Lavastuskunstnik Iir Hermeliin: "Peaks uueks aastaks ehk lubama, et teen vähem tööd?! Aga enam ei julge!" (4)

Lubadus pidas esiotsa vett. "Alustasin 3D mudeldamise ja arvutis joonestamise, kahe uue arvutiprogrammi õpinguid, suudan nüüd, kui väga vaja, täielikult digitaalselt tööd teha," kõneleb teatrikunstnik, kes õpiplaane vaimustusega teoks tegi. "Hakkasin uuesti hispaania keelt õppima. Muudkui õppisin." Lisaks käis ta ära Avignoni teatrifestivalil ("Superinspiratsioonilaks"), Praha kvadriennaalil ("Erialaline kõrgpilotaaž!") ja Shanghais EXPOl ("Nägin kogu maailma tipptehnoloogiat, geniaalseid insener-tehnilisi lahendusi ja hullumeelseid kujundusi – suurepärane!"). Ja siis: "Väga nauditav algus oli. Ning siis tuli tõeline läbikukkumine!"

Ideaalse elu lõikas läbi telefonikõne Tartust. Oli 21. august. Vanemuise teatri novembrikuine muusikal "Mary Poppins" vajas ühtäkki nii uut lavastajat kui ka kunstnikku, sest lätlastest tiimi kavandid ei haakunud Disney kompanii arusaamadega. "Ütlesin – no vaatame! Ei ole eriti aus hakata ülehelikiirusel teises teatris suurt tööd tegema, kui samal ajal tuleb mul Tallinna Linnateatris välja huvitav indie-lavastus, millega pole alustanudki. Siis sa ju ei hõiska vaimustusest suure muusikali üle."

Tagumine tund, mil Iirelt lavakujunduseskiise kõikide stseenide kohta oodati, oli hirmuäratavalt lähedal. Disney kompanii ootas neid 31. augustil. Iir lennutati sedamaid koos lavastaja Georg Malviusega originaalmuusikali etendusele. "Vaatasime lavastuse ära ja olime täiesti murtud, kuid elevil! Me kumbki polnud jõudnud teksti läbi lugeda. Me kumbki ei kujutanud ette, et see on nii mahukas. Nii keeruline. Ma ei ole elus midagi nii keerulist teinud – ausalt! See oli väljakutse!"

Kümme aastat tagasi tegid Tallinna Eurovisioni lauluvõistluse lava? See ei olnud nii hull kui "Mary Poppins"?

Ei olnud. Üldse mitte. Sest seal oli aega.

Disney kompanii antud hullumeelne tähtaeg oli alles suure vaeva algus.

31. augustil läks täispresentatsioon täpselt sama kujundusega, mis praegu laval, New Yorki. Sirli Bergström Linnateatrist aitas mul pärismaketti ehitada, mina töötasin virtuaalses 3D maketis. Ja siis öösiti eskiisid. See oli intensiivne ja äge nädal. Kogu selle lavastusega ei ole olnud midagi normaalset. See kõik on hullumeelsus! Arvan, et "Mary Poppins" on Eesti teatri rekord. Mahus ja kiiruses. Vanemuine tõi selle välja ülehelikiirusel.

Tavaliselt alustad sa sellest, et loed teksti läbi, mõtled läbi ja alles siis hakkad tegema. Nüüd polnud sul mahti tekstigi lugeda. Mille pealt töötasid?

Ma ei tee tavaliselt nii, et hakkan kohe tulistama. Mille pealt? Puusa pealt. Tegin seda sportlikust huvist, kas saan hakkama või mitte. Nii lühikese ajaga nii keeruline asi. Broad­way muusikali kunstnik tegi seda neli aastat! Seda olekski nauditav teha nõnda, sest materjal on magus.

Newyorklased andsid Iire nägemusele rohelise tee. Ning Iir asus jooniste kallale. Iga ukse, iga tooli, iga rekvisiidi kohta. "Näiteks Mary Poppinsi kott ja kuidas nagi sealt välja tuleb." Esimene proov oli 7. oktoobril. Iir joonistas ikka veel. "Seda, mida "Mary Poppinsis" vaadata, on nii palju. Kui ma Haagis etenduselt välja tulin, siis tahtnuksin kohe uuesti minna. See oli erakordselt hästi lavastatud ja kujundatud. Mulle üldiselt ei meeldi muusikalid. Ma käin neid harva vaatamas. Aga nüüd tulin seal saalist välja – ooosaaausss!"

Sa ütlesid peaproovide ajal, et pole Vanemuise teatrimajast väljagi saanud.

Peaproovide aeg on iga lavastuse juures alati palavikuline. Ehkki, jah, mida suurem lavastus, seda pikem ööpäev. Hommikul läksin, hilisõhtul lõpetasime, arvuti sulgesin varastel hommikutundidel. Täna söön esimest korda teatrist väljas. Täna lähen üle pika aja õhtul külla. Nüüd hakkan tagasi inimeseks!

Suured paugud on lahedad. Iga selline kogemus annab julgust ja kiirust järgmiseks. Arvan, et elu- ja töötempo lähebki järjest kiiremaks ning et kaasas püsida, peame uusi tehnoloogiaid õppima. Ja end täiendama, kuidas töötada ratsionaalsemalt ja lühema ajaga, nii, et rõõm ja nauding protsessist jääks.

Vaid tänu aasta alul õpitud arvutiprogrammidele sain Poppinsi joonised õigeaegselt valmis.

Aga vastu esietendust mõte ikka kokku jooksis?

Korraks jooksis, närv tuli sisse. Olin sisemiselt väga mures, et äkki ei jõua me esietenduseks valmis. Kõik andsid endast 256%. Jõudsime! Juhuuu!

Sa tegid Georg Malviusega esimest korda elus koostööd.

Me saime esimest korda elus kokku 22. augustil. Amsterdamis. Ma kartsin teda algul. Temast ju räägiti, et ta metsikult karjub. Et on karm ja ülbe. Tahtsin lähedalt näha, kas see deemon ongi siis päris deemon. Tuli välja, et ta on soe, nõudlik, konkreetne ja väga süvitsiminev lavastaja. Ta on inglipoeg olnud, tõesti! Ta teab, millal öelda karmilt ning millal sa vajad tuge ja lohutust. Ning ta on üks väheseid mehi, kes tuleb vabandama, kui on sulle kogemata liiga teinud. Ütleb lihtsalt: "Vabandust, eksisin!" See on väga vabastav.

Sarnaselt Iirega rapsis Georg "Mary Poppinsi" kõrvalt muid projekte teha. Tegi Turus "Les Mirables’i" taastusproove ja võttis muusikaliartistide kursust vastu. Lisaks veel Rootsi-tööd. Omavahelised kohtumised, mille jooksul "Mary Poppinsi" lavakontseptsioon välja mõeldi, olid põgusad. Aga tulemuslikud. "Nädalaga sa töötad oma sisetunde, elu- ja teatrikogemuse pealt. Täna, kui me mõlemad materjali sada korda paremini tunneme, teeks teisiti. Ei oska öelda, mida teisiti, aga ma tean neid asju, mis ei toimi!" Targu jätab Iir ütlemata, mis tema laval ei toimi.

Võrreldes su esimese kujundusega "Nukkude akadeemiale" lähevad su tööd üha suuremaks.

Seal oli vist kaks kardinat ja neli mänguklotsi (naerab). Siiski – seal oli viisteist muunduvat kostüümi!

Kui sa "Mary Poppinsi" võtsid vastu sportlikust huvist, kas siis Eurovisioniga oli sama lugu?

Eurovision oli ikka pika perioodiga asi. Seal oli ju kõigepealt kujundusele konkurss. Võidust n.-ö. esietenduseni oli terve aasta. Kui Rene Vilbre mulle helistas, et võta osa, siis vastasin: "Hulluks oled läinud või? Eurovision, see on ju Sopot! Never!" Õhtul ütles elukaaslane: "Hulluks oled läinud või? Võta seda kui Euroopa suurimat telešõud, millel on ka suurim eelarve." Järgmisel hommikul helistasin Renele, et muidugi võtan võistlusest osa. Siis mõtlesin, et päris üksi ei taha Sopotit teha: kutsusin Aini ja Ülari kampa. Et koos on lõbusam. Ja oligi lõbus, üldse mitte Sopoti-aasta. Never say never.

On sul olnud hirmu, et mõtteid ei tule?

Iga kord, kui loen uue teksti läbi, siis esimene mõte on, et seekord ei tule mitte midagi. Et ei saa hakkama.

Sa ei paista kahtleja välja.

Olen ikka. Kui sulle tundub, et ma mõtlen igal hommikul ärgates endast: "Heldeke, kui palju häid mõtteid mul peas on!", siis sa eksid. Ei-ei! Minul käivad vägagi kõhklused. Mäletad, pool aastat tagasi, kui esimest korda helistasid – ma olin täiesti tühi! Olime just teinud suurt ja vastutusrikast Euroopa Filmiakadeemia auhinnagala kujundust. See oli nii raske töö! Panime sellesse töösse kogu oma energia ja vastu ei saanud pea mitte midagi. Õppetunnina oli see kasulik.

Võrreldes Eurovisioniga oli see kui...

...öö ja päev. Eurovision oli fun. Higi ega vaeva polnud. Algul oli EFAt teha ka fun, aga see läks lõpuks käest ära. Eelarveprobleemid olid ka. Saksa pool tahtis saada Porschet, kuid Zaporožetsi raha eest. Õnneks lõpuks oli laval siiski enam-vähem Porsche-kujuline ese, mis saadet ekraanilt vaadates ära pettis. Pärast sellist tööprotsessi ei jaksa ega taha tükk aega midagi suurt teha.

Selleks, et suuri kujundusi teha, tuleb sul koduteatrist eemale minna.

Ma olen kogu südamest lojaalne Linnateatrile, aga jah, meie teater ei tee suure-lava-tükke!

Linnateatril pole suurt lavagi.

Võrreldes Vanemuise lavade ruutmeetritega on meil tikutopsid. Ning žanr on teine. Linnateatris on psühholoogilis-realistlikud, kohati maagilis-realistlikud lavastused. Vargamäe-projekt oli suur. Meie maja mõistes on suur lavastus "Tõde ja õigus. IV osa". Või kujunduse mahult "Keskööpäike". Aga pane see nüüd Vanemuise mastaapi – no kuulge!

Vanemuisel on 18 lavameest, meil on viis. Me ei ole väike teater, ehkki tundume ka endale väikesena. Meil on miniatuursed mõõdud, aga teater on suur: Linnateatril on 16 maja! Vanalinnas on ju suured sisekvartalid. Ja meil on kolm põhilava pluss Hobuveski. Paraku mahub tillukestesse saalidesse publikut vaid 100–150. Võrreldes Vanemuise 700- või Draamateatri 400kohalise saaliga, peame samaväärse publikuarvu saamiseks andma ühel õhtul vähemalt kolm etendust. Kui me kolmel laval paralleelselt mängime, peaks meil olema kolmekordne meeskond. Tehnilist lavajõudu meil metsikult napib, selleks et teha suuri asju. Lõputu nõiaring. Suured suvelavastused, kus on palju publikut, on olnud seni meie pääsetee.

Suvelava on pääsetee ka näitlejaile, kes muidu väikesel laval mängivad.

Jah, see on näitlejatele hea, et nad saavad aeg-ajalt suure lava kogemuse. Nagu mullegi – kui ainult väikesi lavasid teha, siis lähed teise külje pealt rooste, sellepärast teen paralleelselt suuri ja väikesi lavaruume. Hoiab mõtteskaala kastist väljas ja värske.

Oled öelnud, et "reaalsust kopeerida teatri vahenditega on mage".

Jah, on ju mage?! Kas sa viitsiksid õhtul minna teatrisse vaatama lavastust, kus käib samasugune peretüli, nagu sul just endal kodus lõppes? Draamat on, aga see ongi see reaalsus, mida ma ei näe mõtet kopeerida. Laval peaks olema maagiline realism, mitte fotorealism. Eelistaksin isegi sürrealismi. Inimesed tulevad teatrisse selleks, et midagi erilist kogeda. Mitte selleks, et näha, kuidas ka teistel kodus läheb. Või viitsiksid sa sõita Värskasse "Pekot" vaatama, kui laval oleksid laastkatustega tared?

Ega vist. Aga "Peko" puhul te kolisite üldse Värska laululava taha veepiirile.

See oli kohe selge, et ei saa teha küla jaanituleplatsi laulukaare all sellist eepilist näitemängu. Kui sa ei tee just näitemängu sellest, kuidas tehakse küla jaanituleplatsil näitemängu.

See on küll kindel, et sa alati ümbritsevat keskkonda vabaõhukates ära kasutad.

Päris tobe oleks võidelda looduse vastu. Keskkond aitab ja inspireerib, kooskõla keskkonnaga annab tohutud eelised kätte.

"Peko" esimese vaatuse lõpus loojus päike lavale. Kui seda esimest korda läbimängu ajal nägin, mõtlesin, et kuidas ma pole varem taibanud päikest prožektorina kasutada. Täitsa loll! Suur, ümmargune, ilus – pole muud, kui suitsu ette lasta, ja imelised kiired tulevad läbi puude võrade. Seda õpib aastatega.

Oled öelnud, et esimene kujundus – "Nukkude akadeemia" – tuli su ellu liiga vara.

Jah, kooliajal. Praegu enam ei tundu, et liiga vara, kui tagasi mõtlen.

Siis hakkasid esinema Iir Hermeliini nime all?

See oligi esimene kord. Ma lihtsalt kartsin, et rikun ainsana kogu lavastuse ära. Tahtsin, et vastutuse võtaks keegi teine, et see ei oleks Hille Ermel. Keegi ju ei teadnud, kes on Iir Hermeliin.

Kui tihti tuleb sul üldse oma pärisnime kasutada?

Väga ei tulegi. Sa ei tea, kui palju ma olen oma elus lennukipileteid vahetanud! Tööreiside puhul on see klassika! Saad ümbriku piletiga ja lähed. Jõuad hommikul check-ini, kus kontrollitakse ID-kaarti ja piletit, ning näed, et inimese kulmud kerkivad kõrgele. Juba saad aru, milles on asi. Vaatad kella, 20 minutit on aega, võtad pileti tagasi. Lähed kassasse. Ja vahetad 50 dollari eest nime piletil ära. Sel hetkel mitte eriti lõbus.

Ja sina oled mõelnud, et pidin ma endale selle pseudonüümi võtma?

Ei! Pigem, et pidin ma olema jälle nii tuulispäine, et ei taibanud sekretärile öelda, et ma tegelikult olen Hille Ermel. Tuletan seda nüüd alati meelde, kui kuhugi lähen!

Kui sa aga suurest hirmust endale pseudonüümi võtsid, ega sa ju eeldanud, et see jääbki.

Ei-ei. Võtsin selle ju alguseks kattevarjuks. Iireks mind kutsuti, aga Hermeliin oli konkreetselt selleks, et oleks korralikult kaks nime. Ja päris imelik olnuks endale nimeks võtta Pille Pilv (naerab). Iir Hermeliin, sel nimel on sisuline tähendus ja jabur kõla. Hermeliin oli kuningatel kraede peal karusloomaks – sobivalt väärikas nimi vanemale daamile! (naerab)

Iir viskas juba 30aastaselt nalja, et ei ole enam noor ja lootustandev kunstnik. Nüüd naerab ta seda rohkem. "Täna pärast kolmekuist maratoni tunnen ennast päris vanana," muigab Iir esietenduseelsel õhtul. "Ei ole seda energiat, et teed tüki valmis ja lähed pidutsed hommikuni. Mina ei taha reede õhtul justkui programmeeritult pidutseda. Ja laupäeval põdeda. Mul on kahju peojärgsest sinakast päevast. Mul ei ole päevi raisata. Tahaks nii, et järgmine päev oleks kvaliteetne, kas või pikutamiseks."

Lavakujunduse loomisel oled sa ka pigem ratsionaalne?

Luues reegleid ei ole. Tuleb nagu tuleb, isetahtsi. Loed teksti läbi, siis tekib tunne, mida pead tõlkima. Vist jah, ma mõtlen kohe üsna ratsionaalselt.

Aga vaimlisi piinlemisi?

Ikka, kuis teisiti! Vaimse piina summutamise vahend on tööle hakata, vanarahva tarkus. Mul on valge paberi hirm. Võin päevade viisi alustamist edasi lükata. Aga kui sul on minutid loetud, muutud ratsionaalseks. Olnuks "Mary Poppinsiga" aega aasta londitada, küll ma oleks selle aja täis venitanud. Kringliks end piinelnud ja väänelnud. Öösiti verist vahtu välja ajanud: kas lava võiks olla sinine või punane, lilla või roosa! (naerab)

Ühtviisi eriliseks väljakutseks nimetab Iir nii "Mary Poppinsit" kui ka Eurovisioni lauluvõistlust. Viimase puhul tuli tal mõne lavastuse tegemisest loobuda, telešõu oli hullult mahukas. Tegi Eurovisioni hunnitu lava Iire kunstnikuna hoobilt tuntuks? Iir muigab: "Ei usu. Aga mu eesnimi on kolme tähega ja tänu sellele sobib jube hästi kõigisse ristsõnadesse. Vanema generatsiooni hulgas olen ma sestap väga populaarne – kolm tähte! Nali naljaks, aga Eurovision filtreeris tööpakkumisi kõvasti. Saabusid nõudlikumad tööd. Ning ägedad lavastajad.

Ütlesid küll, et Georg oli kui inglike, aga kui ta kritiseeris, lasid kõrvad lonti?

Loomulikult, sest tal olid õiged märkused. Ta ei lahmi huupi. Ses mõttes on ta tark lavastaja, et kui talle mõni detail laval tekitab küsimusi, siis ta ütleb seda mulle ja ainult mulle. Mitte mikrofoniga üle saali kõigile.

On sul ette tulnud lavastajaid, kes viivad läbi avalikku alandamist?

Muidugi, aga arvan, et nad ise ei mõtle, et see on kunstnikule alandav. Ütlevad lihtsalt, mis parasjagu pähe tuleb. Minu jaoks on see teise inimese kui võrdse looja mitterespekteerimine. Et ta ei pea sind võrdseks partneriks, vaid oma käepikenduseks. Need, kes niimoodi teevad, on kasvatamatud ja isekad.

Stsenograafia on äge eriala, kui sul on äge lavastaja – kes on hea partner, kes sind usaldab, kellega saab koos lennata. Kui tunned end lavastaja pliiatsina või näitlejanna ihumoekunstnikuna, kes mõtleb diivale välja kleidi diiva soovi järgi, siis ei ole üldse äge. Siis on tunne, nagu oleksid prostituut.

On sul niisuguseid kostüümiprobleeme ette tulnud?

Jah, kahjuks. Küsimus on usaldamises. Usaldad, et valguskunstnik teeb hea töö. Eeldad, et lavastaja tunneb materjali ja see, mis ta näitlejatega teeb, on õige ja hea. Usud, et tal on visioon. Tead, et näitleja on kõrgprofessionaal, kes suudab olla oma rolli loojana loominguline ja teksti elama panna. Ja siis sa ei saa aru, miks näitleja järsku sind ei usalda. Talle inimesena – mitte tegelasena – see kostüüm ei meeldi. See ei puutu ju asjasse?! Nuta või naera. Teatris on koostöö ning tervikpilt oluline ja neil juhtudel tuleb leida kas või ebapopulaarne lahendus. Kodurahu on peaproovides kõige tähtsam.

Oh, ma ei paneks iial näitlejale selga midagi, et teda kiusu pärast laval end halvasti tundma panna. Nagu ei teeks ma ka iial lavakujundust vaid lavakujunduse pärast, et ise kunstnikuna kihvtim näida. See on vääritu mõtlemine.

Praegu on sul tänavused suured projektid valmis. Millise uusaastalubaduse "Kosmonaut Lotte" kavandite vormistamise eel annaksid?

Peaks ehk lubama, et teen vähem tööd?! (naerab). Enam ei julge. Peaks töötempot alla tõmbama ja rohkem elama! Üks lavastus korraga – ei ole siin midagi. Aga põnevatele pakkumistele – neile on raske ära öelda.