Aigi Viira 10. jaanuar 2012 06:56
"Ma oli nagu väike laps kommipoes," kirjeldab laulja Lauri Liiv päeva, kui ta omakirjutatud looga stuudiosse läks. Et ta pole varem ise ühtegi laulu kirjutanud, sai stuudios käigust tõeline raputus. "See oli kultuurišokk! Kõiki neid puldinuppe nähes ja mis nende nuppude alt kõlab, läks asi keeruliseks – alustasime akustilisest versioonist, siis läks lugu kosmoseks ja siis tagasi kitarripopiks."

Liiv, kelle esiklugu "Poolel teel" kõlab nüüd Elmari raadio eetris ja on nähtav ka muusikaportaalis YouTube, polnud pikale lauljakarjäärile vaatamata siiani ühtegi laulu ise kirjutada proovinud. Möödunud aastal tuli murrang. Laul lihtsalt nõudis kirjapanekut.

"Mul on ennegi mõni meloodiajupp peas ringi käima hakanud, aga olen selle lihtsalt unustanud," ütleb Lauri naerdes. "Suve lõpus aga hakkas üks viis peas ringi käima ja enam ära ei läinud. See oli kui märk, et tuleb laul ära vormistada."

Kõik olnuks lihtne, kui Lauri poleks stuudiosse sattununa esimest korda elus tõelist võlumaailma kogenud. "Mul oli peas selge, mida ma tahan, aga ma ei osanud seda Alen Vezikole ja Peeter Sootsile seletada," kirjeldab ta päeva, kui end kogu stuudiokraami nähes lootusetu algajana tundis. Mis sest, et stuudios loo sisselaulmine pole kogenud muusikule mingi uudis – päris oma laulu puhul tundis ta end oma sõnul kui laps kommipoes.

Nii saigi Lauri loodud kargest meloodiast stuudios kõigepealt tõeline kosmos ja siis uuesti lihtne viis.

Puldinupud ja kõik see, mida nood puldid ühe meloodiaga teha võivad, võtsid laulja lihtsalt hingetuks. Viimne kui nupp tuli ära proovida. Toreduse pärast. Et siis lõpuks algusesse tagasi jõuda. "Hakkasin ju nullist pihta," muigab muusik, kes oma esikloo puhul tegi kõike esimest korda elus. Ka produtsenditööd.

Rääkimata siis sellest, et omaloodud meloodiale kirjutas Lauri sõnadki ise. Eesti keeles. "Ma ei oska laulusõnu inglise keeles kirjutada," ütleb ta, et valdab küll inglise keelt, kuid selles keeles kirjutada ei tihka.

"Tuttavad ei tundnud mind laval ära!"

Kummalisel ja ootamatul moel sündisid laulu sõnad samamoodi kui meloodia. Sõitis Lauri Vanemuise "Mary Poppinsi" proovist bussiga tagasi koju. Tartu ja Tallinna vahel aknast välja kiigates olid sõnad äkki peas olemas. "Kribisin need kohe märkmikusse," meenutab Lauri, kuidas ta bussisõidu aegu ühtäkki noore luuletajana tegutses. "Jajah, tõeline poeet!" naerab ta, et haaras märkmiku järele hirmust, et muidu kaovad nood pähe tulnud lausejupid lihtsalt meelest. "Värisege, Marie Under postuumselt ja Contra! Siit ma tulen!" naerab Lauri, tulvil eneseirooniat.

Seda, et Lauri hakkaks hooga mööda klubisid tiirutama, pole esikloo puhul oodata. Üks laul on vähevõitu, arvab ta. "Et teen sellest seitse erinevat remiksi, esitan need ära ja siis on kontsert läbi?" viskab Lauri nalja artistide pihta, kes sääraste remiksitrikkidega esinemisi sooritavad.

Võib-olla pole Lauril niisuguseid etteasteid vajagi. Ta on ju muusikalilaval tegija nii või teisiti. Teeb muusikalis "Mary Poppins" Bankside perekonna teenrina rolli, mille puhul jääb vaid õhku ahmida. Poolemeelne teener ja Lauri Liiv? Laval kohmerdavas punapäises veidrikus oli Laurit raske ära tunda. "Tuttavad inimesedki ei tundnud mind laval ära," naerab ta. "Tegu pole ju mahu poolest suure rolliga, aga ma teen seda hea meelega. Tõsiselt mõnus on vahepeal idiooti mängida!"

Et muusikalilaulmise-näitlemise ning kontsertide tegemise vahelt üldse laul sai tehtud, paneb Lauri uuesti muigama. "Laulukirjutamine on vist keskeakriis minu moodi?" naerab ta. "Äkki tulevad teine ja kolmas laul ka?"