Inimesed

Eesti tantsupõrandate Zorro: mu diskokostüümid sünnivad kaltsukate najal (4)

Urmas Vahe, 29. oktoober 2011 09:00
Foto: Arno Saar
 

Klubides on nüüdseks 49aastane mees saanud hüüdnimeks Jäälõhkuja. Zorro tiitli sai Tõnu kolm aastat tagasi "Pealtnägijalt". Selle ajaga on Tõnu elus nii mõndagi muutunud: eelkõige on tema kõrvale ilmunud elukaaslane Reet. Teiseks on tollasest kipsplaadi- ja maalritööde virtuoosist saanud lihtne majahoidja peenes kohas, kus palk küll mõne aasta taguse ehitusbuumi standarditele kõvasti alla jääb.

Tõnu, kas disko on tegelikult surnud või ainult varjusurmas?

Kõik asjad siin ilmas käivad lainetena. Nagu mood, nii ka disko. Praegu disko laineharjal ei ole, aga tõuseb sinna kindlasti. Kõik märgid näitavad! Igasugused retrodiskod vajuvad peale kui laviin. Venemaal näidatakse sellist pidu, kus on peaasjalikult 30 aasta tagune disko, ühel telekanalil. Rahvast on kohal kui meil lauluväljakul!

Teie diskod hakkasid peale juba sügaval nõukogude ajal. Nüüd on diskost saanud ööklubi. Kas peale nimetuste on veel midagi muutunud?

On! Eriti räigelt tunnetab seda elukaaslane Reet, kelle arvates on ööklubidest saanud enda näitamise koht ja tantsimisest jääb asi aina kaugemaks (mina tunnen end loomulikult kõikjal kui kala vees, kusjuures vahet pole sellelgi, kas tegu on sügavalt vene klubiga või mitte).

Mul on tänaseni tunne, et kunagised noored tantsisid diskot paremini kui noored praegustes tantsusaalides. Ka minul on kadestajaid praegugi hulgi, järelikult oli ka tase teistsugune. Kindlasti on oma osa ka tubakal, alkol ja igasugustel triipudel, mida toona tarbiti kordades vähem kui praegu.

Kas teil on siis kõikidesse pealinna klubidesse vaba sissepääs?

Paljudesse. Aga mitte kõiki, kuhu tahaksin. Kunagisse klubisse Bonnie & Clyde oli alati. Vanal ajal oli Mustamäel Othello selline paik, kus mind võeti vastu kummarduste saatel, lisaks tasuta baar. Minu jaoks tehti seal isegi nimeline T-särk! Nüüd võin vabalt minna Venus-Clubi ja mul on taskus ka Amigo VIP-kaart, mis tagab alati vaba sissepääsu. Terrariumis proovisin ka, aga fiilingut ei tekkinud.

Ei mäleta, kummast – kas Nimega või Nimeta – baarist sain ma aga esinemiskeelu. Minu etteaste võtab siiski küllalt palju ruumi, aga seal on seda sama palju kui Lasnamäe köögis. Loomulikult hakkasid teised külastajad nurisema, et tahavad samuti end välja elada ja turvateenistus tegigi minu esinemistega finito. Muidugi solvusin!

Diskoriided teeb ise

Missugune peab olema see muusika, millele Jäälõhkuja-Tõnu ei suuda vastu panna ja kindlasti tantsupõrandale läeb?

Sellised muusikud, keda oskad kohe endale silme ette tuua. Pet Shop Boys. Või Bad Boys Blue näiteks. Neid poisse olen ma isegi kätelnud.

Muidugi paneb jala tatsuma ka siis, kui laulab Dima Bilan või Filipp Kirkorov (ka nende superartistide kätt olen surunud). Alla Pugatšovat olen näinud umbes meetri kauguselt – temagi lauludel on seepärast seletamatu tõmme. Ja ikka see 70.–80. aastate disko...

Milline lugu on parim ärkamiseks?

Raadiotest meeldib Power Hit Radio või Sky Plusi nii eesti- kui venekeelne variant. Paljudele meeldib Elmar, aga minust selle jaama debiili ei saa (kuigi teinekord tuleb sealtki väga head muusikat). Aga Reet muusikat eriti ei luba, talle meeldib vaikus.

Olete kuulus veel sellegi poolest, et seni olete teinud ise ka kõik oma esinemisriietused. Kust need ideed tulevad? Milline värvikombinatsioon on eriti jõuline?

Diskoriietuses näitab minu meelest kõige suuremat jõudu värvikombinatsioon must-kollane. Muud polekski vaja, ainult sobivaid aksessuaare. Värvid on peen keemia – minge vaid ja vaadake ehituspoodides olevaid värvikaarte! Ainuüksi punaseid on seal vahest sada.

Samas vaatan kadedusega, kuidas nii mõnelgi pole kahju ilusaid riideid meie mustadel tänavatel lörtsida. Milliseid ilusaid kollaseid või rohelisi tossusid, mis sobiks ideaalselt tantsusaali, trambitakse poris! Mina neid endale lubada ei saa – need on kallid või neid polegi (jalanumber on mul 46).

Milline muusika võiks kõlada teie matustel?

Mõned aastad tagasi tuhastasin oma ema. Sel päeval kuulasin hardunult "Kondori lendu" – see oli ema lemmiklaul. Aga minu matustel võiks mängida Karel Gott. Või kunagised suured tantsuorkestrid, mida juhatasid näiteks James Last või Ray Conniff. Ja ega mul poleks midagi sellegi vastu, kui mind saadaks viimasele teele kas või Lagle Alpius. Või paaniflööt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee