Inimesed

Enn Vetemaa: "Nõukaajal võis ühest romaanist elada tagasihoidlikult kaks, normaalselt ühe ja prassides pool aastat." (17)

Jaanus Kulli, 5. november 2011 09:02
Foto: Tairo Lutter
Kirjanik Enn Vetemaast võinuks kergesti saada helilooja või keemik või miks mitte hoopis entomoloog – ühesuguse agarusega on ta uurinud katseklaasi, noodipaberit ja mardikate jalakarvu. Aga kuigi ta on hiljem ka muusikat loonud, vedas Pegasus Vetemaa siiski rohkem kirjanduse poole.

Tema kirjanduslik karjäär sai alguse sulaajal, kuid ta ei tee suurt saladust, et ellujäämise nimel tuli astuda parteisse ja Kuku klubis koos Pagari tänava poistega konjakit juua. Oma kolmveerand sajandi pikkuse kireva ja loominguliselt produktiivse elu kavatseb Vetemaa lähiajal kirjutada memuaarideks. Hingedepäeval oli aga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias tema autoriõhtu, kus teiste teoste seas kõlas instrumentaalpala "Järelehüüe", mis juubilar enda sõnul oma matusteks kirjutas.

Samal teemal

Tähistasite juunis 75. sünnipäeva. Kuidas te ennast tunnete? Olete kunagi kuskil meenutanud, kuidas vanaisa ja vanaema rääkisid, et neljakümneselt hakkab inimese elu allamäge veerema, ning et tegite isegi valmis plaani, kuidas 39. sünnipäeval pärast suurt prallet ennast maha kõmmutate.

Et kutsun sõbrad šampanjat jooma, ilmun siis ukse vahele ja panen paugu ära (naerab). Tunnen ennast täiesti hästi, tervis on korras. Küll oli mul ränk kukkumine: kukkusin närvi, mis hakkab suurest varbast ja läheb selgroogu, peaaegu pooleks. Mõni kiud vist ainult jäi, muidu oleks ma voodimees. Õnneks käin ka õues, ainult et väga aeglaselt ja kepiga. Muud näitajad on aga normis. Viina olen ma elus palju joonud, kuid maks on korras.

Olete horoskoobi järgi Kaksik. Kuidas te keemiat õppinuna horoskoopidesse ja astroloogiasse suhtute?

Ei eita ega jaata neid. Muide, mina olin see mees, kes koos Igor Mangiga hakkas selle asjaga Eestis tegelema.

Minu suhtumine on siiski rohkem positiivset laadi. Samas oleks väga halb, kui keegi horoskoobi täiesti teadusse viiks. Muide, juba keskajal keelati surmapunkti ennustamine – oleks ikka väga mage, kui teaksite, et ülehomme ära surete.

Olete elanud siin Kirjanike Majas Harju tänaval nelikümmend aastat.

Esimeste elanike hulgas ma igatahes polnud. Siinne rahvas ütles, et maja pole veel valmis, aga hiired on juba sees. Pidades silmas Erni Hiirt. Praegu siin kirjanikke praktiliselt enam ei elagi, tükki kuus võib neid koos kriitikutega kokku lugeda. Aga minu meelest on siin täitsa hea aura. Vaadake kas või, kui ilus vaade siit Niguliste kirikule on!

Just! Kuigi olete kuskil kunagi öelnud, et Tallinna vanalinn on kaotanud oma märgid, lõhnad ja kohad?

Mida ma hirmsasti kartsin – et mu akna alla ehitatakse 25korruseline Radissoni hotell (üheksakümnendate algul oli see asi ikka väga kriitiline, kus vaba maalapp oli, sinna taheti kohe midagi püsti panna). Vanalinna õnneks ei jõudnud nad eriti palju ära rikkuda, kuigi midagi on vanalinn oma ilmest kaotanud. Kunagi oli Väike-Karja tänavas üks piimapood, siinsamas Harju tänaval rippus üks kringel, oli pisike leivapood...

Olete sündinud 1936. aastal, kindlasti on teil ka esimesest Eesti vabariigist midagi meeles, aga jätame selle sinnapaika...

Jaa, jaa, sest need on sellised asjad nagu jäätise maitse, politseimundri värv, aga siiski ka mingisugune fluidum ja aura. Sest midagi üks nelja-aastane endasse siiski talletab.

...ja läheme edasi nõukaaega, millesse jäävad teie loomingulised, aga ka ühiskondliku tegevuse aktiivsed aastad. Kas nendest on meenutada rohkem head või halba?

Muuseas, ma pole kunagi olnud oktoobrilaps, pioneer ega komnoor. Astusin kohe mürtsuga parteisse. Esiteks majanduslikel kaalutlustel ja teiseks sellepärast, et ma töötasin sellises ajakirjas nagu Küsimused ja Vastused, mis oli üks väga hea ja mõnus koht. Konservatooriumi ajal ma sinna tööle sain. Ees töötas seal juunikommunist Harald Haug. Juunikommunistid olid ju petta saanud inimesed, suurel määral idealistid, kes ka Pätsi vaikiva ajastuga ei olnud rahul, nagu intelligendid ikka. Selline oli ka Harald Haug, kes ütles mulle, et peaks tegelikult mu lahti laskma, kuna mu laual on paberid templiga "täiesti salajane", aga ma olen parteitu.

Mille peale ma ütlesin, et ainult stipist ma ära ei ela, tahan siin edasi töötada ja kui on vaja, astun parteisse. Sest naine õppis Kunstiinstituudis ja me olime pidevas rahahädas. Õnneks olid honorarid korralikud. Kõik arvasid, et me seal toimetuses ise küsisime ja ise vastasime. Tegelikult tahtis rahvas teada nii soolenugiliste kui ka potilillede kohta. Sellisid küsimusi tuli mühinal. Aga poliitika kohta ei tahetud tõesti midagi teada, neid artikleid pidime ise kirjutama.

Nii et ennekõike viis teid parteisse kirjatöö?

Mitte ainult! Ennekõike astusin sinna materiaalsetel kaalutlustel. Hiljem, üheksakümnendatel, küsiti korduvalt, et, Enn, miks sa seda tegid. Ütlesin, et ma sain selle eest neljatoalise korteri. Kuigi ma olen rohkem nagu sots, aga kommunismi ideaalid – nagu sõprus ja vendlus – on täitsa sümpaatsed. Intelligents on läbi aegade olnud rohkem vasakpoolne.

Partorg olen olnud isegi kaks korda. Aga mis häbi mul saab ikka olla? Ei ole! Pealegi – seitsmekümnendad, kui olin esimest korda partorg, oli nii hall aeg, et mul pole sellest midagi meeles. Mäletan, et mõni inimene oli aga tõesti siiras ja naiivne ning uskus sellesse asjasse.

Aga mõne oma teose pärast võiks häbi olla?

Minu asjad hakkasid jube hästi minema sellest hetkest, kui "Monument" ilmus (mis küll esiotsa maa sisse tambiti – eesotsas Hans Luigega, kellega ma hiljem sõbrunesin ja kellega koos kirjastuse asutasime). Kõik tormasid kallale, välja arvatud Juhan Smuul, kes selle oma ihutõlkijal kiiresti vene keelde lasi panna. Kui see tunnistati Liidus parimaks rahvuskeeles kirjutatud lühiromaaniks ning ma sain Moskvas esimese preemia, olin automaatselt püha lehm ja meie tsensorid ei julgenud mulle edaspidi ühtegi parandusettepanekut teha.

Nägite "Monumendiga" asjade käiku ette. Kas see oli teie poolt sissekodeeritud kavalus?

Ei näinud, ma polnud nii tark. Kirjutasin selle algul lihtsalt sahtlisse.

Mida need nõuka-aastad teile siis ikkagi tähendasid?

Kuuekümnendatel – sula-aastatel – hakkas ilmuma tõelist kirjandust. Muutused toimusid ka muusikas ja kunstis. Tekkis isegi väike lootus inimväärse sotsialismi asjus, mis aga kümnendi lõpus kustus. Mõelgem kas või Tšehhi ja Praha sündmuste peale! Ma sain täieliku šoki. Istusin Salme tänava Tombi kultuuripalee kohvikus ja hakkasin taldrikuid vastu seina loopima. Terve serviisi viskasin puruks, et see on tšehhide ja see on slovakkide eest... Eks ma olin juua täis, aga paar lauda eemal istusid julgeolekumehed. Õnneks tuli sinna Teet Kallas ning viis mind jooksuga ja taksoga minema. Nii et Teet on mu elupäästja, kuigi ega need mehed eesti keelest aru ei saanud – mõtlesid, et lihtsalt üks joodik. Muidu oleks kehvasti läinud.

Seitsmekümnendad sünnitasid küünikute põlvkonna, kes armastas kõige peale pettunult irvitada. Kaheksakümnendate lõpp hakkas juba ära keerama. See ajab alati inimesi naerma, kui ma ütlen, et see aeg oli minu tähetund: olin Kirjanike Liidu partorg ja väga hästi informeeritud. Kõiges.

Kirjanike Liidus käisid muide tihti julgeolekumehed, kes ütlesid, et kunagi ei hakka nad paluma mul teha agendi tööd, sest neil on põhimõte, et partorg ja juhatus peavad sellest tööst eemale jääma. Mõned neist olid isegi nii kenad, et kui keegi Kuku klubis konjakiklaasi taga hakkas väga lällama ja nõukogude korda kiruma, koputas ta sellele õlale, et võta nüüd vaiksemaks.

Aga jälk seltskond oli eesotsas Sõgla (Endel Sõgel oli kirjandusteadlane – J.K.) ja Lentsmaniga (Leonid Lentsman oli EKP ideoloogiasekretär – J.K.) Valge maja [EKP Keskkomitee maja] noor pealekasvav klikk, kellest paljud võtsid vene naised ja kes rääkisid omavahel vene keelt. Intelligentsed inimesed, nagu Vello Pohla näiteks.

Teie teosed ilmusid Nõukogude Liidus tohututes tiraažides. See tähendas korralikku sissetulekut?

Neid aegu ma tagasi ei taha, aga autorikaitse peab mind "Pipi Pikksukaga" üleval küll (Vetemaa kirjutas kahasse Sulev Nõmmikuga Vinteri muusikali "Pipi Pikksukk" libreto – J.K.). Rahapuudust tõesti polnud. Nii rikas nagu Egon Rannet, keda Nõukogude Liidus mängiti kahesajas ja Eestis tosinas teatris, ma muidugi polnud.

Nõukaajal võis ühest romaanist tagasihoidlikult kaks, normaalselt ühe ja prassides pool aastat ära elada. Nüüd elad prassides ühest romaanist ära ehk kaks kuud.

Pole vist palju neid eesti loomeinimesi, kes on ühe filmi juures olnud tegevad nii stsenaristi kui heliloojana, nagu teie "Mehed ei nuta" puhul. Ammu juba kultusfilmiks tõusnud linateos sai omal ajal terava kriitika osaliseks ja kuuldavasti elas Nõmmik seda väga üle. Milline oli teie reageering?

Ma ei mäleta, et ma seal helilooja oleks olnud. Kui, siis kaashelilooja. Minu hüüdlause oli naljaga pooleks öelduna, et häbi läheb üle, aga raha jääb natuke järele. Nägin ette, et kunagi hakkavad need filmid rahvale meeldima. Nii ma Nõmmikut lohutasin.

Kuid need vähesed korrad, kui olete ise saanud materdada? Poete urgu ja panete tina?

Niimoodi nagu Nõmmik pole ma urgu pugenud. Tina panin küll natuke. Arvan, et ma ise tean ikka kõige paremini, mis mu teosed väärt on. Ei taha küll pahasti öelda, aga nende impotentsete naiskirjanduskriitikute arvamused, kes ehk ise on tahtnud midagi paberile panna, kuid mitte eriti õnnestunult –, nende arvamused pole mulle kunagi korda läinud. Mulle on oluline ennekõike abikaasa ja lähemate sõprade arvamus. Nii et nii lihtsalt mind rööpast välja ei vii. Aga eks ta tuju rikub ikkagi.

Kahetsete ka, et omal ajal nii tihti suitsuses ja umbses Kuku klubis aega surnuks lõite?

Oleks võinud tõesti vähem käia. Aga kokkuvõttes ei kahetse ma midagi, mida siin elus on tehtud. Kuigi seal joodi ropult palju ja minagi jõin ropult palju, ei loe ma seda mahakantud ajaks.

Teie viimane romaan "Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" on ühelt poolt puhas ilukirjandus, teisalt väga põhjalik tagasivaade vaata et viimase viiekümne aasta Eesti kultuuripilti, poliitilisse ellu ja olustikku.

Lugesin läbi kõik siin kättesaadavad KGB arhiivimaterjalid (esimest korda elus tegin allikmaterjalidega koledal kombel tööd). Lisaks sain materjale Vaino Väljaselt, kes ütles, et tema memuaare kirjutama ei hakka, sest ta teab täpselt, mis tegelikult toimus, ning et vastikutel vanaisadel on kenad lapselapsed ja et ta ei taha nende elu ära rikkuda.

Ühe asja pani ta mulle südamele: et ma käsitleks seal raamatus võimalikku uut küüditamist Eestis 1978. aastal. Nimelt oli Väljas kutsutud Moskvasse, kus talle pandi nina ette repressioone puudutavad paberid. Väljas keeldus nendele alla kirjutamast, kutsus aga kohe Moskvasse Käbini (Johannes Käbin oli EKP juht ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees – J.K.), kellega koos mindi Suslovi (Mihhail Suslov oli NLKP KK ideoloogiasekretär – J.K.) juurde asja õiendama. Käbin ja Suslov olid vanad tuttavad, pealegi oli Brežnev sel ajal juba sedavõrd ärajoonud, et ta poleks millestki aru saanud. Ühesõnaga, suuresti tänu Väljase ja Käbini kiirvisiidile ideoloogiasekretäri juurde, kellele siinset majanduspoliitikat selgitati (Eesti lehmad lüpsavad Pihkva omadest 5000 liitrit rohkem), tõmbas Suslov Eestile saatuslikuks võinud saada paberid virila naeratuse saatel lihtsalt lõhki.

Usute tõesti, et vastasel korral oleks Eestit tabanud kolmas küüditamislaine?

Täpselt ei oska öelda, aga küllap paljud ametipostid oleksid ümber mängitud ning ära oleks küüditatud paljud kõrgemalseisvad ebasobivad isikud. Tõenäoliselt oleks see tähendanud ka üleminekut kirillitsale, vene tähestikule. Oma osa mängis siin ka Eduard Päll: teda ei saa sugugi pidada positiivseks isikuks, kuid ta selgitas vastavatele isikutele, et kirillitsale üleminek tähendaks kohutavaid kulutusi, sest kõik marksismi klassikud on juba ladina tähtedega tõlgitud.

Teid on vahel kirjaniku kohta isegi liiga heaks inimeseks peetud. Kas olete kunagi kellegi peale ka häält tõstnud?

Ei ole vist ette tulnud. Peale Endel Sõgla pole mul olnud ühtegi vaenlast. Isegi julgeolekus ei olnud, Pagari tänava poistega on Kuku klubis isegi konjakit joodud.

Teil on Raikküla lähedal Lipal suur talu, kus te vist kõik oma suved veedate?

Jah, nii see on, ja pealegi kirjutan ma nüüd maal isegi rohkem, sest ma ei saa enam oma jala pärast metsas seenel käia. Linnas on jälle teised hüved. Teatrid on sedavõrd lähedal, et isegi longates jõuab kohale.

Mida te siis teete, kui te ei kirjuta?

Musitseerin. Vahel harva ka joon, kuigi teinepool sellesse väga soosivalt ei suhtu. Loen päris palju ning õpin portugali keelt, milles mul on nüüd olemas algteadmised.

Tulles tagasi intervjuu alguse ja horoskoopide juurde, siis kas te õhtul magama heites või hommikul silmi avades mõtlete: oh kui hea, et elu viimset päeva ei suudeta ennustada?

Ikka mõtlen. Kusjuures ma olen natuke mõjutatud ka Gunnar Aarmast. Oleks uskumatu, et loodus väga kõrgelt arenenud inimese aju hoopis üle parda heidab – arvan, et see konserveerub kuskil üliteadvuseks. Selles mõttes usun ma isegi inimese hinge surematusse, ainult et eelmist elu me ei mäleta ja tõenäoliselt sünnime hoopis mõnes teises riigis ja teises kohas. Nii et väike lootus järgmisele elule on mul olemas.

Kui te oma praegusele elule tagasi vaatate, kas jääte siis sellega rahule?

Paneksin hindeks neli. Oleksin pidanud õppima ära prantsuse keele ja inglise keelt soravalt kõnelema (keeltes ma eriti andekas pole, selline kolmeline koolipoiss). Geneetikast võinuks rohkem teada. Nagu ka putukatest. Nimelt korjasin ma kunagi mardikaid, lugedes mikroskoobi all kokku nende jalakarvu. Entomoloogia on väga tore maailm.

Hingedepäeval oli teil üle tüki aja autoriõhtu. Ja mitte kirjanduslik, vaid muusikaline autoriõhtu?

Jah, seal tuli esiettekandele neli instrumentaalpala, teiste hulgas nukrama alatooniga "Dolente" ehk siis eesti keeles "Järelehüüe", mida ma hea meelega näeksin, et mängitaks ka minu matustel. Oleks ju väga piinlik, kui konservatooriumi diplomiga mehe ärasaatmisel kõlaks kellegi teise teos (naerab). On ju vana tõde, et kingsepal pole kunagi kingi. Nüüd minul on!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee