Tolk ja Maimik mängivad iseend: "Eneseiroonia mõjub väga tervendavalt." (2)

"Kuna meil on olnud õnn kirjutada need rollid ise, leidsime, et me ise oleksimegi kõige õigemad mehed neid kehastama," lausub Rain Tolk. Duole polnud situatsioon tegelikult uudne, sest just nemad panid 2007. aastal näitleja Jan Uuspõllu filmis "Jan Uuspõld läheb Tartusse" kehastama endanimelist karakterit. Tolgi sõnul julgesid nad väljakutse vastu võtta, kuna rahvas on tänaseks päevaks realismi ja kunstilise filmi piiride hajutamisega ära harjunud.

Iseenda mängimine nõuab seni ekraanil mitmeid võõraid karaktereid kehastanud Rain Tolgi kinnitusel siiski teatavat pingutust. "Hea pool on see, et välimust ja miimikat pole vaja muuta. Karakterit luues vähendad teadlikult oma teatud isikuomadusi ja võimendad jälle teisi," toob ta näite.

"Umbkotid" sarnaneb väheke Uuspõllu Tartusse mineku filmiga ka selles osas, et kaadrites vilksatab lisaks rolle kehastavatele näitlejatele taas ka iseennast mängivaid äratuntavaid tegelasi "Elu24 mülkast", nagu režissöör ütleb. Siiski on nende osakaal seekord väiksem. "Erinevalt Uuspõllu filmist lipsab tuntud nägusid läbi siiski vägagi marginaalses koguses," lisab ta.

Žanriks dramöödia

Muidugi leidus neidki, kes autorite tegelastevalikut ei usaldanud, mõni neist oli Tolgi sõnul ka filmi võtmeisikute hulgas. "Eesti Rahvusringhääling, kes alguses pidi filmi rahastama, hakkas esitama tingimusi. Üks nõue oli, et meie kirjutatud karaktereid hakkaksid meie endi asemel ekraanil kehastama üldtuntud rahvalemmikud," märgib ta. Kokkulepe jäi sõlmimata. Pärast ERRis käimist helistasid "Umbkottide" autorid sealtsamast ukse tagant Kanal 2 programmidirektorile Olle Mirmele. "ERRi huvi asja vastu oli üleval, aga me tõesti helistasime Ollele ja alustasime läbirääkimisi," täpsustab Tolk.

Režissöörid nimetavad oma uusimat linateost kahest hädapätakast dramöödiaks ehk draama ja komöödia seguks. "Eneseiroonia olevat terve mõistusega inimese tunnus. Pealegi pole filmis nii, et ainult üks nali ja puänt muudkui järgneb teisele. Tegu on siiski sündmustikule üles ehitatud psühholoogilise huumoriga, mitte lihtsalt jadana üksteisele järgnevate seosetute lollide naljadega," nendib Tolk.

Andres Maimik, kes vastupidiselt kamraadile on seisnud siiani rohkem kaamera taga kui ees, ütleb, et tundis end näitleja rollis seekord ääretult hästi. "Tõsi see on, et inimene saab end välja elada ainult mängides. Ükskõik, mida ta siis parajasti mängib – lolli, tulega, malet või teiste inimestega. Mina saan rahulduse kaamera ees. Kui saad oma teatava ebakindluse ja hädisuse, mis meis kõigis mõningates olukordades võib avalduda, filmi panna, mõjub see tõepoolest tervendavalt – sa ei muutu sellest hädisemaks, vaid vastupidi!"

Maimiku sõnul on nii dokumentaalfilme kui mängufilme võrdselt keeruline teha. Dokfilmis võib režissööril olla küll kindel nägemus, kuhu ta tahab välja jõuda, aga elu ise ei kipu tavaliselt soovitud liiniga kaasa tulema. Mängufilmi puhul segavad nii rahastajate kui publiku poolt eelnevalt pandud suured ootused. "Sel korral saime väga toredasti teha, sest me polnud kellegi ees nii-öelda aruandekohuslased," nendib Maimik.

Eesti esihumoristide hulka kuuluv kirjanik Andrus Kivirähk on jõudnud Maimiku ja Tolgi uusimat teost juba taevani kiita, öeldes muuhulgas, et tema arvates on "Umbkottide" näol tegu stsenaristide ja lavastajate tandemi seni parima tööga. Vähe sellest – Rain Tolgi kehastatavast reklaamimehest Rain Tolgist ja Andres Maimiku kehastatavast filmimehest Andres Maimikust on tema meelest saanud lausa võrdväärsed 21. sajandi mantlipärijad Sulev Nõmmiku poolt läinud sajandil kuulsaks mängitud Kärna-Ärni karakterile. "Mul on muidugi siiralt hea meel, et Andrus nii arvab," lausub Rain Tolk.