Inimene on teinud kosmosest prügimäe (27)

4. oktoobrist 1957, kui Nõukogude Liit hüpitas ümber Maa tiirlema esimese tehiskaaslase, Sputnik 1-e, on inimesed kosmosesse kihutanud umbes 30 000 objekti. Maa ümbrus on põhjalikult ära reostatud.

Lisaks satelliidile või uurimisjaamale jäävad Maa-lähedasele orbiidile tiirlema neid üles viinud kanderakettide osad. Sageli kasutatakse kanderaketi lahtihaakimiseks lõhkepolte, mis paiskavad plahvatades kosmosesse väiksemate tükikeste pilvekese.

Värvitükikeste ja metallikuulikeste vahelt leiab terve armee oma ülesande täitnud ja nüüd tarbetult ümber Maa lendavaid luure-, uurimis- ja sideaparaate. Nööpnõelapeasuurusi kuni väiksema maja gabariitides prahitükke leiab orbiidilt kosmilises koguses.

Arvatakse, et ümber Maa kihutab üle 10 miljoni kunstliku tekkega objekti. Vähemalt. Täpset arvu ei oska muidugi keegi öelda, kuigi NORAD – Põhja-Ameerika Õhu- ja Kosmosekaitsestaap – üritab palehigis kogu sel karussellil silma peal hoida.

Üha suurenev sodihulk orbiidil tähendab seda, et järjest raskem on uusi satelliite või rakette üles saata, sest oht mõne kasutult tiirleva prügikamakaga letaalselt pihta saada kasvab iga hetkega. Ühel päeval ei pruugi inimene enam Maa ümber kogunenud saastakihist läbi murda ja me jääme planeedile lõksu.

Kuigi kosmosesse oleks asja küll. Just universumist otsivad teadlased vastust küsimusele, miks me olemas oleme: kuidas tekkis kogu see füüsika, mis lubab ühel pisikesel planeedil elada. Aga kosmosesse võib inimesel asja olla ka palju praktilisematel põhjustel. Pole välistatud, et aja jooksul võib osutuda mõistlikuks kaevandamine Kuu pealt. Veelgi enam – astrofüüsik Stephen Hawking on pakkunud, et inimkonna ellujäämise võti peitub kosmose koloniseerimises.

Mis taevaskera taga toimub ja mida me praegu kosmosest otsime, sellest pidas Õhtulehele väikese loengu Tõnu Viik, astronoom ja Eesti Looduseuurijate Seltsi president. Siin on selle konspekt.

Kosmoseprügil on omadus oma hulka kasvatada

Maa ümber tiirlev prügivöö hakkab ühel hetkel iseennast paljundama ja prahikest ümber Maa muutub teralisemaks ning tihedamaks.

Tõnu Viik: "Asja teeb hulluks Kessleri sündroom.

NORADi juures töötanud Kessler leidis, et kui Maa ümber tiirlevate objektide tihedus ületab teatud kriitilise piiri, algab ahelreaktsioon: osakesed hakkavad omavahel kokku põrkama, mille tulemusena nad lagunevad ja nende arv järjest kasvab. Nad lähevad küll väiksemaks, aga see ei tähenda, et nad muutuksid palju ohutumaks. Osa pessimistlikke teadlasi arvab, et mõnedel kõrgustel on Kessleri sündroomi kriitiline tihedus ületatud ja seal juba toimub pidurdamatu kasv.

Nende osakeste arv kasvab nii suureks, et lõpuks me enam Maalt välja ei saagi – tõenäosus, et näiteks üles saadetav satelliit saab millegagi pihta, muutub väga suureks ja lõpuks ei taha keegi enam hakata oma raha raiskama.

Kosmilise prahi jäätmekäitlus: kõik kukub kunagi Maa peale

Sodi ja prahti lendleb Maa ümber üsna laias vöötmes, kõikjal, kus inimene oma tehnikaga toimetab.

Lähimad tehisobjektid tiirlevad Maast mõnesaja kilomeetri kõrgusel, kõige kaugemateni on umbes 36 000 kilomeetrit. Vanu satelliite alla tuua või kaugele kosmosesse lennutada on keeruline. See eeldaks, et nende küljes on töötav mootor ja nii palju kütet, et satelliit kontrollitult Maa atmosfääri suunata, või siis vastupidi – Maa gravitatsiooniväljast lahti rebida ja tähtede poole teele lükata.

Mis aga kontrollimatult Maa ümber tiirlema jääb, see varem või hiljem maha kukub.

Tõnu Viik: "Esimene sputnik, mille Nõukogude Liit 1957. aastal üles saatis, tuli alla kolme kuuga. Muide, Tõravere observatooriumi mees Grigori Kuzmin rehkendas sputniku allakukkumise aja välja paari päeva täpsusega. Aga sputnik lendas ka Maa lähedal.

Kõrgetel orbiitidel, näiteks kahe tuhande kilomeetri kõrgusel tiirlevatel satelliitidel võib kuluda Maa peale kukkumiseks aastatuhandeid, kui mitte rohkem. Sealjuures väiksemad objektid põlevad atmosfääris ära."

Meie kapsamaale satelliidid ilmselt ei kuku

Eestis pole õnneks suurt võimalust taevast alla sadava satelliidiga vastu pead saada.

Tõnu Viik: "Enamasti lastakse satelliite üles niimoodi, et nende orbiidi nurk maakera ekvaatori tasandiga oleks suhteliselt väike – maakera pöörlemine aitab lendutõusmisele kaasa ja raketile kulub vähem kütust.

Nii et satelliitide orbiidid on suhteliselt ekvaatori lähedal. Sel nädalal alla tulnud venelaste piraka satelliidi kohta öeldi samuti, et ta kukkumisala on pluss-miinus 40 kraadi põhja- ja lõunalaiust. Selles vööndis oli oht, et ta võib kellelegi kaela sadada. Aga meie asume peaaegu 60. põhjalaiusel.

Ilma ennustamiseks kasutatavad polaar­sputnikud liiguvad küll vastavalt üle põhja- ja lõunanaba, ning nende puhul on väike oht olemas, aga minu teada nad ei ole eriti suured.

Telekasse pilti toovad satelliidid on enamasti kaugel, tiirlevad ekvaatori tasandil. Nende vööndis on satelliite tohutult palju, isegi kitsaks hakkab jääma. Väga täpselt jagatakse välja kohti, kuhu võib seal uue satelliidi parkida. Ja nende satelliitide kukkumisteekond ei ulatu mitte mingil juhul meile välja."

Kuu on ehitatud Maa juppidest

Praegu on teadlased üsna veendunud, et Kuu koosneb punktipealt samast materjalist kui Maa.

Tõnu Viik: "Kui varem arvati, et Kuu peal võib leiduda midagi Maa mineraalidest erinevat, siis Vaikuse merest toodud trankvillitiidi uurimisel selgus, et Maa ja Kuu on ikka praktiliselt samast ainest.

See andis kinnituse teooriale, et Kuu on tekkinud Maast: kunagi ammu, kui Maa oli veel arenemise järgus, lõi üks suur asteroid Maast välja hiiglasliku tüki, millest moodustus hiljem Kuu. Seega on loomulik, et nad on samast materjalist.

Mida tasub veel uurida, on Kuu siseehitus. Erinevalt Maast on Kuu ilmselt üleni tahke tükk.

Kui Apollo-poisid Kuul käisid, lasksid nad enne kojusõitu tühja maandumismooduli vastu Kuud. Enne olid nad Kuu peale jätnud terve hulga mõõteriistu, kaasa arvatud seismomeetri. Selgus, et Kuu võnkus pärast maandumismooduli mahaprantsatamist tükk aega, astronaudid ise ütlesid, et Kuu helises nagu kell.

Lisaks tuleb kindlaks teha, kas Kuu peal on vett. Kui inimkond ikka tahab Kuule oma baasi teha, siis vesi peab seal kindlasti olemas olema, seda kaasa vedada läheb tülikaks ja väga kalliks."

Kes ja miks võiks Kuu peale kolida?

Ameerikas räägitakse uuest Kuu-missioonist. Mida me sealt õigupoolest otsime? Võimalik, et kaevandamist väärt maardlaid või koguni elupaika.

Tõnu Viik: "Astronoomidele meeldiks õudselt panna Kuule püsti üks tore observatoorium. Kuul ei ole atmosfääri ja muid segavaid faktoreid taeva vaatlemiseks, ja kõval pinnal observatoorium oleks hoopis teine tera kui kosmoses tiirlev teleskoop.

Siis on võimalik, et Kuult saab ikkagi midagi kaevandada. Tont seda täpselt teab, mida, ka Maal ei vedele ju näiteks kulda iga nurga taga, on kindlad kohad, kust teda suures kontsentratsioonis leiab. Kuu peal võib olla mõne kasuliku materjaliga samamoodi.

Lisaks – kui me muudame Maad aina rohkem ja rohkem prügimäeks, siis võib-olla on ühel hetkel tarvis ikkagi siit jalga lasta. Kuu ei ole küll eriti sõbralik koht, aga mine sa tea, võib-olla osutub ta ühel hetkel siiski paremaks kui Maa.

Praegu on see fantastika, aga paljud targad mehed, ka näiteks Stephen Hawking on rääkinud, et inimkond peab kunagi Maalt ära kolima."

Miks Kuu-ekspeditsioonid nii järsku lõppesid?

Tosin astronauti käisid Apollo-projekti raames Kuu peal ära ja siis äkki ei ainsatki lendu.

Kuukülastuste teadetega harjunud inimesed hakkasid spekuleerima, kas astronaudid ei kohanud Kuu peal kedagi, keda nad poleks tohtinud näha. Kahtlusetulle lisasid õli jutud Apollo-meeste kummalistest eluteedest: üks Kuul käinu hakkas otsima Noa laeva jäänuseid; teine teatas, et on ufode olemasolus enam-vähem kindel; kolmas kuulutas vanglates jumalasõna. Mis astronautidega toimub?

Tõnu Viik: "Üks põhjus, miks Kuule enam ei lennatud, võis olla see, et polnud enam kellegagi võistelda.

Kui Nõukogude Liit laskis oma esimese sputniku üles, ajas ta rinna kummi ja ütles, et kosmosesse peab minema ikka inimene, sest inimene oskab täpselt vaadelda, mis seal toimub, ükski aparaat ei asenda inimest. No ja saatsidki Gagarini üles.

Aga kui siis ameeriklased jõudsid kosmose vallutamises ette ja käisid Kuu peal ära, siis hakkas Nõukogude Liit ütlema, et meie ei tohi inimestega mängida, inimelu on kõige tähtsam, automaadid teevad kosmoses töö ära küll!

See oli õudselt tore, kuidas alla jäädes retoorika muutus.

No ja ameeriklased nägid, et Nõukogude Liit ei suuda enam võistelda ning ka neil kadus ära mõte Kuul käia. Lõpuks on Kuu-reisid ikka kohutavalt kallid.

Aga miks mõned Apollo-mehed on nii käitunud, nagu väidetakse... Seda ma küll kommenteerida ei oska. Ma ei ole nende meeste elulugusid jälginud.

Ning siin on ikka väga raske teha vahet udujuttudel ja tegelikkusel. Aga võib ka olla, et inimesed on muutunud, sest Kuul käia oli ikka erakordne psüühiline pingutus! Kui mõelda, et sa oled kapslis kolmekesi tihedasti koos ja lendad täielikku tundmatusse!

Apollo 13 juhtus ju veel õnnetus, hapnikupaagid said viga ja nad pidid kiiresti süsihappegaasi regenereerimise seadmed välja mõtlema. Maa peal mehed töötasid palehigis, et astronaute päästa. Pole vist kahtlust, et sellised üleelamised jätavad tahes või tahtmata inimesele pitseri.

Seda, et nad nägid Kuu peal mõnda teist tsivilisatsiooni või muud ebamaist ohtu, mina ei usu. Nende juttude taga on ikka inimeste soovmõtlemine."

Salapärased lained kaugest minevikust

Praeguseks on astronoomid leidnud väljaspool Päikesesüsteemi üle 700 planeedi. Viimasel ajal on hakatud avastama ka Maa-suurusi taevakehi. Planeetidest aga ehk rohkemgi huvitab teadlasi salapärane laine, mida keegi pole veel registreerinud.

Tõnu Viik: "Oodatakse, et lõpuks ometi registreeritaks ära gravitatsioonilaine, mille olemasolust räägitakse juba jumal teab kui kaua, aga ikka ei ole suudetud teda päris kindlalt kätte saada.

Gravitatsioonilained võivad tekkida siis, kui kaks neutrontähte sulavad ühte – sel hetkel toimub tohutu kataklüsm. Nende lainete avastamine kinnitaks, et kõik see, mida me loodusest teame, on õige, et me pole oma teadusega tupikteel.

Loomulikult on väga huvitavad ka ürglained, mis sõuavad siiamaani mööda universumit ringi ja me oskame neid ka kenasti kinni püüda. Tegemist on Suurest Paugust pärineva raadiokiirgusega.

Alles hiljuti hakati rääkima ka tumeenergiast. Tumeainest räägiti ammu.

1930ndate lõpus sai kaugeid galaktikaid vaadeldes selgeks, et ainult valgust kiirgavast ainest, tähtedest, koosnev galaktika laguneks laiali. Peab olema veel mingi muu aine, mis mõjuks gravitatsiooniliselt nii, et galaktika seisaks koos. Ilma selleta lendaks tähed laiali.

Tumeainet otsitakse nii et vähe pole, aga leitud teda veel ei ole.

Ka tumeenergia peab olemas olema, ilma temata ei seisaks maailm püsti. Aga mida ta täpselt teeb... ma ei tea, kas keegi üldse oskab praegu sellele küsimusele vastata."

Ees on päikesetormide aasta, aga maailma lõpp jääb ära

Kuupäeval 12.12.2012 kavatseb Tõnu Viik pidada oma 73. sünnipäeva ja mingil maailmalõpukuulutusel ta pidu häirida ei lase.

Tõsi on aga see, et käesoleval ja järgmisel aastal on Päikese aktiivsuses järjekordne kõrgperiood.

Tõnu Viik: "Päikesel on oma tsükkel: iga 11 aasta järel muutub ta rahutuks, tekib rohkem päikeseplekke, päikesetuul on tugevam ja Päikesest purskab välja rohkelt osakesi. Kui need osakesed, põhiliselt prootonid, jõuavad Maale, võivad nad moonutada Maa magnetvälja. Põhja pool nähakse rohkem ilusaid virmalisi. Võib juhtuda, et raadioside läheb rivist välja või siin-seal lüüakse mõneks ajaks paigast elektrisüsteeme. Aga ma ei ootaks midagi hullu.

Ning planeeti Niburut, mis peaks Maa hävitama, pole olemas. Nii et suur pettumus kõigile maailma lõpu ootajatele.

Kuigi ma ei saa aru, miks peaks igatsema maailma lõppu, nii hull see elu meil siin ju ka ei ole! Võib-olla on maailma lõpu igatsejatel lootus, et nemad jäävad alles ja vaatavad seda pilti kusagilt pealt?"

Kus on peale Maa veel elu?

Tõnu Viik ufodesse väga ei usu. Aga ta ka ei välista, et kuskil võib veel elu leiduda. Näiteks Jupiteri kuud Europat katab umbes saja kilomeetri sügavune ookean. Ja kus on vett, sealt võib leida ka elu märke.

Tõnu Viik: "Mina ei ole ühtegi ufot näinud ja ma ei tea ka ühtegi astronoomi, kes oleks näinud, kuigi astronoomid vaatavad sageli taevasse. Siin võib olla kaks põhjust. Esiteks: kes on näinud, ei julge öelda, sest teised teevad häbi-häbi. Teiseks: astronoomid ei olegi ufosid näinud. Seda versiooni usun mina rohkem.

Aga kindlasti oleks viimane lollus öelda, et me teame universumi kohta kõike. Siinsamas võib olla asju, millest meil ei tarvitse olla praegu õrna aimugi. Nii et mina jätaksin ukse lahti!"