"Lavasuudlus – töö on ju töö ja see tuleb ära teha." (9)

Hannes Kaljujärv: "Kui juba suudlen, siis suudlen."

Oma näitleja-elu esimest lavasuudlust Hannes Kaljujärv ei mäleta, kuid möönab, et lavasuudlusi on ette tulnud küll. Ka on tal vedanud, et enese jaoks päris vastuvõetamatut inimest pole ta pidanud laval suudlema. "Kuidagi on sattunud partnerid, kes on päris meeldivad olnud," ütleb Hannes. "Seega pole olnud ka suudlusstseeniks väga enese sundimist."

Petukaupa näitleja Kaljujärv laval teinud ei ole. "Kui ma juba suudlen, siis ma suudlen!" sõnab näitleja, kelle arvates pole vahet filmi ja teatri suudlusstseenidel. "Ma ei vääna pead kokkusurutud huultega, ma suudlen!"

Hilje Murel: "Laval ei pea päriselt suudlema."

"Eks algul võtsin suudlusstseene ikka tõsisemalt," muigab näitlejatar Hilje Murel, kui oma lavasuudlusi meenutab. "Tegelikult ei pea laval päriselt suudlema. Ikka kukal saali poole ja teed stseeni lihtsalt ära."

Teles või filmis suudlemine on aga Hilje sõnul teistmoodi. Filmi "Libarebased ja kooljad" tegemise aegu polnud mingit võimalust kukalt saali poole pöörata. Tuli suudelda. Suures plaanis. "Mõte algul hirmutab, kõik inimesed on ju hirme täis," lausub Hilje. "Aga siis on see hetk käes ja midagi hullu polegi."

Hilje lisab, et taoliste stseenide ajal ei mõtle näitleja enam selle peale, kas partner on sümpaatne või mitte, sest enne stseeni publikuni jõudmist on sellega igal moel töötatud ja proove tehtud. Küll aga teab Hilje, mida ei tasu enne suudlusstseeni teha: "Küüslauku ikka ei maksa süüa, kui selline stseen on tulemas."

Carmen Mikiver: "Laval suudlemine nõuab teatud eneseületamist."

"Näitlejana tuli mul esimest korda suudelda filmis, Valentin Kuigi filmis "Armastuse lahinguväljad", kus me Hendrik Toomperega mängisime armastajapaari. Seda esimest suudlusstseeni mäletan ma küll," naerab Carmen. "Meil oli seal ka voodistseen, mis millegipärast kohe ette lööb."

Teatriga seoses meenub Carmenile ennekõike Shakespeare´i "Richard III" Eesti Draamateatris 1998. aastal. "Meil oli seal Vaarikuga väga kirglik suudlus. Seda ikka kohe oli," muigab Carmen. "Kuigi see suudlus oli segatud vihkamisega, oli see sellegipoolest väga kirglik. Pärast Vaarikuga suudlemist oli maitse alati väga tugevasti suus," naerab Carmen.

Mingi nõks käib suudeldes – ka laval – alati läbi, lisab näitlejanna. "Mäletan, Jüri Krjukov rääkis omal ajal, et kuidas ta ei kannatanud neid suudlemisstseene ning neid alati väga üle elas. Et Elle Kulliga olid tal miskid stseenid ning et pärast läks ta alati Elle juurde ning vabandas ette ja taha. Mulle need stseenid sedavõrd suureks probleemiks pole. Aga teatud eneseületamist nõuavad nad kindlasti."

Luule Komissarov: "Lavasuudluses tundeid ei ole!"

"Karjuti "Kibe!" ja meie Tõnu Mikuga pidime suudlema," kirjeldab näitlejanna Luule Komissarov oma elu esimest lavasuudlust lavastuses "Otsustage meie üle, inimesed". "See oli ikka musi, mitte suudlus. Musimops!" lisab Luule, kes laval rohkem kui küll suudelnud.

Ometi panid need süütud musimopsud Luule ema muretsema. "Musitad võõra mehega!" kõlanud ema etteheide näitlejast tütrele. "Ma siis seletasin talle, et see laval suudlemine on teistmoodi," jutustab Luule. "Sa ju mängid seda. Mängid ära ja kõik. Lavasuudluses ju tundeid ei ole."

Lisaks on näitlejail varuks petutrikid, kuidas publik lavasuudlusse uskuma panna ka siis, kui suudlusstseeni tegelikult ei toimu. "Keerad profiili saali poole ja väänled palju tahad – päriselt ei suudle, aga mulje jääb, et suudled," muigab Luule, kelle sõnul lavasuudlus teda punastama ei pane. "Mind pole laval suudlemine kunagi häirinud!"

Ita Ever: "Mul on vaid üks soolase suudluse kogemus."

"Ma polegi kunagi laval suudelnud. Hakkan praegu mõtlema, et tõepoolest mitte," üllatab Eesti teatri grand old lady Ita Ever, kelle kontol on Eesti Draamateatris ometi ligi 150 rolli! "Tõsi, "Piparkoogimehikeses" musutasin soola ja seejärel ütlesin, et oi, kui hea soolane musi. Aga ma pean tõesti ütlema, et kui suudlemisest rääkida, partneriga laval pole ma seda kunagi teinud," räägib Ever. Meenutades, et ka näiteks legendaarses "Kolme õe" lavastuses Maša rollis otseselt suudelemist ette ei tulnud.

"Seal polnudki sellist asja. Vähemasti tol korral küll mitte. Näis, mis praegu toimub – mis nad nüüd teevad," naerab Ever. "Aga siis ei olnud, seal oli vaid embamine. Ma arvan, et selles lavastuses polnud üldse sellist aktsentigi, mis oleks suudlemist nõudnud." Jumala eest, see on tõesti põnev ja huvitav, jääb Ever mõttesse. "Sest ma olen ju näiteks Aarne Ükskülaga armastajad mänginud," naerab ta.

Üllar Saaremäe: "Lavasuudluses ei ole mingit müstikat."

"Oma esimest lavasuudlust ma küll ei mäleta," ütleb Rakvere teatri kunstiline juht ja näitleja Üllar Saaremäe. "Küllap see oli diplomietenduses "Mee maik" 1992. aastal.

Samas on Saaremäel kohe tagataskust võtta viimased lavasuudluse kogemused. Jutt on mullu Eili Neuhausi käe all valminud lavastusest "Kaasavaratu", kus Saaremäe kehastab ühte peategelast Paratovit. "Ühes "Kaasavaratu" proovis venis meie suudlusstseen Anneli Rahkema ehk siis Larissa Dmitrijevnaga sedavõrd pikaks, et isegi lavastaja hakkas toolil nihelema, et tohoh, mis toimub," meenutab Saaremäe muigega. "Tegelikult ei toimunud midagi ja ega see midagi ka tähendanud."

Saaremäe sõnul võib suudlusstseen laval tunduda publikule samasuguse müsteeriumina nagu ajatu küsimus, et kuidas tekst näitlejale pähe jääb. "Tegelikult ei ole siin miskit müstikat. See on lihtsalt näitlemise üks osa. Tõsi, mõne – siis naisnäitlejaga – oled lihtsalt rohkem avatud kui teisega. Aga see on sama, et mõni lavapartner sobib sulle lihtsalt rohkem kui teine."

Mina ei ole seda meelt, et armunut või armastajat mängides peab katus kindlasti pealt ära sõitma, ütleb Saaremäe. "Selles mõttes pole ma ka kunagi aru saanud, kui mõni sõber tänaval vastu tuleb, nööbist kinni võtab ja pärib, et kuidas sa saad võõra naisega niimoodi suudelda, et mida su oma naine selle peale ütleb."

Katrin Karisma: "Päristõest on lavasuudlused ikka väga kaugel."

"Esimest suudlust ma tõesti ei mäleta. Olen ju mänginud väga palju operettides, kus suudlused tähendasid ennekõike põsemusi. Midagi suurt ja sügavat seal ei olnud.

Eks need musitamised ja ka suudlemised paistavad lavalt saali kui ehtsad, kuigi päristõest on asi ikka väga kaugel. See on ju ikkagi mäng! Mingeid tundeid seal taga ju pole," ütleb Karisma, aastaid ennekõike operettides hiilanud näitlejanna. "Eks neid põsemusi- ja suudlusstseene ole ikka olnud. Ühe lavapartneriga tuleb see loomulikumalt välja ja on seda meeldivam teha kui teisega. See on nagu elus – mõni on lihtsalt sulle sõber ja teine mitte,"

Karisma ütleb naerdes, ta on saanud küll näitlejakoolitust, aga suudlema pole teda keegi õpetanud. "Tean vaid laulu "Tulge, neiud, minu juurde, õpetan teid suudlema," naerab ta. "See on selline rahvalik laul."

Jaan Rekkor: "Lavasuudlused on olnud alati pigem tehnilist laadi."

"Ei tule. Mitte kuidagi ei tule," vastab Rekkor küsimusele, kas talle ka esimene lavasuudlus meenub. "Minu jaoks on need lavasuudlemised olnud alati pigem tehnilist laadi. Päris suudlustena pole need hetked mulle kordagi mõjunud," on naistelemmik Rekkor jäänud vähemalt laval alati kahe jalaga maa peale.

Siiski meenub talle oma näitlejakarjääri algaastatest üks eriline stseen. "See oli veel väljasõiduetendus, Leedus Šauliais. Mängisime Lutsu "Sood". Seal lõpus oli meil Lii Tedrega niisama miilustamise koht, aga seekord Lii lausa krahmas minust kinni ning suudles mind laval täiesti hingetuks," mäletab Rekkor. "Ma ei mäleta enam, mis puhul see toimus – kas mul oli sünnipäev või midagi sellist –, aga Lii suudles mind lausa oimetuks! Siis olin ma küll ehmunud."

Ülle Lichtfeldt: "Laval ei ole isiklikke tundeid."

"Ma arvan, et mu esimene lavasuudlus oli vabaõhulavastuses "Artur ja Anna", mille lavastas Imbi Süvalep," püüab näitlejanna Ülle Lichtfeldt oma esimest lavasuudlust meenutada. "Seal suudlesin Toomas Suumaniga." Et lavasuudlus suuri tundeid tähendaks, on Ülle sõnul välistatud: "Laval ei ole isiklikke tundeid," muigab Ülle, kelle sõnul on tunded vaid rollis, mida ta näitlejana parajasti mängib.

Ülle lisab, et lavasuudluste puhul pole tal midagi katastroofilist juhtunud. "Minule isiklikult ei meenu partnerit, kellega olnuks ebameeldiv suudelda," naerab Ülle. Ning ütleb: "Lavasuudlus – töö on ju töö ja see tuleb ära teha."

Indrek Taalmaa: "Teatrilaval on lihtne suudelda."

"Laval on lihtne suudlusstseeni teha," naerab näitleja Indrek Taalmaa. "Mängid välisega. Teatrilaval ei pea päriselt suudlema." Ehk siis teisisõnu – suudlemise asemel väänled laval kui madu, jätmaks muljet, et suudlus toimub. Indrek naerab, et tal on suudlusstseenidega seni kõik hästi läinud. Partner pole talle ega tema ise ka partnerile laval suudlusstseeniga käkki keeranud. "Naisnäitlejad on kõnelnud, et on mingid meesnäitlejad, kes suudlusstseeni ajal armastavad keelt suhu lükata," naerab Indrek, et teatrikuluaarides liigub kõikvõimalikke legende. "Ning on olnud sedagi, et naispartner vabandab ette, et on küüslauku söönud. Teades, et laval läheb nii-öelda lähisuhtluseks."