Apelsini trummari isa: "Kuidas küll hoidja Sassi kivipõrandale pillas?" (6)

"Siberis oli lasteaed maja teises otsas. Iga hääl oli meilegi kuulda," meenutab muusikamehe isa Heino Vilipere (81). "Ükskord hakkaski kostuma kohutavat lapsekisa. Jõudsime meiegi kohale ja nägime valust krimpsus lapsenägu. See oli meie kaheksakuune Sass. Mismoodi oli hoidja Aleksanderi rinnule võtnud, teda tõstnud ja imiku kivipõrandale pillanud, jääbki igaveseks saladuseks. Laps oli end lausa oimetuks karjunud ja hakkas juba vaiksemaks jääma. Mõtlesime Tanjaga, et nüüd on ehmatus ja valu möödas ja kõik saab korda. See oli väga ennatlik järeldus."

Sassi tervis läks päev päevalt viletsamaks. Kõige krooniks hakkasid lapse luud moonduma. Selgroog kasvas kõveramaks, rindkere suuremaks. Luud surusid sisikonnale. Tuli pöörduda arstide poole. Vanemad nägid, kuidas poiss oli tohutus vaevas.

Järgmine käik haigemajja venis kolme kuu pikkuseks. Arstid otsustasid üliraske operatsiooni kasuks.

Nad võtsid sääreluudest kilde ja istutasid neid selgroo vahele – et toeses oleks mõnigi kõva kont. Arstide konsiilium ütles emale-isale välja ka karmi tõe – Sassil on luutuberkuloos. Küüru tekkimise ja kasvu kängumise vastu ei aidanud enam miski.

Heino: "Mulle jättis aga kogu Sassi elu unustamatu jälje. Millise näilise kerguse, muretuse, üleolemisega ja optimismiga suhtus Aleksander teda tabanud õnnetusse! Ta elas nii, nagu poleks midagi juhtunudki. Teda ei jätnud elurõõm hetkekski maha!"

Sass läks isa ja vanaisa jälgedesse. Võttis neilt üle muusikute teatepulga ja ajas seda rida edasi. Läks muusikakooli ja hiljem Otsa-kooligi. Kuigi selle lõpetamiseni enam jaksu ei jätkunud.

"Juba siin Kohilas haaras tedagi iga poissi ümbritsenud bändivaimustus. Aga

kitarripundis polnudki trompetipoisile kohta ja nii tuli tal istuda trummide taha. Mõned räägivad, et see tuli tal hästi

välja. Ju vist. Ega ta asjatult mänginud Eesti juhtivates

puntides. Vanaviisist alustades. Jätkates Ornamendis ja Palderjanis, kuni Rock Hotelini

välja. Oma parimad aastad veetis ta muidugi Apelsinis," tõmbub isa rind heameelest kummi.

Heino ütleb, et loomulikult tunneb ta oma poja üle tänaseni uhkust. "Tema tugev külg ei olnud kehaline töö. Küll oli Sass aga organisaatorina ületamatu. Paraku jäi meie ühine elu lühikeseks. Liiga vara muutus ta iseseisvaks. See võlg on mul tasumata."

Aleksander Vilipere elu katkes tänavu 13. mail insuldi tõttu.