Näitlejanna Helle Laas: "Naer on näitlejale nagu piits!" (8)

Kui tavaliselt nimetavad näitlejannad elu esikrolliks lumehelbekest, siis nii nagu Helle elu on siksakitanud sinna-tänna, pole ka tema näitlejaelu puhul kliśeesid. Mitte lumehelbeke, vaid revolutsionäär. Tollase nukuteatri stuudio õppuri kutsus Paul Pinna nimelisse rahvateatrisse Villu rollile Leida Rammo. „See oli väga hea tükk. Leida Rammo kirjutatud – väga inimlikult kirjutatud. Villu tragöödia.“

Suurele rollile sattunud stuudiotüdruk oli algaja sõna otseses mõttes. „Ega ma osanud käsigi laval kuskile panna, käisin käed selja taga. Keegi neist revolutsionääridest, kes vaatamas käis, ütles, et Villu ei käinud kunagi käed selja taga. Mul ei jäänud muud öelda, kui et Lenin käis kogu aeg käed selja taga. Millega see keskustelu lõppes, ei mäleta täpselt.“

Rahvateatri tükki mängiti televisiooniski. Otse. „Leidal lõppes see lugu niiviisi, et Villu on haigevoodis ja Alma Vaarman istub tema kõrval ja Villu naerab, et kujuta sa ette, ma suren ära ja varbad on kikkis teki alt väljas,“ jutustab Helle. „Televisioonis öeldi Leidale, et see lause tuleb välja jätta. Liiga vallatu. Et niiviisi ei saa üks revolutsionäär surra.“ Leida Rammo nihutas vastutuse näitlejanna õlgadele: „Kui sa jõuad ja tahad selle lause sisse võtta, siis võta.“ Täna naerab Helle võidurõõmsalt: „Ma jõudsin.“

Villu tõi Hellele revolutsiooni

Lavastus kujunes Helle mäletamist mööda ülimenukaks. „Saalis inimesed nutsid.“

Vähe sellest, et rahvateatrit ülevaatusel mängitud „Villu“ telerisse maandus. Klementi traagilisest elust tehti kuuldemängki. „See oli natuke revolutsiooniline tükk!“. Hellele oli revolutsiooni nii palju, et teatrimees Voldemar Panso nägi telerist „Villut“ ning kutsus peaosatäitja lavakunstikooli katsetele. Võtmaks tollast nukuteatri stuudio õppurit III lennu teisele kursusele.

„Läksin nendele katsetele vaid seepärast, et mind kutsuti. Ega mul erilist mõtet ei olnud, et pean sinna saama. Ja siis ma kukkusin muidugi läbi,“ muigab Helle. „Panso hakkas mingeid etüüde tegema, ma ei teadnud neist midagi. Mul ei olnud ka mingit luuletust. „Villust“ lugesin Suitsu mingi asja.“

Ning siis saabus isevärki finaal. Saunaetüüdi kujul. „Panso ütles mulle, et tehke nagu võtaksite riidest lahti. Mõtlesin kohe, et ei võta ma siin midagi riidest lahti. Võtan oma koti ja lähen minema!“. Helle naerab nagu tütarlaps. „Panso seepeale: kui te nüüd oma koti võtate ja ära lähete, siis ei saa te siia ju mitte kuidagi sisse! Ja mina vastu: võtan ikka oma koti ja lähen ära! Ei tea, miks ma seda kotijuttu ajasin – eks ma olin pabinas ka!“ Võttiski koti ja pages Panso-koolist, kuid maandus, sama kott näpus, Ugala teatri juhi Aleksander Satsi kutsel Viljandi lavale.

Viljandis läbis eluülikooli stuudiumi

„Jumal, küll oli seal palju tahtjaid!“ meenutab Helle näitlejaks pürgijate hordi Viljandi teatris. „Mul värisesid jalad ja kõik kohad, mis veel aitasid. Oli kõva konkurss. Stanislavski läbielamiskunst, see ajas ikka naerma – punnitasin nii, et olin läbielamiskunsti nägu. Vastu mind sinna aga võeti. Siis algaski kolm aastat eluülikooli.“

Algus oli kaunis koomiline. Kord pandi Helle koos sama verinoore kolleegiga teatri seina äärde seisma ja nõuti aru: „Teie olete käinud tööstuskooli poistega musitamas. Avaliku kemmergu juures. See noorele näitlejale ei sobi!“. Helle naerab südamest: „Me ei teadnud isegi, kus see avalik kemmerg on. Me ei teadnud sedagi, mis tööstuskoolid seal Viljandis on! Aga see on nüüd see väikelinn. Kellega meid segi aeti, ei tea.“

Valesüüdistuste peale pahandanud noornäitlejad otsustasid südametäiega Viljandist jalga lasta. Häälega Tallinna. „Geoloogide masin juhtus. Nemad küsisid, kes me oleme. Meie vastu, et müüjad.“ Võltsmüüjate tutvus geoloogidega sai hüüumärgi sappa aastaid hiljem, kui Ugala Tallinnas „Kasuema“ mängis. „Mulle tulid lilled lavale. Kaardile oli kirjutatud „ Müüjatele geoloogidelt“.“

Takkajärele hindab Helle Viljandi-aega ilusaks, ehkki palk oli nigel. „Laristada me ei saanud,“ mäletab Helle. „Palgapäeval käisime restoranis Võhma maksa söömas. See oli Viljandis kuulus roog – praemaks kartulitega. See oli odav ja sai kohe kaks portsu söödud. Ma ei ole pärast enam nii head maksa saanud.“

Mitte ainult praemaks, vaid ka sirelid seostuvad Hellel Ugala-ajaga: „Kui ilus linn on Viljandi, kui sirelid õitsevad. Kui kevadöösel reisilt tulime, siis istusime verandal. Juba hakkas koitma, tegime seal endale pannkooke. See oli nii romantiline.“ Lahkumisavalduse andis noor näitleja ometigi. Teatrisiseste intriigide pärast. „Seal tekkisid mingid grupid, aga minusugust on ka raske gruppi võtta – ma olen ikka kass, kes kõnnib omapead.“

Koristajaks või voolikutõmbajaks?

Puhta lehena teatrisse läinud ja intriigipesas pettunud Helle pani Ugalast lahkudes paika plaani: ei mingit teatrit enam, ei taha ja kõik. Kuni helises telefon. Helistajaks Rein Agur, kes vannutas: tule nukku, meil on inspitsiendi koht vaba. „Mina ütlesin, et mina ei tule ühessegi teatrisse, vaid lähen kahe kohaga koristajaks,“ mäletab Helle. „Rein vastu, et enne, kui kahe kohaga koristajaks lähed, tule proovi ikka nukuteatris ka ära. Läksingi. Tegin siis näitlejana rolle ja inspitsienti ka natuke.“

Tegelikult ei tulnud Hellel alguses nukkudega mängimine kuigi briljantselt välja. „Nukutunnetus oli kehv. Mul oli natuke nukustuudiot, aga seal ei saanud ma seda kätte,“ jutustab ta. „ Tunnetus tuleb äkki prauh! Nukuspetsiifika läheb sulle omaseks, et ei tee lihtsalt ära, vaid saad nautida ikka ka. Hakkasin siis jaurama nende nukkudega. Naiste, poiste ja linnukeste rollid. Ega mina ju saa Okasroosikest mängida! Niisuguse häälematerjaliga – sellega ei saa.“

Nukuteatrit jagus Helle ellu neljateistkümneks aastaks. Tuli uus minek. „Lõpuks hakkas nukuteatris igasuguseid asju keerama. Kui ikka näed, et tore inimene läheb labaseks, võtab viina ja teise näitleja pildi peale kuseb või klaasi õlut viskab, siis ei saa lugu pidada teatud seltskonnast. Ega sellistega töötada.“

Hellel sai kõrini. Aga nagu temaga ikka, tuli uus kohapakkumine kui deus ex machina. Rahvateatrisse Käpik. Peanäitejuhtima. „Nad rääkisid mulle augu pähe.

Neli hooaega jaurasin seal,“ räägib Helle, keda ootasid Käpikus ees „Vepsa muinasjutud“. „Nukud olemas, näitlejat pole peale panna. Hakkasin siis üksi tegema.“ Monotükk on põikpäisele näitlejale parim lahendus? Helle noogutab: „Seda ütles Agur ka omal ajal. Ise vastutad ja ise teed. See istus mulle nii väga. Et jäin üksinda, sundis mind ennast ka kokku võtma. Aga rahvateater – ma olen ise tegija küll, aga pole teiste tagaajaja. Kord ei tule üks, teisel päeval teine, nemad käisid seltskonna pärast. Mina pole aga kunagi seltskonnalõvi olnud. Ma olen ikka see, kes iseenda peale loodab.“

Seega sündis otsus, et tuleb ametit vahetada. Sedapuhku mitte koristajaks, vaid televisiooni kaameravooliku tirijaks: „See oli jube hea koht. Ja hea palk oli, suurem kui mul Käpikus. Kõik pensionärid rihtisid seda kohta!“. Plaan kulges õlitatult. Televisiooni tehniline meeskond muretses Hellele ihaldet voolikutõmbaja koha ning näitlejanna oli valmis Käpikust telesse marssima. „Siis tuli Maile Hiiet ja ütles, et Helle, sa ei saa jääda mingiks köietõmbajaks! Mine teatrisse tagasi!“

Geniaalne plaan lendas hooga peale upakile: „Kuidas ma siis nüüd ära ütlen? Mõtlesin ju, et sikutan voolikut, saan palka ja rohkem kirjutada. Mul oli kõik läbi mõeldud, aga saatus pistis jälle plaksti!“.

Üksi mängimise eriline võlu

Kuid Käpikus tehtud monotükk „Vepsa muinasjutud“ pööras näitlejanna uuele kursile. Helle naerab: „Kui mul on rasked ajad – mängib saatus mulle kohe teise asja ette. See aeg muutis minu saatust.“

Käpiku lõpp sai pidulik. Helle läks nukuteatrisse tagasi. „Sain kauba, et mängin üksinda. See on eriline tunne, kui üksinda teed. Kui saalis on 200 inimest või rohkem. Olen mänginud saalile, kus on 800 täiskasvanud inimest! Vene keeles! Ja ma ei tea, mida nad kogu aeg naersid. Aga naer on nagu piits näitlejale. See on eriline tunne, kui saad viia mängumaailma täiskasvanud inimesed, kes hakkavad sinuga kaasa mängima ja unustavad elumured ära. Pooleks tunniks on nad mul peos ja mängivad minu mängu. See on teraapia. Ükskõik kui palju jõudu mul selle sisse läheb, aga see on hea jõud. Selle poole tunniga, kui oled teises maailmas, mängid ja saal tuleb järgi – see on teatri mõte. See on näitleja elu mõte.“

Naer on näitlejale piits? „See tähendabki, et publik on kohe käes. Sa võid rääkida tõsistest asjadest ja kõigest, kui sa esimese naerulaksaka kätte saad,“ teab Helle, kuidas publikuga oma tahtmise järgi manipuleerida.

.Helle poetab, et publik on tal peos tänini. „Käisin muuseumis proovimas, kas ma olen veel vormis. Improviseerisin „Pöial-Liisi“ teemadel. Esimene kord ei jäänud ma ise rahule. Aga eelmine kord oli väga hea. Sain kätte. Ma olen endaga rahul, ehkki selg on natuke valus ja ma ei taha teda enam niipea teha. Ma olen ju 70!“

Väärikas iga tähendab, et põlvkondi, kellele Helle näitlejana lugusid jutustanud, on palju. Neid, kes on lapsena ise Helle tükke vaatamas käinud, tulevad vaatama koos oma lastega. Helle särab: „Mõned vanaemad tulevad lapselastega, ütlevad, et näe, Helle Laas ikka veel teatris ja teretavad mind tänaval - see on nii tore!“