Lennart Meri oleks Kaljo Kiisa "Hullumeelsuse" ära keelanud

"Lugedes toimetuskolleegiumi rikkalikku pärandit, torkas silma, et Lennart Meri tahtis "Hullumeelsuse" sõna otseses mõttes põhja lasta," ütleb Laasik keerutamata. "Tehti tohutuid pingutusi, et Läti stsenaristi Viktors Lorencsi käsikiri ei läheks töösse," ütleb Laasik, kelle sõnul oli Meri argumentatsiooniks ennekõike väide, et stsenaariumis on küll palju läänelikke nippe, aga sisu on tühi.

Nagu Meri kallutusest veel vähe oleks, ilmusid korraga justkui maa alt välja veel kolm eksperdiarvamust. "Need on Lennart Meriga seotud inimesed – Villem Gross, Jaan Gross ja Olaf Utt, kes kordavad Meri mõtet, et käsikiri on küündimatu ja käiku seda lasta ei tohi."

Meri saatis Moskvasse kaebekirja

Ent sellega Lennart Meri jõupingutused "Hullumeelsuse" stuudiost väljapuksimisel ei lõppenud. Stsenarist Viktors Lorencs oli kohustatud esitama stsenaariumi teise variandi. Selleks ajaks on Lennart Meri saatnud Moskvasse paberi, mida Laasiku sõnul võib kvalifitseerida kui kaebekirja Lorencsi ja "Hullumeelsuse" peale. Laasiku sõnul selle kirja koopiat Eestis pole, kuid on olemas Eesti filmidega tegeleva Moskva Kinokomitee toimetaja Anatoli Balihhini vastus Lennart Meri kirjale 1967. aasta detsembris.

"Balihhini kiri hoiab madalat profiili juba oma vormi poolest," tõdeb Laasik. "Kirja algus – Kallis Lennart! – erineb sel määral Nõukogude Liidus kasutatavast kantseliidist, et autori tahtel saab kiri poolametliku staatuse. Kirjast tuleb välja, et autor esitab seal oma isiklikud seisukohad, millega vaidleb vastu Lennart Meri arvamusele "Hullumeelsuse" stsenaariumist."

Toimetuskolleegium arutas "Hullumeelsuse" teist varianti jaanuaris 1968. Kired möllasid. Kaljo Kiisale armsaks saanud stsenaariumi asusid kaitsma kolleegid Tallinnfilmist – see on omamoodi pretsedent, sest õigust osaleda stsenaariumi arutelus režissöörid tavapäraselt ei kasutanud. Nii sai Kiisk toetust režissöör Märt Müürilt ja teistelt Tallinnfilmi kolleegidelt. Ent "Hullumeelsuse" veendunud vastane ei jätnud.

Ebamäärase olukorra lõpetas alles Tallinnfilmi peatoimetaja Remmelgas: stsenaarium tuleb vastu võtta! Vormistati venekeelne, käsikirja suhtes üldiselt positiivne otsus, kus on lõpus Lennart Meri märge, milles võib ära tunda hilisema Eesti Vabariigi presidendi käekirja: "Jään eriarvamusele, et kirjanduslik stsenaarium põhimõtteliselt ei erine variandist, mille autor esitas 1967. aasta detsembris ja mis heideti kõrvale kui kirjanduslikult nõrk teos. Ma ei ole nõus mõne käesoleva otsuse formuleeringuga, kuna vaid pooled toimetuskolleegiumi liikmetest said lugeda stsenaariumi ja kunstinõukogu polnud kokku kutsutud. Lennart Meri, toimetuskolleegiumi liige."

Kiisa ja Meri suhted olid muidu head

"Ja ikkagi jääb selgusetuks Meri innukus "Hullumeelsuse" käikumineku nurjamisel, rääkimata juba ülemustest ja kolleegidest möödaminevast kaebekirjast Moskvasse, mida ei saa ka tolle aja mõõdupuude järgi ilusaks teoks pidada," ütleb Laasik. Märkides, et lisaks pakkus Lennart Meri "Hullumeelsust" puudutavas pärandis ka retsepti, mis nipiga filmi häbiposti naelutada: "Nimelt võrdles Meri stsenaariumi tol ajal Nõukogude Liidus keelatud autorite teostega, mis tähendas vaid ühte sammu süüdistuseni, et "Hullumeelsus" lömitab oma kunstiga läänes levinud moodsate voolude ees." Mis kõige huvitavam – ka pärast Balihhini positiivset vastust jäi Meri endale kindlaks, et see stsenaarium ei vääri jätkuvalt käikuminekut.

Kiisa ja Meri suhted olid muidu väga head. Kiisk oli saanud suurt abi Merilt mängufilmi "Me olime kaheksateistkümneaastased" valmimisel, kui Lennart Meri arvatavasti kirjutas ringi mitu stseeni. "Veel huvitavam on see, et kui film valmis sai, Moskvas käis ja keelu alla läks ning Kiiska kollektiivselt jalgadega peksma hakati, oli Lennart Meri see, kes hoidus kollektiivsest kambakast ega öelnud "Hullumeelsuse" kohta ühtegi halba sõna," märgib Laasik.