Margus Lepa: "Rahvuslus on mingisugune vaimuhaigus!" (20)

"Ei nimeta, ma olen eestlane!" tõrjub Lutsu "Kevade"-triloogia täht ja raadiojaamaomanik Margus Lepa väiteid, nagu nimetaks ta ennast rahvuslaseks ja olevat tätoveerinud oma rinnale Saksa kulli. "Las väidavad, ei ole! Mina ei suuda! Rahvuslus on mingisugune vaimuhaigus. Ja ma ei ole midagi enda keha peale tätoveerinud. Olen liikunud igasuguses seltskonnas ja ma ei pea vajalikuks kanda mingile seltskonnale vastavat teatraalselt elementi enda peal."

Margus Lepa istub pooled päevad oma punkris, Nõmme raadio stuudios, ning tema lauasahtel peidab kapral Aadu portreed. Stuudio seintelt vaatab vastu natsisümboolika. Margusel on seljas must pluus, jalas mustad püksid ja mustad tanksaapad.

Näitlejakoolitusega Lepa ei taha midagi kuulda oma filmirollidest, kuigi rahvas tunneb teda tänini ennekõike Jorh Aadniel Kiirena "Kevadest", "Suvest" ja "Sügisest". Ta pole ju nüüd tühipaljas näitleja, vaid mõtleja. Ja anarhist. Või radikaal. Igatahes isemõtleja, kes näeb Eesti tulevikku ja Euroopa Liitu väga karmides toonides.

Ja igapäevane raadiohääl, kellel on oma andunud kuulajaskond. Iseasi, kui suur.

Lepal on tütar ja poeg, aga oma eraelust ta rääkida ei taha. Ütleb vaid, et on teinud elus läbi kõik abieluga seotud faasid. "Ma olen olnud vallaline, abielus, lahutatud, lesk ning mu naine on olnud 20 minutit lesk, kui mu süda ei töötanud. Aga tont selle eraeluga."

Tean, et Kiirest ja "Kevade" filmist ei taha te juba ammu midagi kuulda, aga ega te sellest Kiire osast vähemalt selles elus ei pääse.

Kõik hakkavad sellest peale: teie mängisite "Kevades", mis tunne oli "Kevades" mängida? Et kas selline koletis võis ikka mängida nii õrnas filmis? P***e, pange see küsimus lõppu, kui nii väga tahate seda teada! Selle 40 aastaga ajab ikka kurgumulguni küll. Sellest pole mitte midagi rääkida. Sellise teema otsas ratsutamine on väga piinlik.

Nüüd on ka "Kevade" digitaliseeritud, film ise tuleb igal aastal mitu korda telekast. Kas vaatate ikka?

Ei! Ei huvita. Minevik. Mul pole näiteks ka fotoalbumeid.

Kuigi "Kevade" on filmiklassika ja -ajalugu?

Üks asi on ajalugu ja teine müüdid. Üks asi on tõde ja teine ametlik seisukoht. Neil on tohutu erinevus.

Miks teist näitlejat ei saanud? Ma arvan, et kooli ajal olite vägagi lootustandev.

Vaatame, mida praegused näitlejad teevad. Vaatame, mida arvatakse tänapäeva Eesti filmi kohta. Võib-olla see ongi põhjus, miks ei saanud.

Et olite juba siis prohvet ja nägite ette, kui palju tänapäeva Eestis on vabakutselisi näitlejaid?

Tööd saab teha igal pool, aga kui nii, siis jah. Seda panin ma juba "Kevade" ajal tähele, sest siis oli hoolitsus inimese eest võtteplatsil tükk maad parem. Mida edasi, seda keerulisemaks läks. "Suve" ajal oli juba nii, et ei tule hästi välja, ei saa seda ega teist. "Sügise" ajal oli vaja juba lisaraha kerjata. Ühesõnaga, kogu asi läks põhja. Nii, nagu läheb põhja praegu meie riik. Samal printsiibil. Hakati vahelt võtma.

Need on rängad sõnad, et Eesti riik põhja läheb?

Aga ta läheb. Kuigi tegelikult saaks veel selle riigi supist välja tuua.

Teil on valem olemas? Miks te ei lähe ega koputa peaministri või valitsuse uksele?

Selleks peaks neil olema analüüsivõimet, julgust ja südametunnistust Nad peaksid tunnistama avalikult oma vigu. Valitsuses olemisega kaasneb vastutus. Meil on aga mitu parteid, kes on loonud tingimused, nagu oleks meil mingisugune permanentne Prantsuse revolutsioon, kus pidevalt tuleb kellegi päid nottida, selleks et ise võimul olla.

Nad kõik seal Toompeal ei ole mitte spetsialistid, vaid karjeristid, see on nende ainuke eriala! No miks need inimesed on jätnud maha armastatud eriala, mida nad kõrgkoolis nii hoolega õppisid? Või oli see õppimine umbes nii, et sul peab olema kõrgharidus, siis me saame su panna partorgiks, nagu see kunagi käis?

Jätame Eesti riigi ja tuleme tänasesse päeva. Kas võib panna võrdusmärgi Margus Lepa ja Nõmme raadio vahele?

Seda peab küsima nende käest, kes nii arvavad. On tehtud mitmesuguseid uuringuid, kus küsitakse, mis raadiot te kuulate. Ah soo, Nõmme raadiot. Sellist raadiot meil statistikas pole. Nimetage mõni muu raadiojaam. Järelikult pole ka Margus Lepat olemas.

Kas miskid ametkonnad on teie raadio vastu ka tavapärasest elavamat huvi tundnud?

Igasugused parteilised väljapressijad. Et meie tahame nüüd saada hüva palgaga ameti peale – siis on tekkinud sügavam huvi.

Ma pidasin ametkonna all silmas muu hulgas näiteks kaitsepolitseid?

Delfi küsis kolm aastat tagasi kaitsepolitseilt, kas Lepa kujutab ohtu põhiseaduslikule korrale. Kapo ütles, et ei kujuta.

Nõmme raadio hüüdlause on "radikaalseim raadio Eestis". Mida see tähendab?

Radix tähendab ladina keeles juurt. Selle asemel et hakata õie närbumist leevendama mingisuguste pealepritsimistega, vaatame hoopis, mida ta juure juurest sisse saab, et selline välja näeb. Peame endale põhjuse ja tagajärje seosed selgeks tegema ning selleks tuleb minna tükk maad kaugemale.

Kuidas te ennast siin klunkris tunnete? Piltlikult öeldes: kas ei pelga siia nelja seina vahele ära mädaneda – hommikul tööle, õhtul koju ja nii nädalast nädalasse, aastast aastasse, üksinda?

Eks ka näitlejana oleksin ma olnud hommikul proovides, vahepeal midagi põske, siis kuskile haltuurale, õhtul etendusele, ööseks koju. Vahet ju pole. Iseasi, kui palju näitleja midagi peast läbi laseb.

Aga tegelikult – kui mitu tundi te siin päevast päeva istute?

Mul on tunnine või poolteisetunnine otsesaade. Lisaks salvestused saatekülalistega.

Kas on ka teemasid, mis teie raadio programmis on välistatud?

Ei oska öelda. On jah teatud piir, millest ei saa lihtsalt füüsiliselt üle minna. Ma ei saa propageerida seda, mis mulle endale on vastuvõtmatu, lauslollust näiteks.

Võib juhtuda, et ma löön kellegi stuudiost välja, kui ta hakkab lausa teadlikult valetama. Kui ta on loll, siis ma sellist inimest enam ei kutsu, aga kui ta on lurjus, siis võib juhtuda, et läheb ka löömaks.

On seda juhtunud?

Paar inimest on püsti karanud ja stuudiost välja jooksnud, sest nende laiatarbeloosung on põhja lastud. See oli vist Alaküla, kes oli veendunud, et Afganistanis on meie kangelaslikud võitlejad, kes kaitsevad meie kodumaad, ja kui ma neid okupantideks nimetasin, tõusis ta püsti ja tormas stuudiost välja.

Kes Nõmme raadiot rahastab?

Eks ma ise rahastan sellega, mida ühe teise töö eest saan.

Teise tööga?

Eks ta sinna suhtekorralduse kanti läheb. Ajutöö. Konsultatsioonid. Labidaga pole siin midagi tegemist. Ja nii kummaline kui see ka pole, sellega meelitatakse välisraha sisse, sest Eesti riigis vaevalt minusugusele keegi palka maksta tahaks.

Miks?

Aga mida teised minust arvavad, kui nad kuulevad, et selline nats on siin eesotsas?

Ega nalja pole, sest aastate eest ütles üks ärimees päris otse, et kui selgub, et tema raha läheb Nõmme raadiosse kas või reklaami peale, on tema riigihangetel ja pangalaenul kriips peal.

Kui näiteks rahvusringhääling teeks teile ettepaneku tulla juhtima mõnda saadet, kas võtaksite pakkumise vastu?

Aga mida ma seal teeksin? Loeksin paberi pealt teksti maha? Läheksin raha eest robotiks? Kui ma suvel Võrumaal Vikerraadiot kuulan, siis pole seal sellist tegelast ehk siis saatejuhti, kes tuleks lagedale oma mõtetega. Peale põrutada ei julge keegi, tõenäoliselt ei tohigi.

Kelle laulu nad siis teie arvates laulavad?

Ma ei tea, aga see on lontis kõrvadega määgimine väga paljudes küsimustes. Refereeritakse ikka võimulolijate seisukohti. See on nii alasti ja arg värk! Mõtlemisest ei saa väga palju rääkida.

On teid keegi ka oma tiiva alla kiskunud?

Selleks peab olema päris kõva mees, et seda teha. Ülevõtmistaotlusi on tehtud küll. Peaasjalikult niimoodi, et hakkame tegema koostööd. Me toome Riiast Moskvas tehtud programmi sisse ja teie tõmbate siit uttu – see on kõige viljakam koostöö. Kord aastas keskeltläbi sellist kooostööd pakutakse. Kadunud Marian ja Vitali Haitovid tahtsid siin asja üle võtta, aga neil oli nii palju ärisid, et see asi oleks vist tervise peale hakanud.

Ma mõtlesin küll seda, kas ka mõni partei teid oma tiiva alla on kutsunud, pärast seda, kui te omal ajal Tööparteisse kuulusite?

Parteid on üles ehitatud parteijuhtide ammendamatu sissetulekuhimu ja võimujanu rahuldamiseks, muud mõtet nendel parteidel pole. Tööpartei oleks võinud midagi teha, aga ka see oli üles ehitatud vaid Tiit Toomsalu karjerismile – et meie peame saama parlamenti ja siis me alles näitame!

Ma pettusin süsteemis. Öeldakse lahti kõikidest oma tõekspidamistest. Ollakse valmis tegema koostööd iga parteiga. Ei saa olla karsklaste, joodikute, normaalinimeste, invaliidide, kosmonautide ühisosa.

Mis puutub karjerismi, siis ka teie tahtsite saada Tööpartei juhi kohale?

Tahtsin küll, aga Toomsalu ostis teatud seltskonna ära. Ja minu arenguplaani ei lastudki välja öelda.

Eesti ja Euroopa Liit?

Euroopa Liit on nõukogude nomenklatuuri koopia. See tohutu seltskond, kes käib koos ja väidab, et reguleerib isegi kliimavööndite käitumisi... No kuidas kurat saab panna põhjamaalased ja kreeklased ühe pulga peale? Üks kütab oma palga talvega ahjus ära ja teine ei küta. Kuidas saab luua mingit võrdsust? Kas keegi võiks nimetada mõne pühakirja, kus seisab, et jumal lõi võrdsuse? Ei loonud!

Teie olete nende killast, kes rõõmsalt pihku itsitab, kui Euroopa Liidul on vesi ahjus?

Selle parasiteeriva monstrumi lagundamine ei tooks midagi halba. Liiga palju on neid, kes ei tooda mitte midagi ja kes saavad röögatut raha mitte millegi eest.

Mida toodavad seal näiteks meie eurosaadikud? Ühest küljest on ju hea, kui inimesed suhtlevad. Teisest küljest on see vaid bande, kes tegeleb kummaliste rituaalidega, jagades maailmale mingeid signaale.

Kui Eesti ei oleks liitunud ei ühe ega teise organisatsiooniga, kas siis oleks meie riigi tulevik helgem?

See on nüüd suhteline. Esimene asi on see, et iseseisvumisvaimustuses tehti siin väga palju halba. Kolossaalselt palju! Normaalsel inimesel ei tule pähe, et näiteks kassapidaja istub kassas peaasjalikult sellepärast, et vaadata, ehk õnnestub kliendilt varastada. Ja sellepärast ei usuta sellised sigadusi ka neilt, kes siis on praegu meid juhtimas. See on vigade jada! Kui me oleksime käitunud mõtestatumalt... No milleks oli vaja omal ajal inimestele tagastada ebaseaduslikult rekvireeritud lehmasid, kui on teada, et inimene elab viiendal korrusel ja lehmad korterisse ei mahu?! Aga läksid lihakombinaati. Turg solgiti ära. See üleminekuperiood oleks nõudnud konkreetsemat regulatsiooni.

Fakt on see, et ühismajandite, olgu siis sovhooside või kolhooside lõhkumine oli kuritegu. No palju võib meile ehitada turismitalusid! Ärge kasvatage midagi, me veame sisse, tuleb odavam. See on ju loll jutt!

Olete selline üksik hunt? Või on teil ka mõttekaaslasi?

Kümmekonna inimesega puutun pidevalt kokku. Paarkümmend saadab internetis viiteid ja informatsiooni. Midagi taolist. Eks neid ole võib-olla veel. Kes kuulavad...

Te nimetate ennast rahvuslaseks ja väidetavalt olete tätoveerinud oma rinnale Saksa kulli?

Ei nimeta, ma olen eestlane. Las väidavad, ei ole! Mina ei suuda. Rahvuslus on mingisugune vaimuhaigus. Ja ma ei ole midagi enda keha peale tätoveerinud. Ma olen tulnud päris jõhkratest kohtadest välja terve ja määrimata nahaga. Näiteks Nõukogude armeest. Olen liikunud igasuguses seltskonnas ja ma ei pea vajalikuks kanda seltskonnale vastavat teatraalselt elementi enda peal.

Te olete kass, kes kukub alati käppadele?

Pole kindel.

Koos Raimo Aasaga estraadi ka veel teete?

Me oleme esinenud ühel laval, aga meil pole mitte kunagi olnud paarisnumbrit. Viimane kord, kui Raimol oli miski sünnipäev, tegin turnee kaasa. Aga see teema on ennast ammendanud. Ei ole enam seda trikivaimustust ja tsirkusekoerana maiustuse nimel ka esinemas käia ei taha. Ei, ma ei käi esinemas! Juba pikemat aega. Lihtsalt ei taha.

Teeme selgeks veel ühe asja: millised on teie suhted Natsi-Saksa sümboolika ja ideoloogiaga, mida seinatäis riiuleid siin Nõmme raadios ohtralt pakub?

Maailmas on hulk asju, mis on olemas. Asju, mida on vähe, kutsutakse defitsiidiks. Asjad, mis on vanad ja ehtsad – nendega on üks ja konkreetne lahendus. Mulle pakuti eelmisel suvel vana Saksa haakristiga lippu, et kas ma tahan seda ära osta. Ei taha! Miks? Sellepärast, et ma ei ole muuseum. Mul ei ole sellega mitte midagi teha. Asjad peavad minema sinna, kuhu nad kuuluvad. Jah, mul on sahtlis üks suur Hitleri pilt. Ei ole seina peal! (naerab). Aga selle leidis üks kamraad siitsamast Nõmmelt maja remondi käigus.

Seda, et siin riiulis seisavad Hitleri pildiga veinipudelid, märkab igaüks, aga et seal on Auschwitzi koonduslaagri mälestusmedal, ei pane keegi tähele. Nagu ka Eesti Panga aukirja või Vene viina.

Seal seisab mitu head Vene viina pudelit ja kõik kinnised. Ise te alkoholi ei pruugi?

Ütleme nii, et selle aastakäigu mehed võtavad küll.

Mainisite oma suvekodu Võrus. Tähendab see, et saate siiski vahepeal ka eetri kinni keerata ja endale puhkust lubada?

Ei saa kinni keerata, seda ei luba seadused. Programm käib kenasti eetris – on kordussaateid, pisteliselt ka otsesaateid. Mis aga puutub suvekodusse, siis seal saab teha füüsilist tööd. Poissi vaja natuke suuremate koormuste peale utsitada, et talveilmad põdemata üle elaks. Ja nii kummaline, kui see ka pole, käib teine kuuendas klassis ja polegi vist elus veel haige olnud!

Sõidame ka rattaga pikemaid otsi. Selline 40 vaikides rattaga sõitmist võib poisikesele anda ka vaimses plaanis tükk maad rohkem kui mingi lolli raamatu lugemine.

Margus Lepa

Margus Lepa, Eesti raadioajakirjanik ja endine näitleja ning koomik, on sündinud 07.10.1953 Tallinnas. Tema ema on režissöör ja näitleja Astrid Lepa, isa tõlkija Harry Vilpart.

Margus õppis Tallinna Reaalkoolis (toonases Tallinna 2. keskkoolis) ning seejärel Tallinna Muusikakoolis. Ta on teeninud Nõukogude armees.

1974-1978 käis Lepa Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris. Lepa näitlejarollidest on ennekõike tuntud Jorh Adniel Kiir filmidest "Kevade", "Suvi" ja "Sügis". Lisaks on ta esinenud estraadikavadega, enamasti koos Raimo Aasaga. Näitlejatööst loobus Lepa 1990. aastate lõpus ja on sellest peale töötanud Nõmme raadios saatejuhi ja toimetajana. Lühikest aega tegutses poliitikas.

Lepa on abielus ja tal on kaks last, tütar ja poeg.

Allikas: Vikipeedia