Välliku sõnul leiab kummitusteks ja vaimudeks nimetatud nähtustele loodusteaduslikke ehk ratsionaalseid seletusi vaevata. Miski pole teda aga seni veenda suutnud, et inimese hing ja keha on teineteisest eraldatavad või et kusagil toimetaksid mingid saladuslikud vaimolendid.
"Nähtuste skaala on tõesti väga lai ja vastusevariante võib olla küllalt palju," nendib skeptik. "Seletusviiside paljusus ei tähenda muidugi, et me ükskõik kui põhjaliku uurimisega saaks täielikult välistada ükskõik mida – me ei saa lõplikult välistada ka kummitusi. Aga kuigi oleme otsinud laua alt, kapi tagant, seina vahelt, taevast, maa alt ja kust iganes, oleme enamiku kummitusjuhtude puhul neile ikka leidnud ratsionaalse seletuse."
Skeptik märgib, et kummitamisest saab rääkida kui esmapilgul seletamatutest korduvatest nähtustest, mida eri inimesed tajuvad ühtemoodi. Kuna kummitused avaldavad mõju füüsikalises maailmas, nii et keegi neid alatasa kas näeb või kuuleb, on tegemist füüsikalise nähtusega. "Miks ma ei peaks siis uurima neid nähtusi füüsikaliste meetoditega?" küsib Vällik. Ta lisab, et isegi inimaju uuringud on tänapäeval vägagi füüsikaliseks muutunud – tänu kvantfüüsikale ja osakeste füüsikale, mille abil on välja töötatud aju aktiivsuse uurimiseks vajalikud magnetresonantsseadmed ja kontrastained.
Milliseid füüsika või muude reaalteaduste abil seletatavaid nähtusi siis tavaliselt vaimude või kummitustega kiputakse seostama? Vällikul on neid varnast võtta kümmekond.
Geoenergiad
Mõned uurijad on spekuleerinud, et muutused geomagnetilistes magnetväljades võivad seotuna Päikese aktiivsuse suurenemise või muutumisega periooditi inimese aju sel kombel stimuleerida, nagu kogetaks kummituslikke nähtusi. Uuritud on ka kummitavate kohtade geomagnetilisi iseärasusi. Vällik on resoluutne: "Geobioloogi nimetus on välja mõeldud puhtalt lollitamiseks! Kõlab ju väga teaduslikult ja usutavalt, kuna nii geoloogia kui ka bioloogia on teadused. Paraku ei peitu selle mõiste taga teaduslikku uurimusmeetodit. On lihtsalt mingisugune tundmus. Ilmselt viidatakse neile geoenergiatele, mida pendlimehed oma vitsaga mõõdavad. "
Pendlikatsetest soovitab Vällik inimese üldse välja jätta: kui geobioloog näitab energeetilise koha, pandagu sinna kolmjalg, varjestatagu tuul ning vaadaku, kas pendel hakkab käima.
Elektromagnetväli
Elektromagnetvälju tekitavad vooluvõrku lülitatud elektrilised masinad ja juhtmed. Martin Vällik ütleb, et koduseadmetest tekkivad elektriväljad on siiski liiga nõrgad, et suudaksid paari meetri pealt inimese ajulaineid või -protsesse kuidagi mõjutada. Ka traadita interneti ja mobiilside levi footonite energia on tema sõnul nii väike, et ei suuda inimest mõjutada. Jutud sellelaadsete väljade tekitatud tervisekahjustustest neis pikka aega viibides, pole Välliku sõnul kinnitust leidnud. "On ka rida inimesi, kes väidavad, et nad on elektrosensitiivsed. Katsed on siiski tõestanud vastupidist: nad ei ole olnud tundlikumad kui inimesed, kes seda enda kohta ei väida. Nad lihtsalt tunnevad end kehvasti, otsivad sellele seletust ja siis valivad selle põhjenduse."
Orbid
Orbid on seotud välklampide kasutamisega pildistamisel. Orbid jaotatakse tolmuosakesteks ja vihmaorbideks. Paranormaalseks nimetatakse sellist orbi, mis näib ise valgust tekitavat.
"Kui pildistame madalates valgusoludes, ei saa teinekord lähemaid ja kaugemaid objekte enam eristada ning need moodustavad fotol ühise taustakujutise (mis võib kokku langeda meile tuttava kujutisega – põhjuseks varemmainitud pareidoolia). Seega tasub samasse kohta alati tagasi minna ja vaadata, millest need kontuurid võisid tekkida."
Kui öisel pildil on pikk säriaeg ja kaamera käes liigub, võivad sinna ka sellest tekkida imelikud triibud või jooned. Lennukki võib sekundilise säriajaga fotole saladusliku punktiirirea tekitada. Ufodeks peetakse jälle sageli madalal asuvaid heledaid tähti ja planeete.
Tolmuosake jäädvustub fotodel tavaliselt perfektse ringi kujuga. Anomaaliaid võib piltidele tekitada ka näiteks mustus objektiivil.
Kemikaalid ja keskkond
Juba süsinikoksiidi (CO) mürgitus võib põhjustada tujumuutusi, hallutsinatsioone ja halvemal juhul ka surma. Samuti mõjutavad inimese taju liigne hapnik ja osoon, rääkimata kangematest keemilistest elementidest. "Pelgalt paberkotti hingamisega või hinge kinni hoidmisega mängides saab taju muutusi esile kutsuda," nendib Vällik.
Õhurõhu muutused võivad põhjustada muutusi ka hoonetes. Taju võivad segi lüüa ruumis või keskkonnas esinevad ebatasased pinnad. "Looduses esineb piirkondi, mida nimetatakse gravitatsiooniliste anomaaliate paikadeks. Näiteks on puud viltu kasvanud – see tekitab optilise illusiooni, nagu veereks auto vabakäigul mäest üles. Enamasti täheldatakse neid anomaaliaid mägistes piirkondades. Väga veidrad paigad, mis on enamasti turistilõksudeks muudetud."
Infraheli
See on heli, mida inimkõrv ei kuule, aga keha tajub. "Näiteks seoses plahvatustega, ka maantee või raudtee müraga. Madalad vibratsioonid võivad inimkehas kehva enesetunde tekitada küll. Tekivad meeleseisundid, mida neid tajunud inimesed kirjeldavad kui ähvardavaid või hirmutavaid."
Välliku sõnul võib tundlikkust infraheli suhtes seostada etapiga inimkonna evolutsioonilises arengus, mil me maapinnal alles paljajalu kõndisime. "Võib-olla ka meie jalatallad püüavad maa madalat vibratsiooni kinni – endisaegsel inimesel seostus see näiteks loomakarja lähenemisega."
Vällik ütleb, et inglise keelest otse tõlkides nimetatakse seda kohaolekutundeks (feeling a presence). "Tunne, nagu ruumis viibiks veel keegi, on tegelikult justkui inimese ajju sisse ehitatud. Aga kes on sellest lugenud või kuulnud, ei satu seda tunnet tundes paanikasse."
Infraheli võib tekkida ka tuulekoridorides, näiteks suurte ahju- või korstnaavadega majades. Samuti võib teatud sagedusega infraheli tekitada tehnika.
Nägemise iseärasused
"Hallutsinatsioone põhjustab terve rida haigusi, alates migreenilistest peavaludest. Mõni hakkab näiteks objektide ümber aurasid nägema. See siiski ei tähenda, et inimesel oleks äkitselt tekkinud sensitiivsed võimed, lihtsalt organismis on midagi valesti. Samuti võib nägemine ähmastuda suure pingutuse või tugeva vapustuse korral – rahvakeeli öeldakse siis, et silme ees läks mustaks." Kui kummitusi nähakse silmanurgast, võib see olla põhjustatud ka silmade tundlikkusest.
Vällik soovitab seletamatuid nägemusi vaadelda alati seoses ajuga, sest sellest informatsioonist, mille silmad edastavad, pannakse pilt kokku alles seal. Seoses nägemismeelega mainib ta ka nähtust nimega pareidoolia ehk maatriksistamine. Tegemist on inimaju omapäraga, mis lubab meil võimalikult väheste detailide abil saada halvas nähtavuses või kauge maa tagant aru näojoontest. Väidetavalt tagas see võime kauges minevikus inimese kui liigi ellujäämise. "Me kõik mäletame ilmselt lapsepõlvest, kuidas vineerilt või puusüült erinevad kujundid ja näod ilmusid. Või kortsus voodilinalt. See mehhanism istub meis väga sügaval sees. Isegi kaks punkti ja kriips löövad meil mingid ajupiirkonnad automaatselt käima. Me oleme liigina selles osas eelisseisundis."
Kummitusi nähakse enamasti hämaruses või päris pimedas. "Seda enam me siis pareidoolia abil end ümbritsevat keskkonda interpreteerima hakkame. Ma ei näe, mis on mu selja taga, aga aju ehitab selle ruumi eelneva info põhjal valmis."
Pareidooliaga võib skeptiku sõnul selgitada paljusid asju – nii kaksiktornide tulelõõmas nähtud saatana nägu, Marsi pinnavormides märgatud inimnäo kujutist kui ka röstisaialt avastatud Jeesuse nägu. "Ka suurte kosmoseteleskoopidega nähakse samu asju üsna tihti. Aga kuidas saab 2000 aasta eest elanud ajastutruu hõlstiga Jeesuse kujutis olla objektil, mis asub 10 000 valgusaasta kaugusel? Mil moel kõrgeim jõud teadis, mis laadi rõivaid tol kaugel ajal kandma hakatakse?"
Päikese ja Kuu tsüklid
Päikesetormid tähendavad Päikesel toimunud plahvatuste või pursete kiirguse jõudmist Maale. Need hajutab ära ja paiskab poolustele Maa magnetväli. Kahjulik kiirgus ioniseerib Maa atmosfääri ja magnetvälja tugevus võib võimsa päikesetormi puhul kõikuma hakata. Sama kõikumist võib täheldada, kui Kuu ümber Maa tiirleb. Nii päikesetormide kui ka täiskuu ajal on täheldatud paranormaalsete nähtuste sagenemist.
Skeptik Välliku sõnul inimesele magnetvälja kõikumised siiski ei mõju. "On uuritud, kas politsei ja kiirabi väljakutseid tehakse täiskuuajal rohkem – nii väidetakse. Ei pruugi olla, sest kui me võtame nende seast välja kõik nädalalõpud ja riiklikud pühad, mis täiskuuperioodidega kokku langevad, pole kokkulangevus enam statistiliselt oluline."
Täiskuu otsene mõju inimesele avaldub Välliku kinnitusel selles, et täiskuuööd on tavalistest valgemad. "Olulisem oli see varasematel aegadel. Tihti on sel nähtusel aga ka retrospektiivne seletus – kuna meile on teada, et hullukesi on täiskuu ajal rohkem liikvel, paneme neid ka rohkem tähele."
Unehalvatus
Martin Vällik räägib, et sellist nähtust nagu unehalvatus peetakse sageli klassikaliseks luupainajaks. Enamasti väljendub see tundes, nagu istuks keegi rinnal ega laseks hingata. "Kirjeldused tekitavad väga suurt hirmu, sest üsna vähesed on unehalvatusest kuulnud. See on seisund, kus meie keha on justkui paralüseeritud. Aga kui me omal ajal eelinimestena puu otsas magasime, siis unehalvatus tagas selle, et keha und nähes kohe kaasa liigutama ei hakanud ja me puu otsast alla ei sadanud."
Kommentaarid