Indrek Tarand: "Ühel seikleval priiuse rüütlil olgu pistoda alati vööl!" (31)

Mis mängu te mängite? Kas teil on mingi mure või te lihtsalt elate oma elu huvitavamaks?

Mul on mure, et valitsevad struktuurid ei taju: 21. sajand nõuab mõiste "demokraatia" täitmist uute elementidega. Tänu tehnoloogia ja teadmiste arengule on tekkinud vajadus kaasata juhtimisse rohkem kodanikke. Ja kuna ma tahan, et see mõtteviis ka kuhugi jõuaks, on vaja tulla ja pakkuda valimistel parto-bürokraatlikele parteidele alternatiivi.

Mida peaks Eesti riigis kohe parandama hakkama?

Kui Reformierakond otsustas aastal 2001 Tallinna kinnisvara nimel lüüa käed Keskerakonnaga, hakkas parteilaste peades domineerima arvamus, et pätti tuleb teha, sest kõik teevad pätti. Aga vahele jääda ei tohi!

See allakäik on toimunud 10 aastat ning tulemused on käes. Tuleb teha tõsine kursimuutus.

Parteide käest tuleb võim uuesti ära võtta?

Jah, parteid on erastanud Eesti vabariigi, nad valitsevad kartellina riiki ja kodanikke sellele turule ei lase. Seda olukorda tuleb muuta ja selleks on vaja paralleelselt teha mitut asja.

Kindlasti tuleb parteid võõrutada finantsnarkomaaniast. Parteid elagu oma liikmemaksudest ja õppigu sellega majandama. Nad ei ole mingil moel ohustatud organisatsioonid, mis peavad saama tonnide kaupa riigieelarvest toetust ja siis veel kauplema oma poliitilise mõjuvõimuga ettevõtjatega, kes ostavad neilt soodsalt turuosasid.

Tõsiseks võõrutusraviks on aga vaja muuta parteide rahastamise seadust.

Parteid ise on praegu olukorraga väga rahul ja ei kavatsegi seda seadust muuta, vastupidi – teevad endale DASAd, mille kaudu saab veel rohkem raha kulpida. (DASA – demokraatia arendamise sihtasutuste kava võimaldaks parlamendiparteidel jagada järgmisel aastal riigieelarvest omavahel ära täiendavalt 945 000 eurot – toim)

Et seda takistada, tuleb teha Robin Hoodi ning võtta Herefordi piiskopilt ja Nottinghami šerifilt tagasi see, mis ei kuulu neile.

Kuidas praktikas kivistunud parteisüsteemi murendada?

Kes tahab seda ette kujutada, lugegu "Robin Hood" uuesti üle. Me ei saa neile ette laulda, kuidas me praktikas seda teeme.

Kes "meie" ei saa ette laulda?

Arvestatav hulk kodanikke, kes on mures enam-vähem samade asjade pärast, millest ma siin räägin.

Kes Eesti poliitikutest sobiks moraalimajakaks? Inimeseks, kelle järgi võiks igaüks taadelda oma sisemist eetikakompassi?

Nagu ütleb Ameerika vanasõna: keegi pole perfektne! Andrus Kiviräha poolt kirjutatud täiuslikku eetikut ja moralisti ei ole reaalses elus olemas.

Aga jättes kõrvale mõned inimlikud vead ja puudused, siis minu vastus sellele küsimusele on: Andres Tarand!

Tema võiks olla vanem riigimees, kelle ütlemiste ja tegevuste järgi võiks ühiskond end kohendada.

Te toote isa sirge selja ja rõõmuga eeskujuks! Ka presidendidebati ajal torkasite te vastaskandidaadile Toomas Hendrik Ilvesele, et kui teie tahaksite riigi raha oma isatallu kantida, siis isa seda ei lubaks.

Ma jään nendele sõnadele kindlaks ka täna.

Kuidas te ammuse kolleegi ja sõbra, president Ilvesega pärast teravat debatti läbi saate?

Meil ei ole olnud väga palju võimalusi kokku saada. Aga loomulikult on mulle tulnud kutse presidendi vastuvõtule 24. veebruaril.

Ilmselt on see kutse tulnud ka presidendi kohale teie kandidatuuri üles seadnud Edgar Savisaarele.

Ma ei oska kommenteerida – mina tean ainult oma kirjavahetust!

Kumba skandaali on piinlikum kõrvalt vaadata ja oma kolleegidele europarlamendis selgitada – kas IRLi elamislubade lugu või Keskerakonna võõrastes kirjades nuhkimise kaasust?

Need on sama mündi kaks poolt. Kas piinlikum on kull või kiri? Üks kord kukub ju üks ja teine kord teine.

Need juhtumid on võrdselt piinlikud ja ohtlikudki. Aga selle mündi nimi on ikkagi parteide narkootiline sõltuvus rahast, mida neil on vaja võimu teostamiseks.

Parteidel on ettekujutus, et võõraste saladuste kaudu võib raha teenida või võimule lähemale pääseda; et elamislube müües saab finantseerida oma võimule suunatud tegevust. Põhipatt algab sellest, et ahnusel ei ole piire.

Keskerakonna märk on teilt presidendi valimiste järel küljest ära tulnud?

See pole mulle kunagi külge tulnudki, kuigi mõned on üritanud seda kleepida. Õige hõlma ei hakka miski. Pole siin mingit märki!

Aga ma ei kavatse ka eitada, et minu CVs seisab: viiendik riigikogu liikmetest on realiseerinud minu kandideerimise abil oma põhiseaduslikku õigust esitada presidendikandidaat. Ja nad kuulusid Keskerakonda.

Te leidsite sel suvel endale Keskerakonnast palju sõpru? Koguni neid, keda te aasta tagasi ehk ei tundnudki?

Aivar Riisalut ma tundsin varem.

Õige, te olete ju muu hulgas kandideerinud ka Eesti kõige paremaks tantsutäheks!

Jaa! Mina tulin kaheksandaks. Aga lõpuks tunnen ma Keskerakonnast ammu ka Aadu Musta – oma ülikooliaegset õppejõudu. Kindlasti kuulub ka Siiri Oviir minu kauaaegsete Kesk-tuttavate jadasse. Tõsi, nende imelike nimedega Keskerakonna tegelastega, kellest vahel juttu tehakse ja kelle nimed mulle meelde ei jää, pole ma endiselt tuttav. Ja ei kavatse ka tuttavaks saada.

Mida IRL ja Keskerakond peaks nende suppidega, mille sisse nad on sattunud, peale hakkama?

Males tuleb aeg-ajalt väiksemaid vigureid kahida. Kabritsa- ja Toobali-nimelised tegelased võiksid olukorrast aru saada, mitte hakata pugema aukohtute ja tõekomisjonide varju.

Millest see tuleb, et muus elus muidu sümpaatsed inimesed satuvad riigikokku minnes alatasa jamade sisse – kas siis kuluhüvitisi taktitult ja sõgedalt kasutades või konkurentide järel nuhkides või naeruväärselt altkäemaksu võttes.

Olgem siiski ausad, see üldistus ei käi kõigi 101 riigikogu liikme kohta. Riigikogu igas koosseisus – tõsi küll, viimase 10 aasta jooksul aina vähem – on olnud väga säravaid ja korralikke poliitikuid: Mereste, Kirsipuu. Nestor on veel jäänud.

Selles mõttes ei saa öelda, et "kõik nad on sellised!". Aga otsuseid vastu võttev enamus tõepoolest on. Ja see tuleneb jällegi süsteemist: kuidas parteid teevad valimisnimekirju; kuidas nad manipuleerivad valijatega; kuidas nad hangivad endale raha. Ja loomulikult on riigikogu liige juba nii kõrge hierarhia parteilane, et isegi kui see ei ole tema idee, läheb ta skeemitamistega kaasa ja muutub järk-järgult üha rohkem selle mülgastuva süsteemi osaks.

Juba vanad kreeklased panid tähele, et anna inimesele võim ja sa näed, kes ta tegelikult on. Vähesed suudavad võimu omades säilitada muud vajalikud omadused.

Kui teie võidate uue poliitilise jõu juhina järgmised riigikogu valimised, siis riigikogus töötades teie ja teie kaaslased pitsa-tšekkidega kuluhüvitisi taotlema ei lähe? Konkurentide järel nuhkima ei hakka?

Ma tahaks loota küll! Aga väike hirm peab siiski olema, sest eksimine on inimlik ja inimlik on ka see, et teatud mugavuste ja privileegidega harjutakse kiiresti ja nendest loobumine muutub siis üha raskemaks. Kohe algusest peale peaks viima need asjad 21. sajandi loogikaga vastavaks. Ma ei räägi siin töötasudest ja kuluhüvitistest, küll aga kõigest sellest, mis jääb nende taha. Sest töötasudest ja kuluhüvitistest ju veel ei piisa, kogu aeg on vaja juurde-juurde-juurde: "Valimised on tulekul – jälle juurde! Ahhaa, meil on siginenud nii palju broilereid, et neid pole enam kuskile panna – no teeme ühe DASA, siis saab neid selle kaudu rahastada!"

Üks võimalus broilerite menetlemiseks – ja ma usun, et seda rakendatakse veel sel kümnendil – on igale riigikogu liikmele abi või assistendi koha loomine.

See on ilmselt tulemas jah. Kusjuures ma ei välista, et see võib olla mõistlik mõte. Sest inimvõimetel on piirid ja väga suure info läbitöötamise juures on ehk hea omada assistenti.

Aga kui see riigikogu liikme assistendi või abi koht luuakse, tuleb vastutasuks midagi ära anda. Loobutagu siis kuluhüvitisest, või muutugu teistsuguseks riigikogulase sissetulek.

Niisuguse kompromissi korral, mis sünnib hea riigikogusisese, aga ka kodanikke kaasava väitluse toel, ei pruugi riigikogu liikmele abi koha loomine olla paha plaan – äkki riigikogu töö kvaliteet tõuseb!

Tõsi, viimasel ajal ma ei ole märganud, et riigikogu oleks kas või seda rahakriisi, mis Euroopat juba kaks aastat närib, põhjalikult arutanud. Need korrad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Sel sügisel oli saalis üks suurem arutelu – kui otsustati Kreeka käendamine.

See oli küllalt lühike ja mitte piisavalt ette valmistatud. See ei toimunud teadmiste kõrguselt.

Millal ja kuidas saab inimesest kodanik?

Hiljuti oli mul hea meel, et tänaval liikus kodanik, kes nägi lapsele vigastusega lõppenud kallaletungi, jättis oma teekonna pooleli ja asus teist kodanikku abistama.

See on väga julgustav näide, kuidas palju sõltub meist endast, mitte ainult ametiasutustest. Ja ka ametnik peaks olema eelkõige kodanik, mitte mingi karikatuur, kes paaniliselt püüab aimata, mida poliitiline juhtkond temalt tahab. Ta peaks tegema oma tööd täpselt, aga inimlikult.

Kuidas poeg paraneb? (Juhuslik möödakäija tõukas eelmise neljapäeva õhtul Indrek Tarandi poja Vabadussõja võidusamba kõrvalt trepist alla, noormees vajas luumurdude tõttu operatsiooni – toim)

Hästi-hästi, kõik saab korda.

Kuidas panna Eestis toimima eeskujulik kodanikuühiskond?

Selget ja ühest nõia- või imerohtu ei ole.

Aga kindlasti tuleks anda olemasolevatele kodanikeorganisatsioonidele võrdsed

võimalused. Ka parteid on kodanikeorganisatsioonid, aga nad on väga priviligeeritud näiteks rahastamise ja infole juurdepääsu osas.

Ning parteid tõrjuvad teisi kodanikeorganisatsioone, kohtlevad ennast paremini. Egalitaarses ja meritokraatlikus ühiskonnas ei tohiks niisugust asja olla. Toetada tuleb neid, kel on raske.

Toetada tuleb näiteks inimest, kes on autoõnnetuse tagajärjel sattunud ratastooli ja kaotanud töövõime. Või organisatsioone, mis ajavad väga olulist, kuid suuremale ühiskonnahulgale mitte huvi pakkuvat asja.

Kaitsevad lendoravat.

Jah. Võib-olla tuleks just nimelt neid toetada, kui nad ise toime ei tule. Aga need organisatsioonid millegipärast just tulevad ise toime. Ainult parteid ei tule, ajavad nokad laiali nagu käopojad: andke-andke-andke meile veel!

Nad ütlevad, et eelarve peab olema tasakaalus! Aga oma eelarvet tasakaalustavad nad ainult üha suuremate eraldistega teiste arvelt. Kulutavad nii palju, kui jaksavad, ja kuna piltlikult öeldes rahapress on nende käes, siis võtavad vajadusel juurde.

Järgmistel riigikogu valimistel võtate teie, Indrek Tarand, oma kambaga praeguste parteide käest selle võimu siis ikka ära?

Päris nii ei ole ma teile lubanud. Ma isegi ei ole lubanud, et ma üldse kandideerin järgmistel riigikogu valimistel.

Aga kuna mul on mure ja kui ma näen, et see mure on nii suur, et midagi peab tegema, siis – võimalik, et tulebki kandideerida.

Jüri Adams defineeris teid presidendivalimiste kampaania aegu poliitiliseks seiklejaks, kellel pole kunagi asja presidenditoolile. Aga peaministritool on teil siis ikka sihikule võetud?

Ühel seikleval priiuse rüütlil olgu pistoda alati vööl... Adams on väga terane analüütik.

Kindlasti valmistavad minu poliitilised performance’id keskpärasele parteilasele suurt meelehärmi. Sest mina ei aja poliitikas taga karjääri, vaid osalen siis, kui tõesti otsustan ja tunnen, et see on vajalik. Eks tavaparteilasi muidugi masendab, kuidas mingeid asju võib teha rõõmsa tuju ja teatud elegantsiga. Neil ei tule see kuidagi välja, ükskõik, kuidas nad ka ei punnitaks.

Ja teie kampaaniad on ju suhteliselt odavad.

Täpselt nii! See on ka üks kreedo, mida ma tahan kogu aeg oma näidetega tõestada: tegelikult saab ka miljoneid kulutamata.

Defineerige, palun, oma poliitiline maailmapilt.

Mingites asjades eelistan ma liberaalset suhtumist. Mingites asjades avastan ma endas tohutu konservatiivsuse ja soovi traditsioone ning vanu asju säilitada.

Mingites asjades – nagu rikkuse jaotumine ühiskonnas – võin ma toetada sotsiaaldemokraatlikku argumenti. Ja kuna rohelistel on keskkonna hävitamise vastu kõige tugevamad argumendid, siis nemad on 21. sajandi ideoloogid, ülejäänud on 19. sajandi omad.

Ma püüan teha kõik selleks, et olla demokraat – vähemuse õiguste kaitsja. Ma olen tihti liikunud sinna, kus on nõrgemad. Kui mõõdukad olid täielikus mudas, siis ma kandideerisin nende nimekirjas kohalike omavalitsuste valimistel, sest oli näha, et enamus tahab neid maha lüüa. Mina liigun sinna, kus on vaja nõrgemat aidata.

Kui Keskerakonda on tarvis uuesti aidata, siis te tõttate appi?

Ma aitasin suvel Jüri Rattal organiseerida katset vahetada välja Keskerakonna juhtkond, et seal vahetuks ka poliitilised praktikad. Aga see ei läinud läbi, sest vana kooli mehed tõid rongide ja bussidega inimesi hääletama. No ei andnud alla. Ma arvan, et Keskerakond tegi vale valiku.

Reformierakonnale tõttaksite kah appi, kui mingil seletamatul põhjusel peaksid nad seda vajama – jäädes vähemusse ja ilmarahva pilgata?

Jah! Kui nad osutuvad tillukeseks ja põlatud vähemuseks ja neil on soov oma vigu tunnistada ning likvideerida, siis ma ei näe põhjust, miks neile mitte appi minna.

Teie maailmapildi kirjeldust kuulates sain ma aru, et teis on ühendatud Andrus Ansipi, Edgar Savisaare, Mart Laari ja Eiki Nestori parimad omadused, oskused, ideed?

Päris nii see ei pidanud kõlama. Põhimõtteliselt püüan ma igas asjas näha nii head kui halba.

Eesti parteid on võimelised oma maailmavaadet – nad väidavad, et neil on see olemas – muutma 180 kraadi. Selles mõttes on partei liige enamasti sektant, kes ütleb, et teised on lollid, aga tema teab, kuidas asjad on, sest ta kuulub sellesse kampa, kes teab, kuidas on.

Ma tahaks, et ka parteilasel oleks hingesuurust näha: ka konkurent teeb mõnda asja väga hästi ja tal on huvitavaid mõtteid, mille üle võiks diskuteerida. Selle asemel, et öelda kohe: "Ei, välja, loll oled!"

Mulle ei ole sümpaatne Argentina koondis, alates sellest, kui Maradona lõi käega Inglismaale värava. See jättis varju kogu koondisele ja tema uutele põlvkondadele. Mina ei ole kunagi Argentina poolt.

Samas ma olen võimeline tunnistama, et Lionel Messi, kes küll klubis on parem kui koondises, on väga hea mängija! Kui ta mängib väga hästi, siis ma ei ütle, et ta mängib väga halvasti – ainult selle pärast, et ta on mulle ebasümpaatse koondise mängija.

Aga klassikalise poliitfänni puhul on nii, et ta ei saa kunagi öelda, et poliitiline vastane teeb midagi hästi.

Mina saan! Kui Ligi teeb midagi hästi, siis ma seda ka ütlen!

Kas te 2. veebruaril peaministrit ka hea sõnaga meenutate?

Kõik sõltub sellest, kas Parek ja Adams viitsivad Tartu rahu miitingut korraldada. Aga mul ei olnud plaanis temast mõelda 2. veebruaril.

Kuidas kajas europarlamendi saadikute seast vastu uudis, nagu hakkaks Eesti kuulutama Saksa mundris Sinimägedes võidelnud eesti mehi vabadusvõitlejaiks?

Õnneks ei ole see eriti teemaks. Aga Saksa pressis kajas see uudis vastu. Ja Euroopa Parlamendis on minu enda, Euroopa roheliste fraktsiooni üks presidentidest, Rebecca Harms kritiseerinud seda mõtet info põhjal, mis talle ette anti: Eesti tahab tõsta SSi au sisse ja nimetada selle sõdureid vabadusvõitlejateks.

Meie teame, et see päriselt nii ei ole, aga mida üks juudi soost saksa roheline peaks – kõige oma kogemuse ja maailmast arusaamise põhjal – selle kohta ütlema?

Loomulikult ta ütleb: see on väga murettekitav, me ei toeta seda.

Kui nüüd tikkuda kellelegi nõu andma, siis: kui on plaan nõukogude võimu vastu selgroogu näidanud inimesi kuidagi tunnustada, peaks olema väga selgelt kirja pandud, mida me tahame teha, ja enne, kui tegema hakkame, tuleks see partneritega Euroopa Liidus massiivselt läbi rääkida. Sest kui tuleb sildistamine, ei ole meil võimalik seda matši mitte kaotada.

Kui teie oleks võitnud presidendivalimised, mis oleks praegu Eestis teisiti?

Oleks, oleks...

Mina osalesin presidendivalimistel ja tulin teiseks, mistõttu ma ei pea lakkamatult mõtlema, mida ma teeksin teist või kolmandat moodi. See on ikkagi ametis oleva isiku ülesanne.