HELLE LAASI 3 KOGEMUST

*“Mõni etendus on aia taha läinud, kuid ma pisarat siis ei poeta. Vihaseks lähen. Pärnus, saal igavene koppel, 600 inimest läheb sisse. Saal lai, lava suur – ma olin seal nagu kärbsekaka. Publik segas vahele ja ma ei saanud teha. Oli raske. Tegin tüki lõpuni, aga ma ei mäleta, kuidas. See oli midagi jubedat.“

*““Saami muinasjuttude“ ajal oli MUL trumm, lugesin tõotust. Mõtle, saal hakkas kaasa lugema. See oli võimas tunne. Ma hakkasin laval nutma. Kui saalis istuvad 4.-5. klassi poisid-tüdrukud ja loevad kaasa! Uskumatu.“

*“Mul endal lapsi ei ole. Pole tahtnud. Mu elu on niiviisi läinud ning ega mul ole ka mingit kihku peale tulnud, et ma kangesti tahaks last. Mul ei ole seda olnud. Aga seevastu mul on nii palju teatri- ja publikuelu elatud.“