Igor Volke: paranähtuste uurimine teeb inimestest kosmoseolendid (12)

Suure osa oma elust salapäraseid nähtusi uurinud Igor Volke teab, et eksisteerivad nii paranormaalsed nähtused (näiteks ufod) kui ka vaimud-kummitused. «Päris teadlane ei häbene neid nimetusi kasutamast, sest need on sobivad markeeringud. Nähtuste uurimine ise vajab aparatuuri ja metoodikat, aga ka kannatlikkust. Mida keerulisem nähtus, seda aeganõudvam uurimine.»

Suur osa inimkonnast, eriti selle skeptilisemad esindajad, elavad ufouurija sõnul ikka veel üleeilses päevas. «Kõik need kummitused, poltergeistid ja muud seletamatud ilmingud võivad vabalt olla nii-öelda ühe raadiojaama tekitatud signaalid. Need võivad olla osakesed sõnumist, mida keegi tahab meile edastada. Me lihtsalt ei tea, kes või mis see edastaja on.»

Volke nendib, et samaväärselt võib nende nähtuste puhul eksisteerida ka mitu põhjust või allikat, millel omakorda on hulk kaastegijaid. «Sõjaeelses Eesti metafüüsika seltsis tegutses palju teadlasi ja ka arste. Nende üks seisukohti oli, et paekivi ehk paas (mineraliseerunud endised eluvormid) töötab resonaatorina. Mille resonaatorina? Mingite meile halvasti teada olevate signaalide resonaatorina.»

Suurriigid on tõde kiivalt varjanud

Vahendite ja spetsialistide nappus pluss viitsimatus kommenteerija juttu süveneda on põhjuseks, miks tsiviilteaduse ja meedia ringis juba pool sajandit ringleb peamiselt selline materjal, mida kogenud paranähtusteuurija põlglikult härja ilaks nimetab. 1990ndatel kohtus Volke Vene armee vastavate nähtuste uurijatega, eeskätt Aleksander Fomenkoga Ljuberetskist, kes juhtis keskmaarakettide uurimise laborit. «Seal Siberis, Nõukogude anomalistika tippringkondades polnud fantaasiatel mingit väärtust. Kui vaimud või segavad nähtused eksisteerisid, oli nende meeste ülesanne nad maandada, lokaliseerida või minema tõrjuda. Kogu kola, mis ei püsinud õhus, lendas imelikult või valesti, läks analüüsimisele. Poltergeiste uurides loodi uusi teooriaid, mida arvestati hävituslennukite kokpittide komplekteerimisel. Prantslased tegid oma Concorde’i uuringutel sama.»

Kuna suurriikides nagu USA või toonane NSVL oli kõige suurem võimekus ja voli selliseid nähtusi uurida kaitsejõududel, hoiti avastusi vaenlase luure eest raudselt salajas. Volke sõnul andsid kõik riigid varjamise eesmärgil ohtralt välja ka valeinformatsiooni, mis loomulikult tsiviilmaailma imbus. «Ma ise nimetan seda postiljoni sündroomiks – selleks, et rotveiler Playboy postkasti laskmisel kätt otsast ei hammustaks, visatakse talle sardell väravast võimalikult kaugele.» Kõnekaim postiljoni sündroomi illustreeriv näide olevat külma sõja aegne Roswelli juhtum New Mexicos.

Igor Volke on veendunud, et inimkond astub kohe-kohe täiesti uude küpsusstaadiumi ja suurriikide kaitsejõududes tehtud aastakümnete pikkune salajane töö teenib neid eesmärke. «Meist saavad kosmoseolendid. Suurte kriiside käigus on nutikad mehed kogunud vahendeid, mida saab investeerida nii-öelda homme hommikul. Millal see homne hommik algab, ma täpselt veel ei tea, aga ettekujutus riiklusest, rahvuslusest ja muust säärasest saab selle tulekuga olema eilne päev.»

Paranähtuste uurija sõnul algab uue koidikuga Maa-lähedase maailmaruumi, Kuu, Marsi ja veel mõningate taevakehade elutegevuseks kohandamine inimkonna edasikolimiseks. Sama on vältimatuks sammuks pidanud ka tuntumaid nüüdisaegseid füüsikuid Stephen Hawking.

Uus maailm asub kõrgel

Volke ütleb, et siinkohal muutubki oluliseks see, kes teab tõde ja kes osakest tõest. «Tolmu ja nano-osakeste ümber tekivad orbid tõepoolest, aga mis need nano-osakesed ise on, pole teada. Teada saab see, kel on parem valmisolek ja vahendid.»

Uus maailm asub kõrgel ja jõuliselt saavad sinna minna üsna vähesed: USA, Euroopa Liit, Venemaa, Jaapan, Hiina ja äärmisel juhul ka India. «Nemad hakkavad seda uut kulda omavahel jagama. Jänkidel on kaks korda nelisada minejat välja valitud, neljas aasta juba kasvavad. Ja ma võin rahuliku südamega öelda, et kuni meil siin alles vaieldakse, kas Nemad on olemas või mitte, siis härrad saladuste valdajad teavad juba praegu väga täpselt, kui palju läheb üheks või teiseks kosmoseoperatsiooniks tarvis metalli või elektroonikat.»

Volke sõnul on teatud mõttes loobutud oma katseid ilmaruumi teiste asukate eest varjamast, kuna kõrgtsivilisatsioonid on kõigist meie sammudest nii või teisiti teadlikud. «Siin on vaatlejad käinud mitte ainult eelmisest sajandist alates, vaid aastasadu ja tuhandeid. XX sajandi neljakümnendatel tegime kõvasti mürtsu, siis hakkas nende siia pandud andur intensiivsemalt tööle.»

Inimkonna suurim häda peitub Eesti suurima ufospetsialisti sõnul tõigas, et me pole teatud suundades oma teadmisi lihtsalt edasi arendanud. Ta tsiteerib 2012. aastale mõeldes Piiblit, kus öeldakse, et aidad, mis näisid olevat täis, võivad osutuda tühjaks.