm sai kuradile antud, ta võttis terve käe ja ihu.

Kolleeg ütles, et tema on spordikauge inimesena korra elus vaadanud olümpiamängude lõputseremooniat. Lihtsalt selleks, et kuulata, kuidas Lembitu Kuuse nelja ja poolt tundi staatiliselt igavat pilti üksi täis räägib.

No üksi me seda tööd muidugi ei tee, ikka paarimehega koos. Olümpia lõpetamise ülekande kommenteerimine pole muidugi kaugeltki kõige lihtsam töö. Kõigis instantsides käib üleüldine pidu, sest kõigil on olümpia läbi. Aga sinul ei ole! Sina istud ja pead veel hulga tunde kuni ilutulestikuni pingutama. Mingil määral võrdleks seda lausa vastupidamisala harrastava sportlase, näiteks pikamaajooksja tegevusega. Mingil hetkel tunned, et oled juba piiri peal, aga siis saavutad tänu oma kogemusele ja tasemele mingi uue kerguse ja suudad seda piiri peal töötamist edasi nautida.

Väga üksikuid spordireportereid teavad ja tunnevad ka inimesed, kes spordist ei huvitu. Gunnar Hololei, Toomas Uba – ja järgmine kohe ongi Lembitu Kuuse. Mis teeb tavalisest spordireporterist tipptegija?

Sa ju ise arened, kuulaja areneb, sina arendad kuulajat. See, mida tegime kümme või kakskümmend aastat tagasi, oli hoopis teistsugune töö kui praegu. Ma ei saa öelda, et oleksin millalgi võtnud asja lõdvalt. Juba esimestest raadioülekannetest alates koos Erik Lillo ja hiljem Tiit Rääguga kujunes välja ettevalmistuse mudel. Tahan eelmisel õhtul teha korraliku ettevalmistustöö. Mõtlen läbi võistluse käigu võimalikud variandid. Tundub, et seda on tarvis alateadvuse käivitamiseks. Mis tähendab, et öösel magad küll, aga tegelikult oled sisemiselt juba valmis kommenteerima. Vastutus on muidugi aastatega suurenenud. Aga vastuseks küsimusele – kirglik huvi oma töö vastu pluss hea hääle- ja sõnavalitsemine. Ja sportlaste vägiteod. Töö on ju tellija materjalist!

Öösel reportaažitegemist unes ei näe?

Unega mul probleeme pole ja tontlikke unenägusid ei näe (muigab).

Kas teie kui suusatamisele nii lähedal seisev spordiajakirjanik loobusite Veerpalu skandaali üles kerkides mõne loo tegemisest?

Selge see, et tegemist oli katastroofilähedase olukorraga, ehkki inimohvreid õnneks ei olnud ja selles mõttes see ei ole katastroof. Väikese rahva jaoks on see õudne olukord siiski. Minu jaoks isiklikult ka, kuna see puudutas oluliselt ka minu elu. Ei, ma ei loobunud, vaid püüdsin oma kunagistele teadmistele tuginedes ja asjatundjate abi kasutades kasvuhormooni ja selle avastamise probleemi lahata. See on keeruline probleem ka biokeemikute jaoks ja kindlasti mitte kolme-neljaminutilises uudises lahti räägitav. Püüdsin keskenduda juhtumi sisule ja uskuge, see ei olnud minu elus mitte kõige lihtsam tegevus.

Te kandideerisite kümne aasta eest korra ka televisiooni juhatuse esimehe kohale. Tele on teile ikkagi läbi ja lõhki südamelähedane?

On nii. Telearmastusest ma lahti ei saa – see küll on tihedalt spordiga seotud, aga ka mitte ainult.

Kuidas infotehnoloogia pöörane areng televisiooni mõjutab? Võib tele ühel hetkel üldse ära kaduda?

Ega me klassikalisest televisioonist minu nägemuse kohaselt ikkagi lahti ei saa. Tele on ju tegelikult veel nii pagana noor valdkond alles! Majandusmudelid muidugi dikteerivad, sinna ei saa midagi parata. Rääkimata just infotehnoloogia meeletult kiirest arengust.

Elame huvitaval ajal. Sport kui ikkagi üks meelelahutuse liik läheb maailmas paljudele üha rohkem korda. Meilgi on riigikontroll võtnud spordi rahastamise teema käsile.

Maailm mitmekesistub. Võimaluste paljusus kahjuks mõjub otseselt praeguste laste tervisele, sest värskes õhus liikumiseks ja sportimiseks jääb aega vähemaks. Hiljem tuleb rahval võib-olla sellele oma füüsilise tervisega lõivu maksta. Ka spordis jääb mängumaad seetõttu vähemaks.

Ülekanne tervest maratonist

Homme taas kord sõidetav Tartu maraton on ilma kahtluseta Lembitu Kuuse üks "lemmiklaps". "Läbi maratoni, tänu maratonile olen ma ju sellesse ellu sattunud, kus ma praegu olen. Oma elutöö tegemise võimaluse eest võlgnen tänu maratonile."

Tänavu jõutakse niikaugele, et tervest Tartu maratonist tehakse ETVs täispikk otseülekanne. "Siis oleme suure hüppe edasi teinud, kui meil see õnnestub. Mujal maailmas see ju õnnestub." Suusatajate eliitseltskond tuleb Lembitu kinnitusel maratoni sõitma ka tänavu.

Värske abielumees

"Ma olen vahel õnnitlenud kõiki naisi, kelle abikaasad ei ole spordireporterid," muigab Lembitu Kuuse. Ometi astus ta 2011. aasta viimastel päevadel oma kauaaegse elukaaslase Heliga (kes enne kandis perekonnanime Kask) sünnilinnas Rakveres ametlikku abiellu.

Lembitu sõnul oli kooselu ametlikuks tegemine loogiline samm. "See oli meie ühine otsus, mis tuli, kui ta tulema pidi." Väheoluliseks ei pea Lembitu ka seda, et abielu annab teineteisele kindlustunde. "Kokkukuulumine olgu ikkagi täielik," ütleb ta.

Abielluti samas perekonnaseisuametis, kus Lembitu ema kunagi büroojuhatajaks oli. Lembitu sõnul oli tseremoonia väga ilusti ette valmistatud ja sealt ei puudunud nostalgilised üllatusmomendid. "Meil olid seal ka minu ema kirjutatud dokumendid tema ajast, ja ka see periood oli välja otsitud, kui ühel päeval oli alla kirjutanud Aliis Laanes ja siis neli päeva sellest edasi juba Aliis Kuuse. See oli justkui selle tähtsa päeva lisaväärtus," muheleb Lembitu.

Põline Rakvere poiss, isa ja vanaisa

Lembitu Kuuse sündis ja kasvas Lääne-Virumaa pealinnas Rakveres. "Paljud mu sõbrad elavad seal. Rakveres asuvad ka lähedaste surnuaiaplatsid, sest mina olen nüüd kõige vanem Kuuse."

Lembitul on neli last. Kõige vanem poeg Meeme tegutseb Soomes autofirma Ford zone-manager'ina. "Olnuks isal rohkem raha, saanuks sellest tehnikahuvilisest poisist väga hea võidusõitja. Ta oli ka kõva rattasõitja. Tänu temale olen ma ka väikese Oliveri vanaisa."

Lembitu teine poeg Kaupo õpib Helsingi Ülikoolis psühholoogiat. "Tundub, et temagi on oma vägeva perspektiivse raja leidnud."

Tütar Liisa läks Tartu Ülikooli Pärnu kolledžisse ärijuhtimist õppima. "Ehk saab temast esimene Kuuse, kes äris midagi korda suudab saata." Noorim poeg Leo tudeerib Tallinna Tehnikaülikoolis õigusteadust ja on suguvõsa osavaim jalgpallur.

Selle, miks ükski lastest pole käinud isa jälgedes, võtnud vanim poeg isa juubelil kokku lausega: "Pikka kõnet ei saa pidada, isa on kõik need anded endale võtnud."

Ehkki spordireporter tõdeb, et pole oma tööde-tegemiste tõttu olnud kõige kodusem isa, on lapsed tänu tema ringisõitmistel kaasas käimistele saanud paljusid Eesti paiku näha. "Spordihuvi on neis tugevalt sees ilmselt tänu lapsepõlvele. Tegelevad sellega kõik tänaseni rõõmuga. Tänu sellele, et nad on ka tippsporti väga lähedalt näinud, tegi näiteks tütar Liisa väga selge valiku: kui tajus, et tema võimed spordis tippu minemiseni ei küüni, valis teise tee."

Lembitu peres on abikaasa poolt veel üks laps. "Ingrid õppis samuti psühholoogiks ja töötab praegu Maaülikoolis."