Ülle Lichtfeldt: sukkpükse läks Pipit mängides nagu leiba (7)

Laupäeval oli Rakvere teatris kaks suurt lahkumisetendust. Lisaks «Pipi Pikksukale» oli kahesajanda mängukorrani jõudnud ka «Täismäng», mõlemad etendused nägid ilmavalgust aastal 2002. «Õhtul, pärast «Täismängu» viimast etendust, tuli silmanurka ikka ka väike pisar,» tunnistab Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe.

Lichtfeldt: «Las vanurid lähevad nüüd puhkama.»

««Pipi» dekoratsioone on saanud ikka mitu korda vahetada. Nagu ka põrandakatet, mille peal me etendust teeme. Pipi kostüümi on olnud kaks komplekti. Ja vanapoiss ehk siis hobune on saanud nende aastate jooksul mitu uut värvikihti. Eks transpordi ajal saab ikka mõni dekoratsioon kannatada.

Sukkade arvu ma ei oska öelda, aga täpselt «Pipi» sajandal etendusel läks mul kingakonts pooleks ja siis ma sain kolleeg Ingrid Vaheri käest päranduseks uhked Ecco tossud.

Parukas on ka juba teine, aga ega seegi enam lähedalt vaatamist ei kannata.

Jah, mulle on ikka mitu uut kostüümi selga õmmeldud ja kui palju Pipi kuulsaid sukki on vahetatud, siis seda ei oskagi täpselt öelda. Neid sukkpükse on läinud ikka nagu leiba.

Kahjuks ei saa ma võtta endale seda au, et ma oleks Pipit kakssada korda mänginud. Sest vahepeal oli mul jalaluu puruks ja mind asendas Eili Neuahaus. Samuti asendas mind «Täismängus» Anneli Rahkema, kui ma olin titeootel.

Kui vaadata «Täismängu» dekoratsiooni, siis see on lipp-lipi, lapp-lapi peal. Eks mõlema aeg hakkas ümber saama, las vanurid lähevad nüüd puhkama.

Neuhaus: «Kaks tundi hoidsin hinge kinni.»

«Toomas Hõrak leidis mulle väga kihvti tegumoega kleidi. Ma arvutasin kokku, et see kleit on nüüd 58 aastat vana,» tunnistab Eili Neuhaus, kes mängis «Pipi Pikksukas» Tomi ja Annika ema ning on ühtlasi mõlema lavastuse inspitsient.

«Kuidas see kleit mind sügelema ajas… Siis alati mõtlesin, et mis see siis pole, teen selle väike sutsu ära. Aga oh sa Juudas, millise suure rõõmuga ma ka nüüd, pärast viimast «Pipi» etendust ta nurka seisma panen.

Ja need kingad, mis ma 1998. aastal ostsin! Need tunduvad nüüd täielike monstrumitena! Siis veel härra Nilsson! Pole vist ühtegi kohta sellel ahvil, mida poleks parandatud. Silmad vist on jäänud. Ei, silmad on ka uued pandud. Ja kogu viimase etenduse ajal, kaks tundi, hoidsin ma hinge kinni, et härra Nilssonil jalg otsast ära ei kukuks, sest see jalg seisis vaid niidikese otsas.»

Saaremäe: «Olin stringid tagurpidi jalga pannud.»

«Mäletan, et kui meile osteti uued tossud, ütles kunstnik Mare Kukkur, et viiendaks etenduseks on mul need juba ära kantud, aga täna õhtul lähen ma nendega kahesajandat etendust mängima. Nüüd on nad enam-vähem sellised, nagu nad oleks võinud olla esietendusel ehk nii ära kulunud.

Loomulikult on mul selle aja jooksu käinud kehakaal edasi-tagasi. Kostüümi rihma pealt saan ma oma ümbermõõtu vaadata. Praegu olen ma täpselt samas kaalus, kui alustades.

Ja loomulikult need stripipüksid, mis kahesaja etendusega on käristamisega nii ära kulunud, et ma pean istuma ja neid kahelt poolt kinni hoidma, et eelnev stseen ei vihjaks kuidagi sellele, et kostüüm ka lahti käib.»

Kõige ekstreemsem hetk kahesaja etenduse jooksul meenub Üllarile Võrumaalt. «Jõuan viimasel hetkel lavale tagasi, läheb tantsuks, kui korraga tunnen, et mis jama nüüd on – kuidagi väga vaba olemine on mul seal allotsas,» meenutab Saaremäe «Täismängu» kõige mälestusväärsemat kogemust. «Vaadata ka ei julge, kuigi näen, et saalis vaatavad neiud vaid ühte kohta. Päris numbri lõpus, kui me oma meheuhkuse ette vormimütsid sätime, et mütsi taga siis ka stringid ära võtta, tunnen, et appi, stringid käivad ju lahti teistpidi! Ühesõnaga – ma olin need tagurpidi jalga pannud, nii et riba oli ees ja laiem osa, mis peaks meheau varjama, kattis hoopis kannikaid. Nii olin ma terve oma osa ära tantsinud! Mul polnud enam midagi varjata,» ei suuda Üllar oma äpardust nüüdki ilma naeruturtsatuseta kirjeldada.

Eesti Draamateatri menukid

Draamateatri vanurid on «Rahauputus» (184 etendust) ja «Eesti matus» (182 etendust), mis esietendusid vastavalt 2002. aasta 6. aprillil ja 8. juunil. «Dekoratsioonide uuendamine tähendaks tegelikult justkui uue lavastuse väljatoomist, aga loomulikult raha selliste paranduskuuride jaoks pole kuskilt võtta. Näiteks «Eesti matuses» on tohutu foon, mis on juba suhteliselt räbal. Lisaks olid selle lavastuse kujunduses kaks olulist pilve, mis aeglaselt üle lava sõudsid ja mis on nüüd kadunud. «Rahauputuses» pole õnneks nii suuri kadusid. Seal aitaks värvimisest ja väiksemast remondist,» ütleb mõlema lavastuse kunstnik Pille Jänes.