Inimesed

Surmatõvest paranenu: keemiaravi oli mulle nagu võidujooks ajaga (14)

Rando Tooming, 16. november 2011 07:01
VÕITLEJA: Hiljuti avatud vaimseid, psühholoogilisi ja meditsiinialaseid teemasid koondava portaali Alkeemia.ee idee autor, õpikute kirjastaja Rain Siemer (35) sai viis aastat tagasi jagu pahaloomulisest kasvajast ning see kogemus andis ta elule hoopis uue tähenduse. Enda sõnul on ta nüüdseks lahkunud kõigist varasema elu mugavustsoonidest, kuid elab täiel rinnal ja homse pärast muretsemata. Foto: Aldo Luud
"Vahepeal tekib eufooria. Siis on mõnel hetkel nii paha olla, et istuda, lamada, süüa ega isegi magada ei saa. Kõht valutab metsikult. Jalutad vaikselt, lõhud oma jõuetuses mõne kättejuhtuva asja..." võrdleb vähist jagu saanud Rain Siemer (35) keemiaravi mõju august mäele ronimise ja sealt tagasi auku kukkumisega. Oma võitluses raske haigusega järgis Rain arstide soovitusi, rääkis avameelselt temaga toimuvast lähedastega ja luges positiivse sõnumiga raamatuid.

Viis aastat tagasi arstidelt karmi teate saanud Rain nautis samasugust noore mehe muretut elu nagu suurem osa temaealisi. Käis tööl, oli selles edukas, tegeles Tai poksiga. Haigusele ei viidanud miski. Tagantjärele oskab Rain näha, et ilminguid oli. Näiteks imelikud kõhuvalud – mõnikord hakkas tal pärast ühe lusikatäie söögi neelamist magu nii hullusti valutama, et edasi süüa ei saanudki. "Võtsin erinevaid ravimeid, küll kõhuvalude, küll mao ülihappesuse vastu. Siis hakkas kaal võimsalt langema ja kehatemperatuurid mängima. Higistasin öösel teki all. Kui teki ära lükkasin, hakkas külm. Söögiisu polnud, kogu aeg oli väsimus – hoolimata sellest, kui pikalt magasin."

Suurem jama tervisega algas suvel, novembris käis Rain esimest korda sondi neelamas. "Öeldi, et minu maost on alguse saanud lümfoom ehk veresoonkonna kaugele arenenud kasvaja."

Ehmatus oli algul päris suur, sest sarnased haigused on Raini suguvõsas inimesi ka ärateele viinud. "Istusin ja mõtlesin, aga aru ei saanud, mis toimub. Elasin oma rütmis edasi, käisin tööl. Esialgu elasin justkui mingis oma mullis, käisin spaades lõdvestumas ja veel mitu korda sondi neelamas. Iga kord leiti siirdeid uutest kohtadest – et oi, siin ka ja siin ka..." jõudis haigus Raini teadvusse üsna aegamööda.

Jaanuaris tekkis tal suur sisemine verejooks. Ta helistas kiirabisse. "Naine minestas, ma ise tormasin alla, tegin kiirabile ukse lahti. Alguses arstid arvasidki, et naine tuleb ära viia, ja olid väga imestunud, kui ütlesin, et hoopis mind. Ütlesid, et hull, mis sa siin ringi jooksed veel," meenutab Rain.

Ta viidi kiirabihaigla intensiivravipalatisse. "Täiendavad uuringud näitasid, et rindkere on kasvajat päris täis. Ma ei saanud enam magada ka, tekkisid valud. Haigus ise ei ole valus, aga kuna ta pressib igale poole peale, tekivad valuaistingud."

Rain viibis haiglas neli-viis päeva ja esimene murdepunkt oli sel ajal. "Arvutitele tehakse, kui nad kinni jooksevad, restart. Lülitatakse välja ja siis sisse tagasi. Seal voodis lamades – ringi liikumine oli keelatud – juhtus minuga piltlikult öeldes sama asi. Sugulased käisid muudkui nutetud silmadega mind vaatamas, nagu hakkaks mõttes juba maha matma. Plõks käis ära, kui otsustasin, et ei – minu võitlus siit alles algab."

Valikuhetk esimeses keemiaravis

Rain hakkas enda sõnul tegema kolme olulist asja. Esiteks kuulas ta kõiges arstide nõuandeid. "Ma ei pannud kordagi nende soovitusi kahtluse alla, usaldasin neid sada protsenti." Teiseks jagas kogu infot endaga toimuva kohta lähedaste inimestega. Kolmandaks hakkas ise süstemaatiliselt otsima juurde abi psühholoogiat ja vaimsuse teemat käsitlevatest raamatutest. "Üheksateist arsti kahekümnest küsis esimeseks, kuidas mul lood stressiga on. Mul oli kogu aeg hull stress, olin kõva pabistaja. Nüüd võin öelda, et tuleviku pärast närvitsemine on täiesti mõttetu tegevus."

90 kilolt 64 kilole langenud kehakaaluga Rain läks pärast intensiivravi kohe keemiaravile. Füüsis oli küll nõrk, ent vaim valmis. "Tahe oli selleks hetkeks nii suur, et tahtsin kohe midagi tegema hakata. Keemiaravi on võidujooks ajaga, kus palju sõltub su enda tugevusest. Et kas jõuad enne terveks saada, kui organism üles ütleb."

Esimene keemiaravi kujunes silmiavavalt prohvetlikuks kogemuseks. Koos Rainiga viibis seal kaks temavanust meest. Temast paremal istus põlvedel sülearvutit klõbistav elurõõmsa olekuga kutt, kes kuulas kõrvaklappidest muusikat. Vasakul hästi kurva moega poiss. "See kõrvaklappidega läks korraks välja ja teine küsis, kas ma relva oskan kasutada. Mul on esimene keemia, ja tema jutustab, kuidas ta on pool aastat ravi saanud ning tahaks ennast nüüd maha lasta, aga kardab end vigaseks teha!"

Siis kurvameelne noormees lahkus ja teine tuli tagasi. "Vaatas mind ja küsis, kas ma mahla tahan. Noogutasin. Ütles, et võta, keemias peab palju jooma, keha vajab vedelikku. Küsis, millega tegelen – ma siis ütlesin, et Tai poksi ja kikkpoksi tegin. Tema seepeale – väga hea, pärast suve hakkame koos trennis käima. Väljas oli jaanuar! Julgustas, et pärast esimest keemiat hakkab kaal tõusma, söögiisu tuleb tagasi. Kuulasin teda ja mõtlesin, et mulle anti selge märk, kuidas tuleb edasi käituda."

Paralleelselt sukeldus Rain psühholoogilise kirjanduse ja vaimsete teemade maailma. Luges eneseabiõpikuid, teenäitajaid, nagu Osho ja Eckhart Tolle. Rääkis kõigiga, kellega kohtus, avameelselt oma võitlusest. "Sain aru, et jagatud mure on pool muret, aga samas annavad kõik inimesed, kes su käekäiku jälgivad ja kaasa tunnevad, sulle ka oma jõudu." Kaasaelajate hulk kasvas nii suureks, et juba see ise innustas täiega pingutama – nagu poksiringiski.

Rain õppis ka inimese loomulikku, haiguspiinast vaba olekut ning igapäevaseid tegevusi väärtustama. "Mäletan selgelt, kuidas ühe keemiaravi järel sõitsin üksinda autoga linnast välja. Ravi mõju hakkas kehast kaduma. Tekkis sõna otseses mõttes õndsuse tunne. Helistasin umbes neljakümnele sõbrale ja tuttavale, et küsida, kuidas neil läheb. Panin autoraadio käima ja lihtsalt sõitsin mööda maanteed selles fantastilises hetkes. Elu oli nii kaif, et midagi enamat poleks osanud soovidagi!"

Kui keemia uuesti peale tuli – seda sai Rain aasta jooksul kokku kuus tsüklit –, naasis ka masendav piin. Ta kirjeldab, kuidas ravi organismis kõik segi pöörab. Kõik lõhnad ja maitsed muutuvad valeks, tekib ülitundlikkus, unetuse tõttu kaob aja-, kohati ka reaalsustaju. "Näiteks selline väike asi nagu teki vahetus voodis ajas mu täiesti endast välja. Ma lihtsalt ei talunud uue teki lõhna. Sellistel perioodidel aitaski ainult teadmine, et kõik läheb niikuinii hästi. Haiguse ajal ma lihtsalt välistasin muud stsenaariumid. Mingist hetkest ainult need asjad hakkavadki jõudu andma. Teadmine, et ka see hull asi on millekski vajalik, et ma õpin sellest midagi ja et sellest saab välja."

Nüüd, viis aastat hiljem võib Rain Siemeri kinnitusel öelda, et kasvajast on jagu saadud, kuigi arstid üldiselt sellist pidulikku hetke raske haiguse võitnud patsiendile ei korralda. "Keegi ei oska ju ennustada, kuidas inimorganism edasi talitab, ja sellepärast paljud hirmus edasi elavadki. Kuid mina hirmu ei tunne. See lihtsalt on selline haigus, mille puhul ei eksisteeri hetke, kus sa oled sajaprotsendiliselt terveks tunnistatud. Tavaliselt öeldakse, kui analüüsid korras, et tubli, tule mõne aasta pärast tagasi ja vaatame, kuidas on. Kui kümme-viisteist aastat möödas, siis ehk. Ühele mu tuttavale öeldi, kui tal kümme aastat täis sai, et nüüd on üsna tõenäoliselt kõik korras."

Kõige olulisem olevat luua oma peas positiivne stsenaarium ja seda põikpäiselt järgida. "Haiguse ajal välistasin muud võimalused täielikult," ütleb Rain, kes end regulaarselt arstidele näitamas käib. Et on olemas ka teistsuguseid võimalusi, sai ta aru tänavu suvel lähedast peretuttavat mattes. "Kirstu juures seistes jõudis lõpuks kohale, et esineb ka alternatiivseid stsenaariume – et seal võinuksin lebada mina. Olin selle peas nii kõvasti ära blokeerinud. Ometi oli haigus ja sellest jagusaamine mu elu kõige võimsam õppetund. Ma ei soovitaks seda kellelegi, isegi mitte vaenlasele, kuid olen selle eest tagantjärele siiralt tänulik! Kui ma sellega hakkama sain, saan ka kõige muuga."

Positiivse sisuga raamatu lugemisse suhtub Rain pärast haigust nagu jooksutrenni, millega tuleks tegelda regulaarselt. Haiguse ajal sai ta aru, et vajalik kirjandus eksisteerib, kuid selle üles leidmine võib osutuda küllalt keeruliseks. "Mõtlesin, et kui luua selline portaal, kuhu see info oleks kokku koondatud, saaks abivajajad kergemini selle sealt kätte." Koos mõttekaaslastega Rain vaimseid ja enesearengu teemasid koondava portaali Alkeemia.ee ka avas.

Sealt leiab originaallugusid ja uudiseid, tasakaalustatud teavet teadusest vaimsuseni, suhetest terviseni, keskkonnast müstikani. Oma mõtteid avaldavad portaalis paljude teiste hulgas näiteks taimetargad Vigala Sass ja Metsamoor Irje Karjus, Gunnar Aarma lapselaps Hele Aluste, koolitusmeister Peep Vain, psühhoterapeut Katrin Saali Saul, hiina meditsiini tohter Rene Bürkland, mitmed arstid ja tervisenõustajad, kodaniku- ja keskkonnaaktivistid.

Samal teemal

03.11.2018
Vähi seljatanud mees: keemiaravijärgne tunne on nagu kõige hullem pohmell korrutatud sajaga