Sama tuntud kui "Kevadkuul" (kui mitte rohkemgi) olid nende lauldud "On mulle kallis kodupaik". Naisduett Sibul ja Koni olid 50ndate lõpul ja 60ndate algul Eestimaal ülipopulaarsed. Kui Hilda Koni lahkus taevaste muusikute juurde juba märtsis 1996, siis Leida Sibul järgnes talle kolm päeva tagasi – sõbrapäeval, 14. veebruaril.
"Muidugi on kahju, et Leida ära läks, aga vähemasti saavad nüüd viimaks uuesti pojaga kokku," vihjab "Keskea rõõmude" režissöör Lembit Ulfsak Leida Sibula varalahkunud pojale, humorist Lembit Sibulale.
"Ma väga tahtsin, et filmis kõlaks "Kevadkuul", ja küllap sellest sündis ka idee see armas duett filmi kutsuda," meenutab Ulfsak. "Kuna mu ema omal ajal kultuurimajas laulis sama laulu, siis ei olnud kahtlustki, et filmis peavad seda esitama just Sibul ja Koni. Ning kuna mu koolivend oli Leida Sibula poeg Lembit Sibul, kellega me kooliajal hästi läbi saime, siis teadis ka Lembitu ema mind ning nii oli ta nõus filmis kaasa lööma. Stseenis, kus nad laulavad, tegi veel kaasa Jaak Joala ema, ja see oli hästi tore kamp. Nad võtsid asja väga tõsiselt ja olid kõikide lemmikud. Vuhvisid ennast üles, laul oli selge ja õpetasid seda ka Üllele (Kaljustele – J. K.). See oli selline armas stseen," ütleb Ulfsak.
"Aga kui nüüd veel korra Leida Sibulat meenutada, siis ta oli tore eestiaegne mammi, hästi lõbus ja jutukas, kellega on meeldiv koos olla," ütleb Ulfsak.
"Leida jättis alati päikeselise ja elujõulise proua mulje," lisab Ülle Kaljuste , kes "Keskea rõõmudes" kehastas Leida Sibula tütart. "Koos Hilda Koniga moodustasid nad väga toreda paari. Võtete ajal olid kuidagi nii elevil, küllap nad ka ise said üle pika aja kokku. Mäletan, et see oli väga meeleolukas päev, kui seda stseeni üles võeti. See on üleüldse üks armsamaid episoode selles filmis. Kui mu ema kehastanud Leida jääb üksinda trepile seisma, koera kauss näppude vahel, ja kogu seltskond on juba minema pannud, siis see on koht, kus ma ka hiljem filmi vaadates olen ikka pisara poetanud," tunnistab Kaljuste. Lisades, et ka kõik hilisemad kohtumised Leida Sibulaga olid südantsoojendavad. "Alati jättis ta sooja ja sõbraliku mulje, oli selline päikeseline proua, väga enda eest hoolitsev. Tihti käis ta ka teatris kontrolletendustel ning kui me siis kohtusime, ütles ta ikka, et tütreke ja tütreke," meenutab Ülle Kaljuste.
Eesti Televisiooni muusikatoimetaja Reet Linna ütleb, et mäletab Leida Sibulat sellest ajast peale, kui ta ema laulis koos Sibulaga Eesti Raadio segakooris. "Leidal oli alati väga ilus soeng, alati oli ta daamilik ja naeratav, võib-olla isegi selline paljukõnelev naine. See on mul hästi meeles. Ta oli kogu aeg nähtav. Ikka selline artisti moodi inimene. Mäletan ka seda aega, kui nad laulsid koos Hilda Koniga. Leida oli siis blond kõrgema häälega, Hilda tumedapäine ja madalama häälega. Omal ajal räägiti palju sellest, et ühel heal hetkel läksid nad tülli, aga ma ei oska seda kuidagi kommenteerida," märgib Reet Linna. "Kuid nende populaarsus kestab ikka tänase päevani ja mõnes mõttes olid nad nagu must ja valge koer. Eks nende populaarsus tugines ka sellele, et selliseid duette tookord palju polnud ja nad olid väga sarmikad. Pluss ka need lood, mida nad laulsid, need olid tolle aja hitid. Eks ikka lavaline sarm oli see, mis võlus. Ja nad esinesid paljudes estraadikavades. Eks sealt see populaarsus ka tuli," usub Reet Linna.
Leida Sibula ja Hilda Koni lööklaule:
"Punane veski"
"Tule ääres istun mina"
"Kannikesed"
"Kevadkuul"
"Kõndis neiu"
"On kallis mulle kodupaik"
Kommentaarid