Marju Lauristini uusaastasoov: "Vähem allumist! Rohkem oma peaga, oma kätega panustamist!" (17)

Mida peaks eestlane praegu varuma? Pigem kartulit ja püssirohtu või...

Pigem kannatlikkust.

Mis meid ees ootab?

Kogu Euroopat ootab ees küllalt pikk segane aeg. See kriitiline situatsioon laheneb, aga ebakindlust tuleb ilmselt veel küllalt palju. On vaja üle vaadata mitte oma kartuli-, vaid vaimu- ja jõuvarud. Tuleb väga mõistlikult talitada – kogu Eestil ja igal inimesel.

Tegelikult jääb Eesti seekord suhteliselt vaiksesse ja siiski hästi toime tulevasse abajasse, sest meie majandus on seotud põhiliselt põhjamaadega, kus kõigis pole eurot ja kelle prognoosid on seetõttu ka paremad.

Tundub, et see kriis meid võib-olla nii rängalt ei puuduta kui esimene masu.

Esimese masu oleme me edukalt seljatanud. Teie kolisite esimese masu ajal seitsmekorruselisse kortermajja, kus mõnda aega oli peale teie ainsaks hingeliseks turvamees – ülejäänud kortereile polnud lihtsalt ostjaid.

Natuke enne masu kolisime, kõuemürin oli juba kuulda, aga päris masu polnud veel alanud.

Nüüd on maja rahvast täis?

Maja on rahvast täis.

Te käskisite eesootavate halbade aastate üleelamiseks koguda vaimseid väärtusi. Kust neid koguma peaks?

Omaenda talupojatarkusest!

Tammsaare tuleb uuesti üle lugeda?

Ma arvan küll, et Tammsaaret tuleks üle lugeda, omaenda talupojatarkust tuleks usaldada.

Meile on tarbimishullus ikka natukene pähe hakanud. Ma arvan, et see ei lähe meie talupojatarkusega hästi kokku. Üks suur muutus, mis tabas meid sattumisel tarbimisühiskonda, oli uute asjade kultus. Soov, et meil oleks alati kõige uuem ja kõige vingem vidin. Teistpidi kaasnes üleolev hoiak vanade asjade suhtes. Aga see pole ju kunagi olnud eestlastele omane.

Eesti vanaisa on ikka pärandanud oma kirve pojapojale.

Jah! Aga masu ning nüüd ka see pikem kriis toovad Euroopa tagasi traditsioonilisemate arusaamade juurde. Üks arusaam, mis selle kriisiga tõenäoliselt muutub, on suhtumine rahvusriigi rolli.

Retoorika, et rahvusriigid on kadumas ja neid polegi vaja, oli tegelikult hõlpsate aegade retoorika. Et: rahvusriigid annavad niikuinii otsustamise ära – ühelt poolt ülerahvusliku bürokraatia, teisalt suurte firmade kätte, mis siis ütlevad, millele sa pead oma raha kulutama. See on selline tarbimise sundus, kus sa ise ei otsusta, mida sa tahad ja mida mitte.

Rahvusriigi loogika tähendab seda, et me oleme kõik oma riigi kodanikud, oma riigi maksumaksjad ja meil on õigus jõuda omavahel arutades selgele arusaamisele, millele tasub riigil kulutada, millele mitte. On ju asju, mis võib-olla kuskil mujal on väga-väga uhked, aga võib-olla meile ei ole neid vaja?

Öelge, palun, kuidas see arutelu peaks praktiliselt välja nägema? Noored pered tulevad kokku ja otsustavad: me ei koli uutesse, põllule ehitatud kodudesse?

Miks mitte? Kui noored pered leiavad, et neile on kõige vajalikum korralik oma kodu, siis on see kindlasti asi, mille üle peab mõtlema. Aga kui näiteks elamiskulud lähevad väga kalliks, tuleb rahvusriigis arutleda, kas me tahame oma rahval neid elamiskulusid kergendada? Väga paljudes maades, muide, ja mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas, on siiamaani olemas elamistoetus.

Meil on ainult toimetulekutoetus, mis on sandikopikas ühiskonnas kõige allapoole vajunud, sotsiaalsete probleemidega inimestele, kes ei tule ots otsaga kokku ja jäävad lihtsalt nälga.

Aga meil ju oli kah kunagi eraldi eluasemetoetus, mis pidi just nimelt tagama selle, et inimene, kes temast sõltumata põhjustel peab maksma oma elamise eest rohkem kui teatud kokkuleppeline osa sissetulekust, saab elamistuge. Kusjuures see ei pruugi tulla talle rahas – see võib tulla ka subsiidiumina näiteks kohalikule soojatootjale. Igasugused lahendused on võimalikud.

Lisaks puudub meil täielikult üürikorterite kultuur. Ülejäänud Euroopas ei ole sugugi arusaama, et igaüks peab elama omas majas või oma korteris. Noored pered saavad väga lahedalt üürida endale korraliku korteri. Miks nad peaks hakkama kohe maja ehitama ja korterit ostma?

Aga meil on korteri üürimine väga kallis. Üürimajad ei ole tagatud kohaliku omavalitsuse poolt ja nii edasi. Rääkides kohaliku omavalitsuse rahalistest võimalustest, siis – meil ei ole praegu üldse nii mõeldudki, et kohalik omavalitsus peaks võtma enda peale tegeliku muretsemise kogukonna heaolu eest.

Linn peaks organiseerima üürimaja?

No aga miks mitte. Munitsipaalkorter on kogu Euroopas täitsa normaalne asi. Meil on mõeldud sotsiaalkorterid jälle mingile väga erandlikus, väga halvas olukorras olevale perele. Aga munitsipaalüürikorterite osa meil täielikult puudub. Miks?

Sellepärast, et me tahame elada oma majas!

Kas me ikka tahame? Kas kõik tahavad? Mina näiteks küll ei taha elada oma majas.

See üürikorteri segment meil täiesti puudub.

Kui me räägime veel asjadest, kus inimesed, maksumaksjad, võiks tõesti rohkem nõustada valitsust selles mõttes, et mis on siis esmatähtsad asjad ja mis ei ole nii esmatähtsad asjad, siis... Ma nüüd ei tahaks jälle nimetada seda õnnetut demokraatia arendamise sihtasutuste kava (skeem, mis võimaldaks parlamendiparteidel jagada järgmisel aastal riigieelarvest omavahel ära täiendavalt 945 000 eurot – toim.), aga see on väga hea näide, kuidas tegelikult mindi kodanikuühiskonnast mööda. Inimeste käest arvamust ei küsitud, tulid omad poisid kokku ja otsustasid ära.

Niisugune poliitika on vastuolus ideega, et rahvusriik on mõttekas siis, kui tõepoolest rahval on tunne, et selle riigi kaudu aetakse asja, mis tagab sellesama kogukonna kestmise, tagab kogukonna enam-vähem inimväärse heaolu.

See ei tähenda, et inimestele peab andma suuri sotsiaalabirahasid. See tähendab, et avalikku teenust – asju, mis tulevad ühistes huvides –, ka otsustakse ühiselt ja parimal viisil.

Võtame viimase näite, kus tööandjad ja töövõtjad läksid valitsusega riidu töötuskindlustuse ja haigekassa pärast. See on ebanormaalne, et valitsus surub peale lahendusi, millega ei ole nõus need, kes tegelikult makse maksavad.

Euroopa Liit, rahvusriikide liit, ongi jätnud rahvusriikide otsustada need asjad.

Ja me lihtsalt ei saa nende otsuste tegemisega hakkama?

Me saame hakkama viisil, kus väga paljud inimesed ei ole rahul, sest nad tunnevad, et nendes küsimustes, kus neil oleks vaja mõistlikuks otsustamiseks ise kaasa rääkida, nad tegelikult kaasa rääkida ei saa.

Võtame paljuvaieldud, ja juba aastaid kehtinud vanemapalga. Ta sööb ära peaaegu kogu selle raha, mis meil on peretoetuseks ette nähtud. Ja sündivus jälle langeb!

Paljud lapsed on läinud koos vanematega välismaale. Ning lapsed, kes on juba üle poolteise aasta vanad, on hädas, sest pole lastaiakohti ja lasteaiatasud – mitte ainult kodutasud – tõusevad.

Lapsetoetus on prisked 19 eurot.

Jah! Praegu oleks aeg hakata rahulikult mõtlema, kas see lastele mõeldud rahapott on just vanemahüvitisena parimal moel kasutatud? Sest nüüd on ju küllalt palju noori vanemaid, kelle lapsed on üle poolteise aasta vanad.

Ja nad on avastanud, et raha alles hakkab kuluma?

Just täpselt! Nüüd peaks seda teemat lastevanematega arutama. Aga me ei näe, et arutataks.

Ikkagi: kuidas see valitsuse nõustamine peaks praktiliselt välja nägema? Meil on ju parteide riik.

No ei ole. Tähendab: kui meil on parteide riik, siis see ongi kogu kurja juur. Ei saa olla nii, et parteid omavad riiki. Parteid ei oma riiki.

Veel kord: mismoodi valitsuse nõustamine kodanikualgatuse korras peaks välja nägema?

Kodanikuühiskond on kapillaarne ühiskond. Arutame meie siin teiega asju ja arutavad teised inimesed eri paikades. Küsimus on selles, kus on see kanal, mille kaudu saavad inimesed oma mõtteid selgitada ja nõuda, et neid otsuste tegemisel ka arvestataks.

Vaat siin me tuleme küsimuse juurde, kas meil on erakondade või ikkagi rahva riik?

Ja see kanal peaks olema...?

Demokraatlike läbirääkimiste, kooskõlastamiste, kaasamise – kõige selle kanal. Meil on väga ilus kaasamise strateegia, aga sellega ei kaasne kohustust – et kui kodanikuühendused, inimesed on milleski kokku leppinud, siis seda võetakse erakondade ja valitsuse poolt tõepoolest ka arvesse.

Katsetan üha uuesti: mis vahendiga seda olukorda nüüd parandama hakata?

Esimene vahend oleks see, et inimesed võtaks valimisi mitte kui mängu, vaid kui võimalust rääkida erakondadega sellest, mida järgmise nelja aasta jooksul peaks riigis tehtama. Ja selle järgi ka valitaks.

Mitte ei valitaks plakatite ilu ja teleklippide teostuse järgi, kus tegelikult konkureerivad meediafirmad, mitte erakonnad.

Kodanikuühiskond toimib ikka alt ülesse. Ja, muide, ajakirjandusel on siin väga suur roll, julgen ma meelde tuletada.

Panen kogu teie jutu kirja ja olen priske tüki sellest rollist juba ära täitnud.

Professor Lauristin naerab sõbralikult.

Mida te rahvaloenduse tulemustele mõeldes kardate?

Ma kardan, et meie väljaränne, päriselt lahkunute arv on suurem, kui me praegu arvestame.

Ja kuhu edasi?

Tuleb hakata uurima, mis on need tegurid, miks inimesed mitte ainult ei lähe ära, vaid – vastupidi! – ei taha tagasi tulla. Me peame hakkama mõtlema selle peale, et need, kes on läinud, võiks tahta tagasi, kui me teeme seda, teist ja kolmandat.

Ja siin tulevad väga olulisel määral mängu needsamad laste kasvatamise tingimused, perekohustustega toimetulemised, töövõimalused.

Muide, noored inimesed, kes on saanud välismaal hea hariduse, ei leia koju tulles sageli tööd, sest meie ettevõtja, meie tööandja ei paku väga kõrge kvalifikatsiooniga inimestele sisulist tööd. Siin on, mille üle mõelda. Me tahame küll, et noored saaksid välismaal väga hea hariduse, aga me ei jaksa seda ära osta või meil ei ole neile anda väärilisi ülesandeid.

Üks väga huvitav ja tõsine probleem on innovatsiooniteema. Meil kujutatakse innovatsiooni alati ette väga kõrgelennulisena. Aga innovaatiline on võimalik olla ka koduses asjaajamises, väikeses majapidamises ja ettevõtmises. Õpilased teevad ju koolifirmasid, kus on teinekord väga kihvtid ideed!

Aga muidu on kogu innovaatilisuse-teema jäetud nagu mingiks tordiroosiks, mis ei läbi kogu meie tegevust.

Innovaatiline on leiutada midagi suurt, näiteks Facebook.

Jah! Aga mitte teha oma igapäevast tööd innovaatiliselt. Me raiskame oma mõistuseraasukest väga palju, ei rakenda teda loovalt selleks, et kogu Eesti ühiskondlik rikkus oleks suurem. Kõike seda, mida riik ja omavalitsus peaks tegema, saab ta teha juhul, kui kogu ühiskonna tootlikkus on suurem. Tootlikkus on midagi, mis sõltub inimestest. Ja siin on muidugi üks suur kana kitkuda, sest kui midagi sõltub inimestest, tähendab see, et inimestesse tuleb ka panustada.

Näiteks hariduse otstarve ja sisu tuleks selle pilguga üle vaadata, et kuidasmoodi me saaksime nii kaugel... Näiteks seesama küsimus, mida teie küsite: kuidas inimesed saaksid teha oma hääle kuuldavaks? Selle selgitamine peaks olema osa kodanikuharidusest, mis meil on ikka väga nõrk.

Mingid ühiskonnaõpetuse tunnid vist ikka on koolides...

See ei anna kodanikuharidust, oskusi oma häält kuuldavaks teha.

Ja rääkides veel innovatsioonist. Kui me õpetame noori täpselt järgi kordama seda, mida neile kõneldakse või jõudma ühel kindlal viisil kindla vastuseni ning ei anna neile võimalust ise leida, otsida, eksida ja enesekohaselt asju kokku panna; kui avastuslikkus ja loovus ei ole osa kogu õppetööst, siis on asjatu mõelda, et inimene tuleb koolist välja ja muutub äkki loovaks. Ei muutu.

Ühesõnaga: vähem allumist, vähem valmis asjade järeletegemist. Rohkem oma peaga, oma kätega, oma enda isiksusega panustamist.

Teis räägib revolutsionääri veri!

See ei ole revolutsionääri, see on pedagoogi veri.

Vaadake, pisikesed lapsed, kes lähevad kooli, on hirmus loovad! Ja vaadake, kuidas väga paljud kuuendas-seitsmendas-kaheksandas klassis igavlevad, kui neile tahetakse midagi õpetada.

Need, kes ise sellest rutiinist läbi murravad, liiguvad tõepoolest kiiresti edasi, aga keskmine ja keskmisest allapoole jääv osa vajub halli rutiini.

Meil on see sõel, vahetegemine väga varajane, ja see tähendab inimvõimete kaotust. Rahvusriik peaks kõigepealt kandma hoolt, et rahvus kestaks selle kaudu, et iga noorem põlvkond oleks targem kui vanem. Et iga noorem põlvkond oleks loovam kui vanem ja selle tõttu ka tootlikum ning suudaks järjest enam tekitada ühist rikkust, mis loob võimalusi olla ise enda kodus rahul. Mitte minna rahulolu otsima välismaale, kus teised on olnud varem loovad.

Me väga pahandame inimestega, kes tulevad Eestisse rahulolu otsima. Me ütleme, et näe, meie siin oleme kõik teinud ja loonud, ja nüüd nemad tulevad ja tahavad sellest osa saada. Tegelikult me käitume ise samamoodi: läheme mujale, sinna, kus teised on loonud.

Aga ma loodan, et väikese rahva kogukonnatunne ärkab selle kriisiga taas.

Kus on eestlaste Ansipi-armastuse juured? Mis on selle poliitiku fenomen?

Küsimus on selles, missugused on need väärtused või motiivid, mis sunnivad inimesi eelistama ja usaldama mitte ainult teatud erakondi, vaid ka konkreetseid poliitikuid. Ja siin on üks väga tugev mehhanism samastumine.

Ilmselt härra Ansip pakub inimestele, kes teda valivad, samastumisvõimalust: nad tunnevad, et on kah sellised nagu Ansip. Või neile meeldib, et näiteks nende abikaasa – kui nad on naisterahvad – oleks selline inimene nagu härra Ansip.

Väga paljud inimesed ilmselt vajavad enda kõrvale meest, kes ütleb: "Mul on õigus! Ma teen kõik hästi! Jäta kõik minu hooleks! Ära mõtle, küll kõik läheb korda, kui sa teed nii, nagu mina käsin!"

Ansip täidab oma rolli täpselt nende ressursside ja väärtuste pinnalt, mis on talle omased, ja mis on ilmselt omased ka suurele osale Eesti rahvast. Inimesi, kes teda valivad, on väga palju, see on fakt. Järelikult on suur osa inimesi, kes vaatavad peeglisse ja näevad Ansipit.

Kas praegu käivad maailmas protsessid, mille tulemusena me näeme ära põhimõttelise elukorralduse muutuse? No nagu sadakond aastat tagasi nähti keisrite kukkumisi ja mõisnike kadumist?

Mina ilmselt ei näe, ma olen liiga vana. Aga – iga sajand toob midagi uut ja me oleme praegu ju alles selle sajandi lõimetumisajas. Kui me vaatame 20. sajandi algust ja seda, kuhu ta lõpuks jõudis, või 19. sajandi algust ja kuhu ta lõpuks jõudis, siis kindlasti on meil ees mingisugused üsna radikaalsed muutused, ja ilmselt on need seotud energiaallikatega.

Kui naftaenergia asemel tekib mitte tuumaenergiat, vaid mingit veel huvitavamat energiaallikat kasutav tehnoloogia, muudab see täielikult kogu geopoliitikat, kogu maailma. Ma loodan, et see loob võimalusi ka väikestel riikidel paremini ellu jääda.

Üsna pea võivad Venemaa ja Saksamaa avastada, et seda gaasijuhet...

...pole vaja. Täpselt! Ja Venemaa, kes elab sellest, et müüb teistele õli ja gaasi, on äkki olukorras, kus ta peab hakkama tegema midagi muud.

Venemaal on valimised kohe...

Mis valimised need ka on!

Palju me praegu, siin, oma igapäevastes toimetamistes peaksime Venemaa peale mõtlema, mõtlema selle peale...

Me peaksime mõtlema sellele, et meile endale hakkab see putinism külge, selle peale tuleb mõelda.