Raoul Kurvitz: "Esimene oma laul oli 18 salmist koosnev kantriballaad! Ogar!" (10)

Kui Raoul Kurvitz alles koolieelik oli, meeldis talle väga laulda. "Ma ise arvasingi, et laulan. Kooli minnes asendus see kahjuks teistsuguse arvamusega. Meie lauluõpetaja oli Tiia-Ester Loitme, tuntud koorijuht, kes ka meist, värsketest koolitulijatest kohe koori moodustama hakkas. Kõik läbisid katsed ja mina olin klassis vist ainuke, kes päris resoluutselt kõrvale jäeti. Sealt edasi on mind ära peletatud kõikidest laulukooridest ja ühislaulmistest – sina, mees, ära parem proovi ka suud lahti teha ja laulda!"

Raoli muusika sai alguse ümisemisest

Nüüd võib Kurvitz enda sõnul ka laulmisõpetajatele rääkida, mis vea nad teevad. "Muidugi rihitakse absoluutset kuulmist ja et "Põdra maja" perfektselt kõlaks. Aga iga inimese keha on nagu erinevalt loodud pill, kõigil on oma esmane häälestus. Keerulisemaid pille saab ümber häälestada, kuid on ka selliseid, mis ongi ainult ühes helistikus. Mina näiteks olen F-minoor," pahvatab ta naerma.

Kurvitz ütleb, et kui hoolega kuulata, kuidas su keha resoneerib ja heliseb, on laulmisega võimatu mööda panna. "Mõni laulab rohkem läbi rinna, teine kas või läbi peanaha. Selle asemel et lapsele öelda, et ta ei oska laulda, tuleks vaadata, mis laul tal välja tuleb. Mis on see tema baasnoot või helistik, milles ta üldse algselt on suuteline laulma," paneb ta muusikaõpetajatele südamele.

Üle-eelmisel sügisel tabas Raoul Kurvitzat periood, mil kõik tema elus kulges ühtäkki uskumatult õnnetus võtmes. Ängi leevendamiseks ümises ta üksinduses aastate vältel armsaks saanud lemmikmuusikute lugusid. "Mul on läbi aegade kogunenud paarikümne sellise loo ümber, mille suhtes on tekkinud kujutlus, et kui oskaks, siis neid võiks kaverdada ja esitada. Üks konkreetne lugu neist on "Darkness Darkness", mis mulle oli tuttav Robert Planti esituses, aga mille autoriks tegelikult on Jessie Colin Young. See oli 60ndatel hipide seas väga populaarne pala ja lausa südantlõhestavalt kurb." Nimetatud laul on tema uuel sooloplaadil ka ainus mitte Kurvitza sulest tulnud lugu.

Raouli sõnul polnud tal oma häälematerjali juures võimalik lugu kuidagi kõrgelt laulda, nagu see originaalis on mõeldud. "Ainus, mida teha sain, oligi madalalt joriseda. Ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et seda viisi ma pean. Salvestasin mobiiliga ja andsin poeg Robertile, kes on bändis solist, kuulata."

Kuna Robert imekombel mingit karmi kriitikat ei teinudki, julges Raoul pala kuulata anda ka tõsisematele muusikutele, nagu Rainer Jancis ja Riho Sibul. "Minu suureks üllatuseks ütlesid nii Rainer kui ka Riho päris tõsiseid kiidusõnu, millest ma juba nii palju julgust sain, et kirjutasin esimese oma loo, ääretu pika mingi umbes kaheksateistsalmilise kantriballaadi "Moonshadow Lady". Kantriballaadi! Mina! See on nii ogar, kui üldse olla saab!" hüüatab Kurvitz sigaretti süüdates. Ja nendib mõne mahvi järel veidi rahulikumalt, et on ju üldiselt tuntud kui kontseptuaalne tõsine kunstnik, kes on varasematel aegadel alati deklareerinud kantri millekski jälestusväärseks.

"Muidugi, kantril ja kantril on vahe. Minu lemmikmuusikud Nick Cave, Blixa Bargeld ja miks mitte ka Tom Waits on kõik selle stiiliga kõvasti tiiba ripsutanud. Näiteks, mis need Coheni lood muud on, kui tavalised kõrtsi umpsad, aga neil on sügavad tekstid. Sellises cohenilikus võtmes otsustasin ma ka oma lood teha. 18salmilise ballaadi kärpisin muidugi mõningasegi maitsekuse säilitamiseks kolmele." Kurvitz märgib, et ehkki eeskujud on kenasti üles loetletud ja ta neid ei varjagi, kõlab tema plaat siiski erinevalt.