Tanja Mihhailova: "Selleks et Eestis tööd teha, pead sa oskama eesti keelt." (32)

"Kõik ülejäänud läksid muusikalikatsetele ja mina ei teadnud midagi. Poole aasta pärast, kui hakkasin eesti keelest aru saama, taipasin, et enamik tüdrukuid Viljandist läks "Miss Saigoni" tantsima," meenutab Tanja oma esimest tudengiaastat, mil ta muusikalirongilt maha jäi. "Ja mina ei saanud sinna katsetele minna sellepärast, et ma ei saanud aru, mis seal eesti keeles kirjas on ja kuhu kutsutakse."

Pole halba heata. Et "Miss Saigon" siirdus pärast Tallinna etenduskordi kogu hiiglasliku trupiga Saksamaale gastroleerima, sattus Tanja teise muusikaliseltskonda. "Tallinnas hakati tegema "Cabaret’d", kuhu ma pääsesin suhteliselt lihtsalt. Nii laulsin kui tantsisin ja sealt läks kõik juba teist teed pidi."

Tanja ütleb, et see oli õnnelik juhus, sest sattunuks ta "Miss Saigoni" tantsutruppi, kulgenuks tema karjäär hoopis teisiti. "Kui läinuksin lihtsalt "Miss Saigoni" tantsima, poleks ma kindlasti hakanud laulma." Tanja lisab, et "Miss Saigonis" olnuks ta lihtsalt tantsutrupi tagumise rea kolmas põõsas vasakult ja kõik. Seevastu "Cabaret" avas talle kõik uksed. "Pääsesin muusikaliseltskonda tänu sellele, et ma ei saanud "Miss Saigoni" teatest aru!"

Seega, vahel tuleb mittearusaamine kasuks?

Ma räägin, et alati tuleb kõik õigel ajal.

Igal juhul on sinu tee lavale vindiga käinud. Mitte Kohtla-Järvelt otse Tallinna, vaid läbi Viljandi Tallinna. Miks sa selliseid vangerdusi tegid?

Tallinna-minek sõltus mitmest asjaolust. Tahtsin minna õppima tantsimist, ja oli kaks varianti, kas Tallinn või Viljandi. Tallinna oli lihtsam minna, sest mul elavad seal vanaema-vanaisa – saanuksin nende juures elada ja ilusti süüa. Aga sel juhul poleks ma hakanud eesti keelt õppimagi, kui kogu aeg kodus suhtled vene keeles. Teiseks see, et tollal oli Pedas vaid paar tasuta kohta ja Viljandis kaheksa – šansid olid suuremad, et saan tasuta kohale. Viljandis raha, et maksta õpingute eest, ei olnud.

Ega sa vist kahetse takkajärele, et umbkeelsena Viljandisse õppima läksid?

Ei, ehkki oli väga raske.

Aastal 2006, kui Tanja astus lavale JZ Belle’i nime all, arvas ta, et venelasena on Eesti popilaval keeruline end kehtestada. "Tegelikult olen ma tänaseks kümme aastat seda teinud. Alates 2001. aastast hakkasin Eesti keskkonnas laulma – kui nii võib öelda." Toona, JZ Belle’i esiksingli aegu märkis Tanja Postimehele, et tunneb end vastavalt vene lausungile: "svoi sredi tšužih, tšužoi sredi svoih", eesti keeli "võõrastele oma, omadele võõras". "Viie aasta eest teadsin, et olen venelane. Nüüd ei tea," kõneles Tanja. "Mõtle, kui ma oleksin täpselt samasugune inimene kui praegu... Ainult et eestlane. Siin oma elualal läbi lüüa oleks tuhandeid kordi lihtsam."

Ütled, et nii Viljandi kooliaeg kui ka muusikalilavale pääsemine oli keeruline. Kui raskelt see käis? Või tulid juhused appi?

Ei oska öelda, sest juhuseid ei ole elus olemas. Õige ajastus on tähtis. Kui ma Viljandisse tulin, tahtsin väga muusikalides osaleda.

Miks sa just muusikalidesse kibelesid?

Mulle meeldib. Naudin nii tantsu kui laulmist kui näitlemist, ja seal on kõik korraga. Kui kõike korraga võtta, siis oled sa osa suurest šõust ja seepärast mulle õudselt meeldib teatris tööd teha. Ma arvan, et mulle meeldiks mängida ka draamatükis.

Draamarolli lihtsalt pole seni veel pakutud?

Ei ole jah. Aga ilmselt pole siis ka veel õige aeg. (muigab)

Aga oskasid sa kümme aastat tagasi arvata, et aastal 2011 oled neid muusikaliosi üksjagu palju teinud?

Ei. Kui ma koori pääsesin, siis arvasin, et see on väga lahe. Ma poleks elu sees arvanud, et mõni peaosa kuskilt välja kukub. Et ma telesse saan, et ma saadetes osalema hakkan.

Kus su eesmärgid siis algajana tegelikult olid?

Mulle lihtsalt meeldis laulmine. Ega ma tea ju ka, mis järgmine või ülejärgmine aasta tuleb. Mul ei ole ühte suurt unistust, vaid hästi palju väikseid. Mõtled, et lahe oleks mõnda asja teha, ja mõtled selle peale kogu aeg. Lõpuks see tuleb.

Usud sa sellesse tõesti, et kui vaikselt unistada, siis asjad lõpuks tulevadki su juurde?

Jah, kui väga-väga tahta, siis asjad juhtuvad.

Nightlight Duo ja JZ Belle’iga aastaid tagasi lavale sööstnud Tanja kirjeldab oma artistitee algust, mil ta veel ebakindel oli, väga lihtsalt. "See oli ikka veel õppimisperiood," ütleb lauljatar. "Kogu aeg kasvad. Tulevad suhtlemis- ja lavakogemused, muusikaäri seestpoolt ma enne seda polnud nii hästi näinud. Kui esimese projektiga tegelesime, siis meie eest olid asjad kõik ära tehtud – me vaid laulsime. Pärast oli juba nii, et vaatasin, kuidas asjad käivad, ja mõni sõna sai sekka öeldud ka. Kogu aeg õpid."

Et õpiaastaist on tulu tõusnud, näitas Tanja esinemisgraafik enne aasta lõppu. Üksi 31. detsembri õhtul tuli tal kolmes paigas üles astuda.

"Kell 21 alustan, natuke seal ja natuke seal," muigas Tanja vastu laulmismaratoni, mis õnneks tuli läbi teha Tallinnas. "Et mitte nagu Koit Toomel – tal on kaks esinemist Tallinnas ja üks Viljandis."

Kahjutunnet, et vana-aastaõhtu töö tähe all kulgeb, Tanja ei põdenud. "Sa oled nagunii väljas ju. Ma ei ole vana-aastaõhtut sõprade seltsis veetnud viimased 15 aastat. Aga samas ma ei tunne puudust ka. Kõik sõbrad esinevad kuskil. Oleme laiali niikuinii."

Kui sa nüüd takkajärele vaatad aastat 2011, siis oled sa figureerinud igal pool. Muusikalilaval ja televisioonis. Vähe veel "Laulupealinna" saatest, olid ka Getteri seriaalis. On sul üldse niisugust aastat varem ette tulnud?

Üle-eelmine vist. Peale saadet "Laulud tähtedega" oli sama asi, et tuli tohutult palju tööd juurde. Aga see vist ei olnud nii kiire nagu aasta 2011. Isegi mitte see terve aasta, vaid aasta teine pool. Alates juulist läks kuidagi eriti kiireks.

Välja magada ikka jõudsid?

Nüüd juba küll. Vahepeal, kui oli see "Laulupealinna" saade, siis oli täiesti hull aeg. Peale ühte proovi vaatasin, et 24 vastamata kõnet oli. Ma isegi ei jõudnud kõigile tagasi helistada. Pidin juba jooksma teise kohta.

Kas sa praegu seda "Laulupealinna" saadet ei kahetse, mis aja kinni lõi?

Ei! Absoluutselt mitte! See ju on väljundina suurepärane. Kus sa veel selliseid asju saad teha? Ning eesmärk oli ju väga üllas.

Kui ma paar päev tagasi Jõhvist läbi su kodulinnaosa Iidla Tartusse sõitsin, meenus mulle, et ma ei tunnegi sellest paigast eriti paljusid inimesi. Käputäis sugulasi ja sina. No ja seal elas kunagi ka Anna-Maria Galojan. Varem oli tema ilmselt kuulsaim kohtlajärvekas, nüüd siis oled sina. Selle vahega, et sina oled see plussmärgiga kohtlajärvekas.

Ei tea. Ma ei oska öelda. Päris paljud teadsid ka enne saadet, et ma Ida-Virumaalt olen.

Seda pole sa tõesti kunagi varjanud.

Ei. Miks ma peaks?

Kui aga meenutada viie aasta tagust aega, mil laulsid lugu "Kaasa mind vii", siis tekib küsimus, kas sa päriselt ka mõtlesid nii. Et Kohtla-Järvelt tuleb iga hinna eest pageda?

Kui oled laulusõnad läbi lugenud, siis saad aru, et see pole ju poliitiline avaldus. See on sellest, et sul kui loomingulisel inimesel pole seal kuhugi areneda. Paraku. See ei ole sellest, et Kohtla-Järvel on halb elada.

Inimesed võtavad asju nii, nagu ise tahavad. Selle laulu point oli selles, et sul on vaja kuskile liikuda. Ja loomulikult oli vaja teha sellised küsimärgiga sõnad, et inimesed hakkaksid vaatama seda teksti. Kui on kõik otse öeldud, siis ei hakka inimene üldse mõtlema. Mõned vaatasid, mõned kuulasid ja tõstsid kära. Ma ei ole kuskil kunagi öelnud, et Kohtla-Järve on halb koht.

Oletan, et praegu on Kohtla-Järvel paremaid võimalusi enesearendamiseks kui siis, kui sina väike tüdruk olid.

On. Lastele eriti. Laste huviringe ja stuudioid on Kohtla-Järvel väga palju. Ja ma olen need kõik läbi käinud. Supertingimused! Ma kasvasin seal teatud piirini, aga selle jaoks, et edasi areneda, on vaja edasi minna. Läksin Viljandisse, arenesin seal. Tulin Tallinna.

Sessamas viis aastat tagasi antud inter­vjuus väitsid ka, et tore on Ida-Virus aeg-ajalt käia, aga üle nelja päeva seal olla ei taha. "Laulupealinna" ajal pidid sa ilmselt õige tihedalt Tallinna ja Kohtla-Järve vahet sõitma?

Jah, kaks korda nädalas. Kaks tundi sinna, kaks tagasi. Kokku neli tundi! Ta ei paista nii pikk sõit, aga et oli muid tegemisi ka, siis see sõit oli tõesti õudne. Ega me kohapeal palju ringi käinud, tegime proovi ja siis tulime ära, aga ikkagi oli see väsitav periood. Õnneks ma üksinda ei sõitnud ega ise ka roolis ei istunud, sestap oli väikse seltskonnaga päris lõbus käia. Kõik produtsendid ja lauluõpetaja kaasas.

Kui tihti sa nende käikude aegu oma ema nägid?

Mitte iga kord. Vahepeal ei jõudnud üldse tema juurest läbi minna.

Sul oli kaunis keeruline aasta. Võtaksid sa veel korda säärase projekti ette, mis on küll õilis, aga teisalt ka tõeline ajaröövel?

Jah, aga lähima kolme kuu jooksul kindlasti mitte! (naerab) See oli huvitav ja läks hästi. Kuna nad tegid esimest korda sellist saadet ega olnud veel aru saanud, kuidas see kõik peaks välja nägema, siis kogu see töö, partnerite otsimine-helistamine, see oli raske. Mõned ei olnud nõus tulema ka. Sain päris palju ei-vastuseid. Aga tehtud saade sai.

"Laulupealinn" on läbi, aga Tanja vilksab alatasa ka teleseriaalides. Nüüd siis Getteri-seriaalis "Päikese poole". Mängib seal iseennast. "Mulle väga istub," poetab Tanja. "See on teistsugune kui teater, neid ei anna võrrelda. Aga mulle meeldib näitlemine."

Näitlemiskire sai Tanja endale külge koolist. Draamaringist. "Ida-Virumaal oli hästi palju üritusi, kus me ka osalesime," meenutab lauljatar. "Meil oli hästi tugev KVN – klub vesjolõh i nahotšivõh. See mujal ei toimi, aga venelaste seas küll. See on mingi Vene värk – Vene Nokia." Sketšikavades mängimine meeldis Tanjale pööraselt. "Ma ei tea, ehk jäi sealt mingi pisik sisse, aga praegu muusikalis peab ka neid oskusi päris palju kasutama. Meil oli kunagi väikese koosseisuga muusikal "Tutvumiskuulutus" Vene teatris. Oli 6–7 inimest trupis ja igal neli-viis erinevat rolli. See oli vahva."

Nüüdseks oled teinud suuri muusikalirolle õige palju. Milliseid sa enim nautinud oled?

Kõik on omamoodi lahedad. Tallinna Linnahalli muusikalid on omaette teema – seal oli meil oma seltskond. Aga praegu – õudselt tahaks "Cabaret’d" teha! Mulle meeldivad natuke džässilikumad, pisut teistmoodi muusikalid. "Ämbliknaise suudlus" näiteks. Ja "Chicago" oli hästi lahe – keegi võiks seda veel korra teha. Hea meelega mängiksin Velmat – viie aasta pärast võiks juba teha, siis ma oleksin küpsem. Mulle meeldib tumedam pool. Kui kõik lauljad arendavad ennast ülespoole – kõrgemad noodid –, siis mina arendasin allapoole – madalamad noodid. Mulle meeldib müstiline, natuke mustem pool. Mulle meeldivad teistmoodi rollid, aga iga muusikal on omamoodi. Vanemuises olen teinud nii "Queeni" kui "Abbat", mis pole otseselt muusikalid, pigem kontserdi moodi projektid, mis olid väga šefid.

Kuidas sulle Abba või Queeni muusika esitamine passib?

Kindlasti Queen meeldib rohkem. Abba on ka lahe, aga meil oli "Abba" kontsertlavastuses palju teha. Puhkepausi ei olnud, kogu aeg vahetasid kostüüme. Ja ausalt öeldes oli see kõige raskem tükk, mida olen siiamaani laulnud. Nii veider kui see ka pole. Ma ei kujuta ette, kuidas need naised kontserte tegid. Päevast päeva.

Sa kähised pärast eilset "Abba"-laulmist natuke praegugi.

Neil lauludel on sihuke kõrgus, et vokaalne pingutus on suur.

On see nii, et kui laulad kaks korda päevas "Abbat", siis oled pärast kui elav laip?

Kui on periood, mis on justkui maraton, siis küll. See on vokaalselt raske, kuid poleks uskunud, et nii on, sest Abba ei assotsieeru raskusega. Enamiku lugude puhul on naistel kõrged partiid. Ilmselt on see kõrgus, mis mulle raskevõitu on laulda. Queeni lugusid ma võin laulda, mulle kõik need meeldivad, aga Abba "Dancing Queen" on kõige raskem lugu läbi aegade. Kogu aeg ragistad ühte kohta refräänist.

Mis su peas toimus, kui sa palehigis toda refrääni ragistasid? Et saaks rutem läbi?

Ei-ei! (naerab) Nii hull ei ole. See on küll raske, aga et see mingi piinamine oleks – absoluutselt mitte! Ma lihtsalt mõtlen, et kui on raskem koht, siis võtad mõned noodid tehniliselt. Aga neid kohti on "Dancing Queen" täis.

Kui sa toda maratoni tegid, endal hääl lihtsalt ära, kuidas sa siis kahe etenduse vahel end praavitasid?

Vait pidin olema. Puhkama ja sööma. Kui sul kurk ei valuta, vaid häälepaelad on lihtsalt väsinud, siis ei saagi sa midagi teha. Võid ju aure hingata, aga sisuliselt on häälepaeltele vaja puhkust ning ongi kõik. Selline periood lihtsalt tuleb üle elada.

Kui aga on mitu etendust päevas, siis võtab see kolm korda rohkem energiat kui tavaliselt. Pead pingutama ja kõrged noodid paned lihtsalt toore jõuga.

Et viimane aasta Tanjale ohtramast ohtralt tööd tõi, on lauljatari sõnul ikka telesaadetes kinni. "Lihtsalt kutsutakse, aga see on loomulik peale neid suuri telešõusid," tähendab Tanja. Samamoodi oli tema mäletamist mööda pärast saadet "Laulud tähtedega", mis ta tööpakkumiste ja esinemiskutsetega üle külvas. "Eesti aga ei ole nii suur, et siin 50 korda ühes ja samas kohas esineda," säilitab menulauljatar kaine meele. "Kui on mingid firmapeod, siis vaevalt sind sinna kaks aastat järjest kutsutakse. Esinejaid on väikse Eesti kohta ju palju. Möödunud aasta detsember oli aga tõesti hull – iga nädal kaks-kolm esinemist iga päev ja lisaks veel muud asjad ka."

Kuidas selline töömaht su häälele mõjub?

Kindlasti ma ei tohi pidu panna. Nii kui ma lähen peole on vsjo! Detsembris pole ma kuskil pidutsemas käinud. Võin kodus pokaali veini võtta, aga rohkem endale lubada ei saa. Kui sa lähed klubisse tantsima, siis pead muusikast üle karjuma. Vahepeal laulad kaasa mõned laulud ja siis ongi läbi.

Nii et kui on selline keeruline periood, siis pead lihtsalt magama ja hästi sööma.

Tänavustest uusprojektidest on sul juba aimu ka?

Muidugi. Kõige esimene on loomulikult "Memory"-kontserdid. Seal on meil duett Rolf Roosaluga – see pole ei eesti ega inglise keeles. Ja siis on paar asja veel, mis on praegu läbirääkimiste tasemel. Näiteks käivad läbirääkimised ühe teatriga ühe muusikali asjus.

Uus aasta ei paista sul kuidagi hõredam tulevat kui eelmine.

Seda küll. Aga mulle meeldib teha tööd. Laulmine on ikka väga põnev. Kui sa teed seda, mis sulle hullult meeldib, siis teenid tegelikult raha oma hobiga.

Kui sa Tartus muusikale teed, siis pead ju kogu aeg kahe linna vahel elama. Kuidas sulle see meeldib, et vahepeal tuleb pikalt Tartus püsida?

Meeldib. Eriti tore on kevaditi. Mõnes mõttes on see hea tööperiood ja puhkus korraga. Kui oled Tallinnas, siis on kogu aeg miljon asja teha, aga Tartus on mul ainult teater. Lähed hommikul proovi, teed selle ära ja siis on lõunapaus. Istud mõnusas kohvikus raeplatsis. Väike linn. Roheline ja soe. Ning Tallinnas sa ei saa ju endale lubada raeplatsil söömist. Ma ei ole seal ühtegi korda söömas käinud. Arvan, et korra olen võtnud ühest keldrikohvipoest tee ja piruka.

Isegi sina ei saa endale seda lubada?

Ei. Esiteks on see mõttetult kallis ja teiseks – turistide hulk on õudne! Hinnad on tõesti Tallinnas sellised, et ma ei saa sellest aru! Mulle meeldib Tartu Raekoja plats rohkem kui Tallinna oma. Tartu on palju hubasem. Kui mul on vaja söögielamust, siis pigem lähen väga heasse restorani, kus saab täpselt sama asja odavamalt kui Tallinna raeplatsil.

Peale selle oled sa ju ise väga osav kokkaja.

Jah, kuigi hetkel olen pausile pannud oma kokkamiskunsti. Meil pole köök veel päriselt valmis.

Kas Mikk Saar on seetõttu näljas?

Ei ole! (naerab) Ma süüa teen ikka, aga lihtsamaid asju. Ma tahan proovida küll igasuguseid asju teha, aga selle jaoks on tingimusi vaja.

Alatasa esinemas käiv Tanja näeb lisaks muusikali- ja teleprojektidele vaeva ka oma repertuaariga. Napist vabast ajast. "Oleks ju tore, kui keegi maksaks üksnes selle eest raha, et istud stuudios ja kirjutad," ütleb ta. "Paraku on meil niimoodi, et pead seda tegema vabal ajal, mida eriti ei ole."

Samas on Tanja esimest korda elus maha saanud eestikeelse laulutekstiga. "Muidu ma kirjutan vene või inglise keeles. See lugu lihtsalt ootas ja ootas."

Mida see lugu siis ootas? "Äkki seda, et ma julgen seda esitada. Eesti keeles," muigab lauljatar, kelle arvates on eestikeelse teksti kirjutamine raskem kui sama sooritus inglise või vene keeles. "Kas või sellepärast, et eesti keel pole nii rikas kui vene keel. Vene keeles on rohkem võimalusi minu jaoks. Ega ma eesti keeles mingi filoloog ole – nii palju kui räägin, ma räägin, ning mingeid sõnu ka juurde õpin. Eks see on ka, et vene keeles võib asju teistmoodi öelda, ja kui ma otse tõlgin eesti keelde, siis eestlane hakkab kulmu kortsutama, sest niimoodi ei öelda."

Puškini ja Lermontovi keeles on poeetilisi väljendeid tõesti üliohtralt.

Jah. Lugu, mille kirjutasin, kannab pealkirja "Sinu naeratus on minu kodu". Enamik eestlasi, kellele seda ütlesin, väitsid, et niimoodi ei saa öelda. Vaidlesin vastu: miks ei saa? See on lüüriline väljend lihtsalt. Võib-olla see lugu sellepärast ootaski, et ma olin natuke ebakindel.

Kui sina, Tanja, end ebakindlaks nimetad, siis ma ei taha sind kuidagi uskuda. Sa ju pakatad enesekindlusest!

(Naerab). Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks alati sajaprotsendiliselt kindel asjas, mis ta teeb. Mul on alati enne iga esinemist tohutu närv sees. Ja vahet ei ole, mis esinemisega tegu on: kas on väike firmaüritus või suur muusikal, kontsert või teleesinemine. Mul on alati närv sees. Mis ühest küljest on hea, sest see näitab, et ma hoolin sellest, mida teen. Teisest küljest mitte, sest see on ikka närv – lihtsalt pablad. Aga kui lavale lähed, kaob see ära.

Kümne aastaga oled sa Eesti muusikalaval totaalselt läbi löönud, aga kui palju sul äpardusi on olnud – et ei ole kõik tulnud niimoodi välja, kui ise tahad?

Neid on ikka palju, sest ma olen perfektsionist. Alati on midagi, mis võiks paremini välja kukkuda. Laitmatuid esinemisi on võrreldes nendega, mis võinuks paremini olla, vähe. Aga teisalt – ongi hea! Sa pead alati paremuse poole pürgima.

Kas sa analüüsid end alati pärast lavalkäiku?

Ikka. Mitte nüüd väga filosoofiliselt või detailselt. Aga vigade parandus käib. Õpid kogu aeg. Kui öelda, kust ma lauljana alustasin ja kus praegu olen, siis mu areng on olnud suur. Praegu laulan neid laule, mida ma varem poleks saanud laulda.

Ehkki sa viis aastat tagasi ei uskunud, et venelasena Eesti popmuusikas läbi lööd, on see nüüd juhtunud.

Nojah, ma tõesti ei uskunud, et ma olen ühel päeval arvestatav laulja, keda kutsutakse Eesti teatrilavale peaosasid mängima.

Aga nüüd tean, et suhtlemine on tähtis. Kui sa ei oska eesti keelt, siis pole vahet, kas oled laulja või pead mõnd muud ametit – selleks et Eestis tööd teha, pead sa oskama eesti keelt. Eriti sel juhul, kui oled avaliku elu tegelane. Isegi kui laulad inglise keeles, suhtlema sa ju ikka pead. Ma kunagi ei lähe lavale nii, et laulan oma lood ära, ütlen vahepeal aitäh ja kõik. Ma pean ju inimestega rääkima.

Suhtlus ja eesti keele oskus on väga olulised. Ülejäänud on juba juhuse asjad. Juhuslikult nägi mind mänedžer ja kutsus laulma, ma ei läinud "Miss Saigoni" ja sain "Cabaret’sse", ja nii edasi.

Nii et ikkagi on sul selle kümne aasta jooksul olnud suure töö kõrval ka kõvasti vedamist?

Kindlasti. Isegi kui mõned asjad välja ei kukkunud, nagu "Miss Saigoniga": mina olin hästi kurb, et ma sinna ei saanud. Ning vihane, et kuidas see võimalik on. Aga tagantjärele vaatad, et läks õigesti.

Praegu on ka nii, et kui juhtub midagi ja ma ei tea, miks teistmoodi ei läinud, siis võib-olla olen natuke kurb, aga ei mõtle enam nii palju selle peale. Ma tean, et kõik asjad juhtuvad põhjusega.