Heino Vilipere: «Mul on poja Sassi ees tänuvõlg!»

Heino Vilipere on meretagune mees. Vormsi kunagise majakavahi poeg. Kes üle kõige armastas merd. Aga kui sellest midagigi üle jäi, siis pillimängu jaoks. Tema viiul oli hinnatud igal kokkusaamisel, kus väikegi viisijupp üles võeti.

Muusikat soovis ta ka oma lastele. Kui Heino õdedega vähegi kaela kandma hakkasid, pandi nad kõik Haapsallu eraõpetaja juurde. Üks õdedest mängis klaverit, kaks ülejäänud viiulit.

«Arvata võib, et majakavahist isal polnud õppemaksuraha just eriti laialt käes,» meenutab Heino nukralt kaugeid aegu. Paraku andis üks õdedest mõne aasta pärast alla. Aga poiss jätkas visalt, teinekord hambadki ristis.

Poisikesena harjutas Heino iga päev viiulit poolteist tundi. Alles seejärel jõudis kätte hetk õue minna. Et mitte naabritele pinda käia, möödusid viiuliharjutused tihtipeale tühjaks jäänud koolimajas. Loomulikult laulis Heino ka segakooris, mängis linna puhkpilliorkestris trompetit ja kooli bändis viiulit. Ühel koolinoorte isetegevuse ülevaatusel jõudis ta oma viiuliga isegi Estonia kontsertsaali lavale, mis oli noore poisi jaoks muidugi tipp.

Veelgi vanemaks saades tuli Heinol viiuli kõrvale sport. «Olin nii hull spordipoiss, et Haapsalus polnudki sellist ala, kus ma poleks kas linna või kogu Läänemaa koondisesse mahtunud. Kõik pallimängud, enamik kergejõustikualasid, kõik olid meele järgi ja tõid ka häid kohti,» meenutab ta.

Viliperede elu pöörati täiesti segamini detsembris 1944, kui NKVD arreteeris Heino isa. Iga majakavaht kui poolsõjaväeline tegelane pidi ju tingimata kuuluma Kaitseliitu ja Omakaitsesse. Ja paljast kuulumisest piisas täiesti. Isale otsiti süüd oma poolteist aastat. Seda leidmata saadeti ta ikka kaheksaks aastaks Siberisse. Läks veel mõni aasta ja 1949. aastal lähetati järele ka tema pere. Pääsu polnud ka Heinol, kuigi koolipoisil polnud mingit süüd.

Loomulikult jäid katki ka kõik kooliõpingud. Õnneks vaid ajutiselt.

Siberi aastaid ei meenutagi Heino lõpmatu õudusega. Ainsa ümberkaudse kirjaoskajana pääses ta peenema ameti ning parema toidu peale. Leidus pruut, siis mõistagi ka lapsed. Elu näis hakkavat veerema.

Tänagi – 81aastasena – elab Heino Vilipere töömehe elu. Hoiab silma peal ikka oma teiseks koduks saanud Kohila spordihoonel, vaatab, et kõik oleks korras sealsel staadionil, mille ehitamist ta ise alustas. Hoopis pikaks lähevad aga päevad talvel, kui Heino pilgu alla jääb ka kooli suusa- ja uisupark. Mehel pole aega puhkusele jääda, sest jääb loiuks keha, väsib väga kiiresti ka vaim.