"Dajan rääkis tihti, et tema vanaks ei ela. Ja et ta sureb kuskil kodust eemal," lisab Erki.
4. novembril 2006 sõitis Dajan koos näitlejate Rednar Annuse, Anne Veesaare ja Marika Koroleviga väikebussis Tartusse Vanemuise teatrisse etendusele "Pahad poisid", kui Tallinna–Tartu maantee 123. kilomeetril Põltsamaa vallas Mõhkküla teeristis väikebuss õnnetusse sattus. Traagilise õnnetuse ühe võimaliku põhjusena on nimetatud madalat ja pimestavat talvepäikest.
Sõber, kellel polnud südamesõpra
"Ma olen väga õnnelik!" olevat Dajan öelnud vahetult enne kahe auto kokkupõrget kõrval istuvale Marika Korolevile. Veel enne sõidu algust kutsunud Korolev enda kõrvale istuma Anne Veesaart, kelle asemel istus sinna aga Dajan, kes just oli asunud tööle Rakvere teatrisse ja kel peagi oleks olnud esietendus Üllar Saaremäe lavastuses "Oscar ja Roosamamma", kus ta pidi kehastama vähki surevat poissi. Oscaril jääb elada 12 päeva, millede sees ta elab läbi kogu oma elu. Kuni vanuseni 110 aastat, kui ta siit ilmast lahkub. Elades läbi puberteedi, keskeakriisid ja kõik elutarkused, mis eluõhtuks antud. Viimane Dajan Ahmeti proov lõppes Oscari tekstiga: "110 aastat, seda on palju. Armas jumal, ma hakkan surema. Oscar."
"Mulle tundus, et sellist südamesõpra, kellele alati ja igal hetkel südant puistata, Dajanil tegelikult polnudki," üllatab omamoodi Erki Aule, keda paljud varalahkunud näitleja tuttavad on pidanud Dajani üheks paremaks sõbraks.
"Ennekõike ühendasid meid tööalased suhted," täpsustab Erki, kes koos Dajaniga vedas aastaid Salong Teatrit. "Aga mis puudutab peret, siis sellest – nagu üldse isiklikest asjadest – rääkis ta vähe."
Samas oli Dajan väga avameelne, ütleb Erki. "Aga ta pidas joont, et pereringis ei arutanud ta kunagi oma tööasju ning teatriinimestega ei arutanud ta kunagi pereasju. Kui tal olid ka miskid tööalased jamad, võttis ta ette mõne sõbra, kes ei olnud üldse teatriga seotud. Talle oli oluline, et mida rohkem ta teisele oma probleemidest räägib, seda selgemaks ta enda jaoks need saab."
Erki tunnistab, et nüüd, kui Dajani enam ei ole, tabab ta ennast tihti mõttelt Dajangiga mõne probleemi üle arutamast. "Olgu see siis seotud mõne lavastusega või teatriteemaga laiemalt. Meil lihtsalt oli paljudele asjadele ühesugune vaade. Harva juhtus, et olime erinevatel seisukohtadel ja pidime teineteisele midagi tõestama, kuigi oma olemuselt ja iseloomudelt olime väga erinevad. Tema oli selline väga vitaalne ja lahtine tüüp, mina aga pigem ratsionaalne – võib-olla ka see mingil määral tõmbas."
Erki ütleb, et kuigi Dajani äraminekust on möödas juba kuus aastat, tunneb ta lahkunud sõbrast jätkuvalt suurt puudust. "Mitte et ma enne iga lavastust Dajani mälestuseks küünla panen, aga taban ennast tihti mõttelt, et huvitav, mida Dajan arvaks – et kumb variant oleks parem. Nii et dialooge pean ma Dajaniga siiamaani."
Erki meenutab, et kui olid Dajani sõber, pühendus ta sulle ikka 110 protsenti. "Ja samas oli ka ta vaenlane väga ebamugav olla. Sest kui inimene oli talle ikka antipaatne, blokeeris ta selle täielikult ära."
Dajan Ahmet
Dajan Ahmet (aastani 1999 Ahmetov) sündis 22. jaanuaril 1962 Tallinnas. 1988. aastal lõpetas lavakooli legendaarse 13. lennu. Töötas näitlejana Ugalas (1988-89) ja Noorsooteatris (1990-92) ning lavastajana VAT Teatris (1989-92).
1992. aastal asutas Dajan Ahmet Managementi, millest välja kasvanud Salong-Teater avati Tallinnas 1994. aastal. Lisaks peamiselt täiskasvanutele klassikalavastusi mängivale Salong-Teatrile juhtis Ahmet ka lasteteatrit Trumm. 2006. aasta sügisest töötas Dajan Ahmet Rakvere Teatri näitlejana.
Ta on pseudonüümi Jaan Võõramaa all kirjutanud mitmeid näidendeid ja estraadilugusid, osalenud filmides ja teleseriaalides.
Kommentaarid