Inimesed

Sulev Nõmmik – kogu rahva semu, kel tegelikult oli väga vähe sõpru (24)

Rainer Kerge, 1. detsember 2011, 06:58
Foto: Arhiiv
"Mul oli hirmuhigi otsaees, aga tema naeris nagu kurat," meenutab Enn Vetemaa ammust liiklushuligaansust, millesse sõber Sulev Nõmmik ta sisse mängis.

Enn Vetemaa läbis sel kaunil 1971. aasta päeval oma esimesi kilomeetreid autojuhina. Sulev Nõmmik istus potisinises sapakas sõiduinstruktorina. Tallinnas Tondil ootas raudteeülesõitu 300–400 meetri pikkune autojärjekord.

"Sõida tõkkepuu ette, sa mahud sinna täpselt ära!" utsitas Nõmmik närviliselt passivatest sohvritest mööduma. Ähmis Vetemaa tegi, mis kästi.

"Keerasin kõige ette ja siis hakkas seljataga õudne kisa, nagu oleks revolutsioon lahti," meenutab Vetemaa autojuhtide mõistetavat nördimust. "Aga siis astus Nõmmik – ta oli jõle populaarne sel ajal – auto ukse vahelt välja ja ütles: luuletaja Vetemaa on nii keevavereline, et mina ei suuda teda takistada!"

Selle avalduse peale kaasliiklejad mõistagi leebusid.

"Aga mul oli jube piinlik," meenutab Vetemaa sõbra vimkat. "Lisaks – kui sa ei oska veel õieti autot juhtida, ei ole järsult tõusult väga kerge startida, sest kui sa veered tagasi, lööd järgmisele autole mõlgi. Mul oli hirmuhigi otsaees, aga tema naeris nagu kurat!"

"Mina Viisimaa pärast küll tõusma ei hakka"

Väga sagedased sellised spontaansed etteasted aga polnud. Väino Puura, Nõmmiku kolleeg Estoniast, meenutab, et kui Vello Viisimaa oli iga kamba hing ja naerutaja, siis Nõmmik väljaspool lava ei näidelnud. "Sulev Nõmmik oli seltskonnas, eriti võõras, pigem väga viisakas ja tagasitõmbunud, isegi liiga soliidne," meenutab Puura.

"Nõmmiku kaasaegsed väidavad, et eraelus olnud ta pigem tõsine, ja hingelaadilt – tundub mulle – lüürik," valgustab Gerda Kordemets, kel valmis just koos Anne Tuulinguga raamat "Sulev Nõmmik: "Kui näeme, siis teretame"."

Komöödiate "Mehed ei nuta", "Noor pensionär" ja "Siin me oleme!" kaasstsenarist Enn Vetemaa nimetab end Sulev Nõmmiku sõbraks ja kinnitab, et Nõmmik oli kindlasti sõbra-suhtes ka Ülo Vinteri (kõigi kolme mainitud filmi helilooja), Vello Viisimaa ja Richard Perametsaga.

Gerda Kordemets julgeb aga pakkuda, et Nõmmik oli eraelus pigem omaette hoidev: "Sel inimesel, keda kõik eestlased pidasid oma semuks ja kamraadiks, oli ülivähe sõpru. Ka kauaaegse lavapartneri Ervin Abeliga polnud nad sõbrad, vaid head kolleegid, keda sidus tugev loominguline säde. Ma olen aru saanud, et tõeliseks sõbraks pidas Nõmmik Vello Viisimaad, kelle surmast ta oma elu lõpuni tegelikult ei toibunudki. Samas ütleb Vello abikaasa Teesi Viisimaa raamatus, et tema arust pidanud Nõmmik Viisimaad rohkem sõbraks kui Viisimaa Nõmmikut."

Igatahes suhtlesid need kaks meest tihedalt ka proovide- ja lavaväliselt. Oli täiesti tavaline, et varahommikuselt tururingilt koju suunduv Viisimaa astus nagu muuseas Nõmmikute majapidamisest läbi.

Sulev Nõmmiku tütar Tiia-Mai meenutab raamatus: "Mina ärkasin selle peale, et kuulsin läbi ukse Viisimaa vaimukusi ja kalambuure. Puksusin omaette naerda, enne kui ma üldse viitsisin voodist välja tulla, isa ei viitsinudki vahel tulla, ütles: "Mina Viisimaa pärast küll tõusma ei hakka.""

Sulev Nõmmik lahkus 61aastaselt 28. juulil 1992. aastal.

Kroon oli just tulnud, ilmad palavad ja rahvast kogunes tiheda graafikuga kontserdituurile murdu. Kuressaares esinedes Nõmmiku jutt järsku katkes.

"Umbes minut aega oli vait, aga minut vaikust laval võrdub igavikuga," meenutab meelelahutusärimees Aarne Valmis vastvalminud Nõmmiku raamatus. Anne Paluver ja Paul Poom tuletasid oma vanad sketšid meelde ja kontsert Orissaares anti Nõmmikuta, tema oli sel ajal juba haiglas.

"Laevale läksime järgmise päeva lõuna paiku, kui Paul Poom läks piltlikult öeldes hulluks. Karjus, et Sulev ootab meid, me peame tagasi minema ja teda aitama." jätkab Valmis raamatus. "Meie jaoks oli see pohmakas inimese loll jutt. Hiljem selgus, et umbes sel ajal Sulev surigi."

Mis Nõmmikule saatuslikuks sai?

"Tänapäeval me ütleme, et tal olid ebatervislikud eluviisid: liiga palju tööd, liiga ebakorrapärane toitumine, vähene liikumine, kohv, sigaretid ja alkohol," loetleb Gerda Kordemets.

"Siin me oleme" – algharitutele ja hulludele

Ooperilavastaja Arne Mikk mäletab, kuidas Nõmmikul tuli kõikjal võidelda semutsevate härradega, kes soovisid kuulsale naljamehele tingimata napsi kallata: "Igas Eesti nurgas tahtis iga mees talle midagi pakkuda – ja juba enne kontserti!"

Oma jälje Nõmmiku tervisele jättis lakkamatu töötamine ja kindlasti ka kriitika.

"Nõmmik sai terve elu sarjata kõige eest, mida ta tegelikult teha tahtis – need olid lavastused ja filmid," teab Kordemets. "Ta oli kinnine, välja eriti ei näidanud, aga depressioon ilmselt süvenes."

Linateose "Siin me oleme" hindasid tähtsad filmimehed aastal 1978 millekski nii madalaks ja labaseks, mis võiks olla vastuvõetav üksnes algharidusega ja psüühikahäiretega inimestele.

Samal teemal

14. november 2015, 08:00
Sulev Nõmmiku ümber kees kogu aeg elu. Ometi polnud kedagi teist nii üksildast kui tema
1. detsember 2011, 06:58
Sulev Nõmmik: "Ballett ajas mu sirgeks!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee