Inimesed

Mis juhtus Evald Hermakülaga? (47)

Aigi Viira, 6. detsember 2011, 06:59
VASTNE JUHT: «Hermakal oli nägu naerul ja ta pidas sütitava kõne,» meenutab näitleja Riho Rosberg 1999. aasta augusti, kui Evald Hermaküla avas uue kunstilise juhina Eesti Riikliku Nukuteatri hooaja. Oma esimese ja viimase hooaja ses teatris. Foto: Tõnu Talivee
"Kui üks mu teine hea tuttav, lahkunu, suuresti (mis sest, et tõsiselt ja sügavuti minevalt) flirtis hädaohtlikult kaua surmaga, siis seekord oletan sama pikaajalist, külma, hemingwaylikku otsust," kirjutas teatrimees Mati Unt. Järelehüüde pealkiri oli "Evald". Oli mai aastal 2000. Evald Hermaküla neid sõnu enam ei kuulnud.

Kui Unt vihjab Hermaküla pikaajalisele otsusele elust lahkuda, siis aastapäevad enne saatuslikku 16. maid 2000 polnud teatrilegend sugugi mustas masenduses. Vastasel juhul poleks ta andnud särtsakat intervjuud tudengitele.

Oleks ta osanud abi küsida

"Meil pidi olema õues esimene "Leonce ja Lena" lavaproov," meenutab nuku- ja noorsooteatri näitleja Riho Rosberg 2000. aasta maid, kui trupp oma lavastajat, Eesti Riikliku Nukuteatri kunstilist juhti Evald Hermaküla, sisehoovilaval ootas. Lavastaja Hermaküla aga ei tulnudki. Näitlejad läksid laiali. "Nägin raeplatsil Kaiet, kes tuli teatrimajja Hermakat otsima," räägib Rosberg. Hermaküla abikaasa Kaie Mihkelson veel küsinud, kas proovi polnudki. "Ei tea siis, kus ta liigub," ohanud Kaie Rosbergi eitava vastuse peale. Sinnapaika vestlus jäänudki.

Alles pärast lõunat sai teatrirahvas teada koletu tõe. 59aastane Hermaküla oli läinud vabasurma. Miks Hermaküla sellise valiku tegi, on tänini arusaamatu. Või – hirmutavalt arusaadav.

"Hermakas ei olnud üldse sellist tüüpi inimene, kes võtab nööri kaasa ja läheb parki," ohkab Kuuno Otsus, mees, kes kuulus Jaan Toominga, Vaino Vahingu ja Mati Undi kõrval Hermaküla lähitutvuskonda. "Hermakas oli ju päikesepoiss! Ta oli nii särav talle omase sarmi ja võluga. Temast võinuks saada suurepärane Vanemuise juht – see oli ka Kaarel Irdi unistus."

Kunstilise juhi vabasurma minek raputas nukuteatri inimesi üdini. Pöördumatultki. "Loomulikult oli see vapustus!" ütleb tollane Eesti Riikliku Nukuteatri juht Marge Kokk. Ta tunnistab, et praegugi jookseb tal toda päeva meenutades värin üle selja.

Kokk peab pausi. "See sündmus pani mind õppima ja tegema täiesti teisi asju," tähendab naine, kes pärast Hermaküla lahkumist otsustas teatrijuhtimisest loobuda ja psühhoterapeudiks saada. Murdis kunstilise juhi enesetapp teatrijuhis midagi? "Jah," vastab Kokk ja peab uue pausi.

Vastu tollast traagilist sündmust ei andnud Hermaküla välja märkigi, et miski tema sees oleks väga katki. "Mitte mingil välisel vaatlusel ega meie vestlustel ei paistnud absoluutselt mitte midagi sellist," ütleb Kokk. Ta ei oska senini arvata, mis mehe vabasurma viis. "Küsimust – miks ta seda tegi? – olen endalt küsinud. Oleks ta osanud abi küsida, siis oleks saanud ja võinud teda aidata. Aga ta ei küsinud," lisab Kokk.

Üsna kinnise loomuga Hermaküla ei olnud mees, kes just kõik hinge pealt ära räägib. Seega ei olnud temast ka abipalujat. "Ta oli väga avatud inimene täpselt selle piirini, mida ta tahtis näidata," mäletab Kokk.

Kuid näitleja puhul ei saa ju kunagi kindel olla, et see, kellena ta end näitab, on ikka tema ise, mitte roll, mida ta parajasti esitab. "Seda küll," tunnistab Kokk, kelle juhitavasse teatrisse jõudis Eesti teatrilegend kaunis käänulisi teid pidi ja mitte just kõige õnnelikumana.

Nukuteatrisse sattumine oli alandav

Kui Hermaküla 1983. aastal Tartu Vanemuisest Tallinna läks, sai temast lavastaja Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris. Tõus jätkus. Viis aastat hiljem oli ta esindusteatri kunstiline juht. 1991 loobus mees kunstilisest juhtimisest ja jätkas lavastajana. 1997. aasta märtsis vabastati Hermaküla töölt, kuid sama aasta augustis naasis ta draamateatrisse. Sedapuhku näitlejaks. Kaks aastat hiljem oli seegi ring täis ja Hermakülast sai Eesti Riikliku Nukuteatri kunstiline juht.

"Meie otsisime peanäitejuhti ja mul oli väga hea meel, et niisugune inimene nagu Hermaküla tuleb ja juhib," meenutab Kokk.

"Nukuteater oli Hermakülale ilmselt hoop," pakub Otsus, et kultuuriministeeriumi soovitusel nukuteatrisse sattumine mõjus Hermakülale tegelikult rängalt. "Käpikud ei olnud ju tema ala. Nukuteater võis talle olla kui pagendus."

Üks väheseid inimesi, kellega Hermaküla nukuteatris pikki vestlusi pidas, oli näitleja Riho Rosberg. "Teadsin teda ammusest ajast, lavakas oli ta meie kursuse juhendaja," ütleb kõrgema lavakunstikooli XIV lennu lõpetanud Rosberg. Muu hulgas möönab Rosbergki, et Hermaküla kaliibriga teatrimehele oli nukuteatrisse sattumine alandav. Kuid plaane Hermaküla siiski pidas ja et ta esiotsa nukuteatri inimestest nägu- ja nimepidi vaid Rosbergi teadis, siis talle ta neist pikalt-laialt ka pajatas.

"Ta tahtis nukutrupi kõrvale draamatrupi teha, et siis segada nuku- ja draamateatrit, aga ta ei jõudnud reaalselt mitte kuhugi," räägib Rosberg. Nii jõulised muutused nõudnuks aega. "Nukuteater polnud selleks valmis ja Hermakas ka mitte."

Vastutahtsi tõdeb Rosberg, et paljuski jäi plaanide teostamine pummeldamise taha. "Sel ajal jõi ta eriti tihedalt. Isegi enda kohta tihedalt ja lõpus oli ta täiesti käest ära. Kuid tal oli ka väga selgeid ja säravaid hetki, kui ta asjadest kõneles ja plaane tegi. Talle meeldis inimestega suhelda ja ta oli teatris populaarne," ohkab näitleja. "Tema enesetapust võib pikemas perspektiivis aru saada," ohkab näitleja.

"Miks alahinnati tema novaatorlikke töid?"

Ehkki Tartus lävis Hermaküla tihedalt Vahingu, Undi ja Toomingaga, hääbusid nood suhted ühtäkki sootuks, teab Kuuno Otsus: "Ta jäi lõpuks vist täitsa üksi." Hermakülast Tallinna ajaks kaugenenud Unt kirjutas sellest omal moel ka järelehüüdes: "Räägitakse, et peab teistest hoolima. Kolm päeva tagasi seisin keskpäeval Kadriorus Evaldi korteri lahtise akna all. Mõtlesin – peaks rääkima. Kedagi ei liikunud. Läksin koju."

Ka oma kunagisest stuudiost pärit näitlejatega ei evinud Hermaküla viimastel aastatel erilist suhtlust. "Tartusse tal kontakte ei jäänud, me ei käinud üldse läbi, ehkki ma olnuks ka pärast tema Tallinna minekut talle sõbrana lojaalne," sõnab Vanemuise draamastuudios Hermaküla käe all õppinud näitleja Hannes Kaljujärv.

Oma stuudioga harrastanud Hermaküla Kaljujärve sõnul küll aktiivset seltsielu, seda vähemasti seni, kuni jüngrid talle alt üles vaatasid ja oma guru imetlesid. "Kui ei imetlenud, siis tekkisid konfliktid – eks gurud ikka tahavad, et neid imetletaks," ütleb Kaljujärv, kelle arvates andis Tartu teatris säranud Hermaküla egole viimse hoobi Tallinn. "Arvan, et tema natuurile ei sobinud Tallinn. Hermaküla vajas imetlust, aga Tallinn ei ole imetleja-linn, seal ei ole imetlust."

Ehk ei olnud siiski asi üksnes külmas ja kauges Tallinnas, mis Hermaküla loojanatuuri pilbasteks räsis. "Seekord esitan ma ka arve ühiskonnale: miks alahinnati tema alati novaatorlikke töid?" kõneleb Undi järelehüüe nõudlikult. Ning süüdistavaltki: "Miks sai ta nii hilja oma suveräänile sobiliku nurgakese, millega ta ei jõudnud/tahtnud enam tegelda? Tegemist oli jätkuvalt isikuga, kelle nimi on möödunud sajandi viimase kolmandiku Eesti teatriuuenduse sünonüümiks."

Ehk oli gurule Eesti teatriuuenduse sümboliks olemisest vähe? Kaljujärv tähendab napilt: "Neid põhjuseid teab vaid Hermaküla ise." Kaljujärv peab pausi ja lisab: "Kui gurul Tallinnas imetlus väikseks jääb, võib ta otsida seda mujalt. Provintsist. Sest provints on gurule alati lojaalne."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee