PIKEM ÄRAOLEK: Peeter Sauterile meeldib tsikliga pikemaid sõite ette võtta. Üks viimaseid reise kestis poolteist kuud ja koos abikaasa Lauraga läbiti tsikli seljas 17 000 kilomeetrit. Foto: Erakogu
Inimesed
19. detsember 2011, 07:01

Tsiklimees Peeter Sauter: äraolek on hea ajuloputus (3)

"Äraolek peab selline olema, et ei mäleta enam mingeid asju: ükskord ei mäletanud ma enam oma kodust aadressi, kui pidin seda kellelgi ütlema," jutustab kirjanik ja tsiklimees Peeter Sauter, kes armastab tihti oma mootorratta seljas pikemaid reise ette võtta. Peeter pani oma mõtted elust ja tsiklisõidust 300 leheküljele kirja ja nimetas raamatu "Flirt budaga".

Kuu on Peetri sõnul äraolekuks vähe. Äraolek on mehe sõnul teinekord hea ajuloputus. Üks viimaseid reise abikaasa Lauraga kestis tal poolteist kuud: Põhja-Itaaliasse, sealt Šotimaale, sealt Lissaboni ja Eestisse tagasi. Tagasisõidud lähevad Peetri sõnul alati kiireks, nii et Lissabonist tuli ta tagasi peaaegu ühe hooga – vaid üks pikem paus. Ühe sõiduga Amsterdami – seal magas –, teise jutiga Tallinna. Leedus koduteel tegi Peeter kord peatuse, kuid oli nii väsinud, et tee äärde pikutama jäädes ei mäletanud ta enam ärgates, miks ja kus ta on. "Vaatasin, et kas olen kukkunud? Et miks ma siin niimoodi olen? Vaatasin, et tsikkel seisab püsti," meenutab Peeter üht justkui mälukaotust.

Tuul tahtis teelt kõrvale viia

Poolteist kuud teel olekut tähendas üle 17 000 kilomeetri. Peeter soovitab sõitjatele väga Šotimaad, kus on kaunis loodus ja head tühjad teed. "Euroopas, Põhja-Itaalias on ka head kurvid, aga need on tihti liiklust täis," toob Peeter näiteks. Šotimaal saad aga teedel nautida üksindust. Norras on ka loodus ilus, aga sõita pole nii hea, sest teravates kurvides ei saa hoogu üles ja tunnelid on kitsad ja pikad. "Võib olla olen lahja sõitja, mõni parem saaks kindlasti neid kurve paremini võtta," ei taha Peeter Norrast siiski kehva muljet jätta.

Šotimaal suurte mägede vahel on kohati suured lagendikud, kus valitses meeletu tuul. "R1-ga vajud kõhuli paagi peale, oled pisike, aga kui oleks mõne suurema rattaga olnud... minagi nägin vaeva, sest tuul tahtis kõrvale viia." Mõnes kohas on niimoodigi olnud, et suure tuule tõttu on liiklus suletud.

"Sa ju ripud seal peal nagu märg kalts," teatab Peeter küsimuse peale, kuidas üldse Yamaha R1 seljas nii pikki vahemaid mõõta. Teatavasti pole bike´i sõiduasend just kuigivõrd mugav, sest kehaasend on ettepoole suunatud ning raskus langeb kätele. "Sa võid seal enamvähem magama jääda, mul on üsna lühikesed jalad, mul on seal hea, pikemat kasvu ehk pole nii hea," kirjeldab Peeter, et tema ei tahagi tsikli seljas püstises asendis olla.

Algaja kaasreisija hirmud

Kui Peetrile tema sõiduasend sobis, siis kuidas suutis kaasa Laura teraval istmeotsal kaasreisijana vastu pidada? Laura meenutab esimest sõitu Peetri tagaistmel. Mees tuli talle töö juurde järele, nahktagi ja kiiver kaasas. "Kuna mul ei olnud varustust, olin kramplikult kümne küünega kinni! Kartsin igat valgusfoori," meenutab Laura esimest sõitu. Tallinnast Tartusse pikemat maad sõites oli Laura jaoks samuti täielik katastroof. "Mul oli väga raske seal taga."

Kui nad läbi Poola Saksamaale läksid, püüdis Laura vähe rahulikum olla, mitte nii krambis. "Nägin tee kõrval kilomeetrinäitusid. Olen harjunud, et kõige pikem distants autoga on Tallinnast Tartusse, aga kui nägin numbreid 300–400 kilomeetrit, oli küll tunne, et kuidas see on võimalik, et ma istungi seal taga nii kaua?" kirjeldab Laura kaasreisija nn rõõme.

Mida aeg edasi, seda enam püüdis Laura end tagaistmel mugavamalt tunda. "Lõpuks juba sirutasin jalga, sest esimestel sõitudel oli nii, et ma ei julgenud ennast üldse liigutada seal taga!" Lõpuks juba hakkas Laura rohkem ringi vaatama, kiivri visiiri tõstma, käsi liigutama. Nüüd on Peeter talle ettepanekuid teinud, et Lauragi võiks motikaloa ära teha.