VÄIKE NAINE, SUUR HÄÄL: Mireille Mathieu kontsert on lihtne ja minimalistlik. On laulja ja tema hääl. Laulja laulab. Taustaks mängivad bänd ja väike sümfooniaorkester. Foto: Mati Hiis
Kais Allkivi 1. november 2011 06:59
"Tänan, tänan!" näitas mitmekeelsuse poolest tuntud šansoonilauljanna Mireille Mathieu eile õhtul kontserdipublikule, et on omandanud killukese meiegi keelt. Need sõnad ütles ta lava ette läinud naisfännile, kui võttis temalt vastu punase roosi, mis juhtumisi sobis ideaalselt kokku tema esimese tualeti, punase õhtukleidiga. Ka tema "Tere õhtust!" kõlas üsnagi koduselt.

Eileõhtune kontsert tõestas, et välismaal enim plaate müünud Prantsuse artist, šansoonilauljanna Mireille Mathieu on armastatud ka siinmail: kümned ja kümned austajad ulatasid talle lugude vahepeal nii üksikuid lilli kui ka lausa hiiglaslikke õiesülemeid. Täht ei jätnud kedagi tähelepanuta ega olnud tänusõnadega kitsi. "Tänan! Merci! Danke schön!" hüüatas mitmekeelsuse poolest tuntud daam.

Ehkki prantsuse hõbehääl oli eestlaste seas eriti populaarne 60ndatel ja 70ndatel, mil siinseid naisi inspireeris ka lauljanna kaubamärgiks olev paažisoeng ehk prantsuse poisipea, jõudis diiva meie publikule esinema alles nüüd, 65aastasena. Edith Piafiga võrreldud ja kaasmaalaste poolt Avignoni Värvukeseks ristitud lauljat kogunesid Saku Suurhalli kuulama-kaema põhiliselt keskealised ja vanemas eas inimesed, teiste seas näiteks Kristjan Jõekalda ja Tõnu Aav.

Et kontsert on väljapeetud ja muusika rahulik, on saalis vaid istekohad, enamik neist täis. Šansoonilaulik Mathieu ei lase end kaua oodata ning näitab juba esimese loo ajal, et tema vokaal on ta pisikese kogu kohta endiselt hämmastavalt võimas ja hingepugev.

Kontserdi lõpuks tõi lavale ema

Kontserdi edenedes saab see tavaks, et lilledega austajad lauljannale laulude vahel ligi astuvad – kokku ehk poolsada. Üksikuil neist tuleb küll lugu-paar oodata, ent õhtu täht ei jäta kedagi tähelepanuta ega tänamata. On ta ju isegi öelnud, et peab elus olulisimaks publikut ja kuulub sellele täielikult. Südantsoojendav on see, kui üks ema oma väikese tütre lavale upitab, et too saaks pere lemmikule isiklikult buketi üle anda – sellega teenib laps Mathieult kallistuse ja käsikäes kummarduse rambivalguses.

Kontsert on lihtne ja minimalistlik. On laulja ja tema hääl. Laulja laulab. Taustaks mängivad bänd ja väike sümfooniaorkester. Ei mingeid tantsijaid ega eriefekte. Ainsaks šõuelemendiks on kaks kostüümivahetust.

"Laulab küll hästi!" kiidavad ümberkaudsed kontserdilised isekeskis. Ega kõrv ütle tõesti, et see hääl võiks kuuluda 60ndates esitajale: Mathieu tämbris on midagi kergelt plikalikkugi, nagu ka hapras välimuses. Teisalt mõjub ta jõuliselt naiselikuna.

Muu hulgas kõlavad Edith Piafi "La vie en rose", mis ta 1964. aastal kuulsaks tegi, ja "Non, je ne regrette rien". Mathieu, kes on üle 45aastase lauljakarjääri jooksul salvestanud üle 1000 laulu 11 keeles – sealhulgas ka katalaani, jaapani, hiina ja soome keeles –, laseb selgi kontserdil prantsuskeelsete lugude sekka kõlada ka ühel saksakeelsel. Lõpupoole demonstreerib lauljanna katkeid ka maailmakuulsast ingliskeelsest ballaadist "Rainbow" ning jaapani-, hiina-, hispaania-, itaalia- ja venekeelsetest lauludest.

Kui vaheaeg välja arvata, pakkus Mathieu eestlastele kuulamisrõõmu rohkem kui kahe tunni jagu. Ja kontserdi lõpetuseks kutsus 65aastane šansoonilaulik lavale ka oma ema.