Paari viimase hooaja jooksul on Nukuteatri raudvara Helle Laas teinud väikelastetükid «Vurr, vurr, vurrkann» ning «Käed ja kindad», kus Liivika ja Anti koos mängivad. Nendega siis Sahhalinile kihutatigi.
«Oleme neid Eestis mänginud, need on hästi vastu võetud. Aga eks Eesti inimene ongi tagasihoidlikum – kui on tore, siis on tore,» muljetab Liivika. «Kui ei ole, siis natuke on laps nutuvõrus. Aga Venemaal festivalil olla – see on hoopis teine asi, sest venelane armastab teatrit. Kui venelastele ei meeldi, siis oskavad nad ülihästi välja näidata mittemidagiütlevat viisakust. Kui neile aga meeldib, siis kõlavad siirad ülivõrded.» Tolesse käiku jääb ka Liivika ilusaim kogemus. «Pärast Vurri-etendust tuli lava taha nelja-aastane tüdruk Päris üksi. Ajas käed laiali – võttis meil põlvede ümbert kinni ja kallistas. Hoiab kinni, lahti ei lase. Ühtegi sõna ei ütle. Küsimuse peale «kas sulle meeldis?» noogutas ja jooksis minema. Mul tulid pisarad silma.»
Kommentaarid