Nevil Blumberg: sain ülevalt sõnumi, et saan kitarristina veel ühe võimaluse (14)

"Korraga tekkis mul seal merel tänutunne. Juudina teadsin, et iga laupäeva hommikul on sünagoogis palvetund, ja korraga oli selge, et pean sinna minema. Et see pole juhus. Et ülevalt poolt on tulnud sõnum: mulle on antud veel üks võimalus tegelda alaga, kuhu ma tegelikult kuulun. Sain korraga aru, et olen ikka väga kaua kodust ära olnud."

Nevil tõusis tippkitarristiks peadpööritava kiirusega. Kaheksateistkümnesena sattus ta 1979. aasta kevadel juhuse tahtel bluusi-rokibändi Magnetic Band. Kaks aastat hiljem kutsuti ta ansamblisse Radar, mis oli jõudmas kuulsuse tippu. Viimane kooslus, millega ta veel pildil oli, oli ta enda asutatud Nevil Blumbergi Bänd.

Nevil täpsustab, et kadumine läks siiski järk-järgult. "Hakkasin üha rohkem kalduma reklaami poole. Tehnoloogia oli jõudnud nii kaugele, et isegi kodustes tingimustes oli võimalik digitaalselt salvestada ning pakkuda tele- ja raadiojaamadele (aga ka reklaami- ja produktsioonifirmadele) originaalmuusikat, mis tol ajal oli väga nõutud kaup. See motiveeris ja paelus, läksin sellega kaasa."

Ja nii jäidki tema viimased esinemised aastasse 1990, esimese Jazzkaare aegadesse. Muide Blumbergilt tellis Anne Erm

Jazzkaare helisignatuuri, mida kasutatakse tänini.

Jalg juba reklaaminduse ukse vahel, mängis Nevil siiski veel aasta laevade peal. "Ent töö laeval ei motiveerinud pehmelt öeldes kuidagi. Peale raha ei paistnud midagi. Rääkimata sellest, et ma jään kole kergesti merehaigeks. Neelasin siis kamalutäite kaupa iiveldusvastaseid tablette, mille tõttu olin kogu aeg nagu pilves," meenutab Nevil aega, kui ta ühest paadist teise ümber istus.

Reklaam kui pakisupp

"Reklaamindus oli tõusuteel ja mulle tõesti meeldis selle alaga tegelda. Eriti kui ma mõtlesin ajale, kui olin sunnitud muusikuna laevadel raha teenima. Reklaaminduses kujunes minust aga peagi jutumärkides kiirabi, 112," muigab Nevil. "Kui kellelgi oli raske klient, kes ei võtnud valmistehtud reklaami vastu, helistati kohe mulle, et tule appi. Töö hakkas nagu magnet mind enda poole tõmbama. Aasta ma veel põiklesin sisemuses vastu, et tahan olla pillimees, kui korraga sain aru, et muusikategemisega tuleb hüvasti jätta. Põhjus, miks ma muusikaga ei tegelnud ja hoidusin isegi muusikat kuulamast ning pillimeeste ja muusikutega suhtlemast, oli vaid üks: teadsin, et niipea, kui ma oma sõrme annan, haarab see mind täielikult ning ma pean reklaaminduse jätma. Tuttavad vahel küsisid, kas pilli ka mängid. Vastasin viisakalt, et ei mängi. Et mul pole selleks aega ega motivatsiooni. Mõistes samas, et ma ei saa teenida kahte isandat korraga. Ma olen põhjalik ja annan alati endast tükikese. Ükskõik mis alal." Nii sai endisest tippmuusikust aastateks tippreklaamimees.

Kuni korraga pidi Nevil tunnistama, et siinses reklaamimaailmas on midagi muutumas ning tema põhimõtete ja ideedega see enam ei haaku. "Muutusid turud, muutusid prioriteedid. Lisaks hakkasid kohalikud firmad suurte korporatsioonide kätte libisema, mis tähendas, et loominguline töö – brändide väljamõtlemine, mis on reklaaminduses põhitoit – kandus Eestist välja. Reklaamitegemine hakkas olema nagu pakisupi keetmine. Selles mõttes, et piiri tagant saadeti siia kontsentraat, millele tuli lisada vaid eestikeelne tekst, et see on maitsev. Ja kõik," kirjeldab Nevil kohaliku reklaaminduse allakäiku. "Loomulikult kahanes motivatsioon mitu korda, samuti kahanes raha. Aeg, kui reklaami teha oli huvitav, sai lihtsalt otsa."

Marraskil näpud ja esimene katse

Kolm aastat tagasi julges Nevil pilli uuesti kotist välja võtta. "Jah, tagasitulek muusika juurde kestab juba kolm aastat! Alates ajast, kui ma sellest üha rohkem unistasin. See on justkui koomast ärkamise aeg. Hakkad nagu mõnda inimest ära tundma, hakkad rääkima õppima, kuulama õppima. Ära tundma helisid ja värve. Tegelikult on see imeline aeg ja kestab praegugi," seletab Nevil särasilmil.

"Hakkasin uuesti kitarri õppima. Võib öelda, et inimesel on mingi motoorne lihasemälu. Et sa enam-vähem aimad, kuidas pead kitarri käes hoidma. Aga kui sa pole pilli viisteist aastat käes hoidnud, võid saada ta küll häälde ja võib olla kätte ka mõne heli, aga käed on nõrgad ja nahk pehme," selgitab Nevil, kes õpiks justkui uuesti käima. "Käed valutavad, lihased valutavad. Näpud on marraskil, esimesed viis minutiti on väga valus. Siis see valu kaob. Tasapisi. See on füüsiline eneseületamine. Vaimne eneseületamine on midagi veelgi enamat. Sain aru, et kui ma ennast vaimselt ei ravi, pole mul laval midagi teha. Siis olen ma kui mänguautomaat. Õpin loo ära ja mängin kuskil bändis selle maha. Aga sa pead olema laval avatud, nii et närvilõpmed on lahti. Ka hinge poole pealt – eriti, kui sa oled laval üksinda nagu mina."

Tema eile käima lükatud turnee kannab nime "First Try", esimene katse. "Minu jaoks on see esimene katse olla üksinda koos kitarriga laval," selgitab Nevil. "Kõik siin elus kogetu on ühel hetkel esimene kord. Esimene naeratus, esimene puudutus, esimene armastus... Selles projektis on mul isegi lugude pealkirjades sõna "esimene". "Esimene valss", "Esimene bluus"."