Maria Minerva tähelennust muusikuna: „Ma ei saa siiani aru, kuidas see juhtus.” (8)

Viimastel aastatel oma elukohaks Londoni märkinud Maria, kelle isa on muide tuntud humorist Mart Juur, on end selle kevadeni koduselt sisse seadnud hoopis Lissabonis. Väljas on 16 kraadi sooja. Hiljuti lõppes tema esimene Euroopa tuur. Tema plaadifirma Not Not Fun asub Ameerikas Los Angeleses. See on küll pisike, kuid oma nišis kogu maailmas tuntud ning väga lugupeetud ja hinnatud.

Endine magamistoamuusik Maria – oma varasema loomingu salvestas ta sõna otseses mõttes magamistoas oma voodis – on ostnud juurde muusikategemiseks tarvilikku tehnikat ja sisse seadnud „töökoha“. Intervjuule eelnenud päeval sai ta kätte oma esimese plaadimüügitasu ning võib nüüd rahulikumalt muusikategemisele pühenduda. Millalgi lähitulevikus oleks vaja Londonis magistritöö ära kirjutada.

Maria kandideerib ka Eesti Muusikaauhindadele – aasta elektroonikaalbumi ja uue tulija kategooriates. Muuseas, hiljuti telliti temalt remiks muusikamaailma sellise suurkuju nagu John Cale’i loost. „See oli üsna tobe remiks, aga ma olin muidugi kohe nõus, kuuldes, kellega on tegu.“

On sul vastakad tunded ka Eesti Muusikaauhindade suhtes?

Ei ole vastakaid tundeid, mul on siiralt väga hea meel! Ehkki arvan, et ma ei saa neid auhindu. Uue tulija auhinnale on Outloudzil ja Liis Lemsalul küllap rohkem šansse. Aasta elektroonikaalbumi kategoorias on mu konkurentideks teine rahvusvahelise mastaabiga tegija Bert On Beats ja Tehnoloogiline Päike, mis on väga hea asi. Konkurents on seega mõlemas kategoorias väga kõva, kuid pelgalt see fakt, et mind on nii suure žürii poolt auhinnale nomineeritud, on väga suur au. Nii et isegi kui ma ei saa kumbagi auhinda, on mul ikkagi hea meel.

Sinu plaadifirma asub USAs. Sinna mineku peale pole mõelnud?

Ma tahaksin minna nii, et saaksin rahulikult jääda pikemaks, kui on vaja jääda. Aprillis pean niikuinii New Yorki ühele festivalile minema, ja ma juba olen kord selline rahutu kogu aeg kusagile mineja – nagu siia Lissabonigi tulin. Tahaks Ameerikat rahulikult avastada. Nagu enamikul Eesti inimestel on ka minul USA suhtes oma fantaasia. Ma olen üldse üks rahutu hing ja suurem enamus mu tuttavaid üle Euroopa on samasugused. Vahetavad muudkui asukohta.

Mida su esimene Euroopa-tuur sulle õpetas?

Sain aru, et Euroopa on igal pool üks ja seesama. Kohutavalt igav ja turvaline. Isegi raha on juba väga paljudes kohtades sama. Põhimõtteliselt on eurooplasel infrastruktuur käpas – kus tahes Euroopas ta lennukist maha astub, ikka tunneb end kohe nagu kala vees. Inimesed on tohutult usaldusväärsed, näiteks mul polnud ei korraldajate poolt või raha teemal ühtegi halba kogemust. Ma kartsin ette, et kogu aeg ilmneb palju ettenägematuid lahendamist vajavaid probleeme, kuid tegelikult on tuuril käimine lihtsalt füüsiliselt kurnav. Muud ei midagi.

Põhiline probleem oli endal õigeks ajaks lennukile jõuda ja kuna ma selle ringreisi ise organiseerisin, juhtusid esinemiste vahele imelikud augud, mil ma lihtsalt istusin kolm päeva kusagil kohapeal ja lõin aega surnuks. Kuid see kaks kuud läks lõppkokkuvõttes väga kiiresti. Sain aru, et põhiline pingutus, mis tuleb teha, on sundida end hommikul kodust välja astuma. Kõik edasine läheb juba oluliselt lihtsamalt. Õige suund on ka muidugi tähtis.

Järgmine tuur, mille suvel ette võtan, on juba oluliselt paremini organiseeritud – 21 päeva kestab ja 20 linnas esinen.

See on vist päris hea tunne, kui muusikategemine vaikselt elatist hakkab andma?

Mul on ikka veel üsna selline tunne, nagu oleksin loteriil võitnud. Londonis on muidu elu üsna kallis, minimaalne üür näiteks 400 naela kuus. Kui ette tead, et ei pea kuus kuud või isegi aasta lõpuni muretsema, millest elada, tõstab see tõesti enesetunde päris kõrgele. Jube hea meel on, et saab lihtsalt natukene elada. See on ju see, mida me kõik kõige rohkem tahame – lihtsalt võimalust olla ja tegelda sellega, mis meeldib.

Maailma respekteeritud muusikaajakirjade parimate albumite tabelites figureerisid mullu juba päris kõrgetel kohtadel. On see läbilöömine?

Ühe inimese jaoks on see väga suur edasiminek. Minu enda jaoks ületas läinud aasta kõik ootused. Kuid kogu maailma mastaabis olen endiselt – üks väike mutrike?

Ma olen oma edust siiani hämmingus, aga tahaksin ikkagi rõhutada, et need mastaabid on väikesed. Maailma võimsas muusikatööstuses on see väike kübemeke, kui me näiteks rahast räägime. Teine asi on see muusika ise, mis ikkagi on ja arvatavasti ka jääb nišiteemaks.

Jah, ma ei saa siiani aru, kuidas see juhtus. Töötasin poole kohaga kooli kõrvalt Londonis baaris. Augustis võtsin end töölt lahti ja puhkasin. Septembris läksin tuurile.

Muusika on mind terve elu tõmmanud ja ma miskipärast arvan, et kunstiharidus on minu puhul nagu natukene valesse kohta läinud. Isegi kui ma tulevikus ei ole muusik, tahan siiski jääda muusikamaailmaga seotuks. Inimesed lähevad ikka sinna, kuhu neid tõmbab, sellega pole mõtet võidelda.

Ometi, sa annad välja plaate, mida teatakse kogu maailmas. Elad muusiku elu...

Kogemata läks jah nii. Mul hakkas tekkima see, mida Euroopa ülikoolides kutsutakse magistrijärgseks ärevuseks. Ollakse õppinud ja kraadi kätte saanud ja korraga nagu ei oskagi enam midagi teha. Mina täitsin selle tühimiku muusikaga. Kuidagi valutult läks see muusikasse sisenemine mul. Tulebki välja, et tänavu on see mu ainuke elatusvahend. Ma annan endale loomulikult aru, et kauaks see nii jääda ei saa. Üritan olla hästi realistlik.

Räägi uuest plaadist, palun. Sa teed seda Lissabonis teistmoodi kui eelmisi?

Jaa, nüüd on mul muusika tegemiseks oma paigake. Nii et igal hommikul nii-öelda suundun tööle. Ei tee enam voodis muusikat nagu vanasti. Ma tegingi varem muusikat konkreetselt seal, kus parajasti juhtus. Magamistoamuusikuks olemisel on ka miinuseid, sest olmeprobleemid panevad pitseri. Sa ei saa näiteks igal ajal laulda.

Vanasti tegin kõike arvutiga, kuid nüüd ostsin endale paar süntesaatorit ja sämpleri. Olen läinud digitaalselt manuaalse ja analoogi peale tagasi. Ma ise tunnen küll, et see on nagu mingi uus faas, aga kas ja kuidas see mu muusikat mõjutab, ei oska veel öelda.

Mul on album peaaegu valmis, kuid helikvaliteedilt tundub see ikka kuidagi kehv. Selleks, et saada head saundi, peab vist asjale ikkagi kuidagi teisiti lähenema. Lõpuks on mu lugudes ikka kusagil mingi imelik sahin ja kahin. Vahest, kui mõned asjad liiga lihvitult kõlavad, siis tegelikult see mulle eriti ei meeldigi. Ma vist ikka olen sisimas selline punkar.

Saundi osas ei nõusta mind keegi. Täieliku autodidaktina tunnetan kogu aeg, kuidas ma olen täiesti üksi maailmas koos oma tuhande tehnikaprobleemiga (naerab). Kohati jookseb juhe kokku ka ja tekib päeva või paari pikkune paus.

Kas sulle miski peale tehniliste probleemide veel muret valmistab?

Mul on üldiselt tekkinud faas, kus ma elan nädala korraga. Homme pean ma kahjuks minema nädalaks esinema Venemaale, kus on hästi külm. Miinus 18! See teeb mulle tõepoolest natukene muret.