Mägede tütar Natali Lohk: "Olen igatepidi lõhestatud. Siin olles igatsen Gruusia järele, seal – Eestit." (35)

Eksootilise välimuse ja mustja juuksepahmakaga Natali, pooleldi grusiinlanna-pooleldi eestlanna, kolis Eestisse siis, kui Gruusias esimese klassi läbi sai. Aastal 1993. Aasta varem oli alanud Abhaasia sõda. "Eesti keele õppisin siin ära," kõneleb 25aastane näitlejatar, kes õhates ütleb sünnipaigaks: "Sündinud Thbilisis, pealinna tüdruk." Ning tema hääl on Thbilisit nimetades igatsust täis. Eriti nüüd, kui Eesti sügis Katia tuules kalkkülma õhku Rakvere teatri parkimisplatsil üles keerutab. Natali näeb leebelt öeldes oma sallidesse mähitud koguga välja kui külmale maale sattunu.

"Ah, sellest Eesti kliimast ma ei hakka üldse rääkima!" naerab mägede tütar laginal. "Minu meelest võiks Eesti olla ekvaatorile kõvasti lähemal. Ma olen tihti unistanud, et Türgi ja Eesti võiks kohad ära vahetada. Esiteks oleks siis Eestis soe ja teiseks – Gruusia oleks nii lähedal!" Külmetamine käib ilmselgelt Lohkide peretavade sekka. "Ema külmetab nagu minagi," ütleb Natali. "See on veel okei, aga isa vahetaks täiesti pimesi Eesti kliima Gruusia oma vastu. Ta nii jumaldab sooja."

Salvrätikupakk on kohustuslik

Isa kodumaale tulek tähendas Thbilisis esimese klassi lõpetanud Natalile uuesti esimesse klassi minekut. Sisuliselt umbkeelsena. "Põhirõhk läks keele õppimisele. Isaga kodus ja lastega koolis. Ema kirjutas gruusiakeelsed sõnad paberile, isa eestikeelsed nende kõrvale," kirjeldab Natali. "Läksin oma tuppa, õppisin selgeks. Isa kontrollis. Küsis gruusia keeles: "Kuidas on varbad?" Mina vastasin: "Jalanäpud!" Otsetõlge oli! Sõna-sõnalt."

Ning ehkki temperamentse ja avaliolekuga Natali meelest on eestlased liiga kinnised ja teinekord tuimadki, siis tollaste klassikaaslastega tal vedas: "Äge klass oli, kes mind vastu võttis. Ma arvan, et nad olid ka huvitatud, kes see põnev olevus saabus, kes tuhkagi eesti keelt ei mõista. Mulle õpetati eesti keelt ja võeti mängudesse. Kõik seal Pääsküla keskkoolis olid mind usinad aitama – keeleliselt ja muud moodi, igatepidi."

Kuid Gruusia-igatsusest pole Natalit päästnud ei toredad koolid, ägedad sõbrad ega ka Rakvere teater, millesse noor näitlejatar on sõna otseses mõttes armunud. Seal, Thbilisis, elab tema tohutu suguvõsa. "Mai viimased kaks nädalat, minu selleaastane ainus puhkus, oli Gruusias," õhkab Natali, keda vanaema juures alati lookas söögilaud ootab. Mis sest, et Riia–Thbilisi lennuk jõuab sihtkohta öösel kella 3–4 ajal. "Ega siis kohe magama saa. Vanaema on juustupirukaid teinud. Arbuus on ostetud. Kirsid on."

Ja pärast põgusat aja mahavõttu Gruusiast ära tulla on pööraselt raske. Lahinal nuttes vantsib näitlejatar lennuki peale? "Alati! Salvrätikupakk on kohustuslik. Ma olen igatepidi lõhestatud. Siin olles igatsen Gruusia järele, seal – Eestit. Ma ju tean, et tulen Eestisse niikuinii tagasi, aga ikka tekib igatsus. Aga Gruusia! Sealsed toidud! Tehakse ju siin ka lavašši, aga seal müüakse seda otse pagaritöökodade luukidest – värske, suur, kohev, õhuline... Või – meil on õues viigimarjad, lähed ja võtad! Või arbuus – see maksab turul sente! Lähed tood, lõhkine, punane, magus!"

Tavaliselt on Natali kohver Eestisse tulles Gruusia veinist, juustust ja muudest andidest pungil, kuid aastavaru jumaldatud toitu habras näitlejatar, kes Eesti köögile kindlameelselt Gruusia oma eelistab, kaasa võtta ei saaks. "Ma ise püüan gruusia toite teha, ema teeb kodus ka neid. Nii et killukest Gruusiat ikka saab."

Ilmselt heiastub mõni killuke Gruusiat Natalile unedeski, sest neid vaadates harrastab ta sonimist nii eesti, vene kui ka gruusia keeles. "Meil peres on üldse emaga gruusia, isaga eesti ja siis sekka veel vene keel. Jõululaud on ka sihuke, et isa teeb eesti ja ema gruusia toitu. Mõlemad tahavad ju oma pakkuda. Igatepidi kaks poolt. Ja ma olen muidu ka Kaalud. Kahe maa vahel, kahe keele vahel. Kõik on kahe vahel."

"Kelgukoerte" tiimiga aeg lendab

Kui aga Natali eraettevõtjaist vanemad saavad endale pikemaid Gruusia soojaperioode lubada, siis noorel näitlejataril seda lõbu ei ole. Tal tuleb elu eest Eestis tööd rabada: "Kui sa tahad näitlejana orbiidil püsida, siis pead kogu aeg füüsiliselt olemas olema." Ning kuivõrd Rakvere koduteatrist üdini sisse võetud Natali pole siiani veel selgeks mõelnud, kuidas oma professiooniga Thbilisis ("Tore oleks Gruusias filmis katsetada.") kunagi katset teha, sahmib ta innuga Rakvere teatri proovide-etenduste-ringreiside ja "Kelgukoerte"-seriaali vahel. Bärbeli vastu ei saa aga Natali sõnul ükski teine seriaaliroll. Kui Natali sellest kõnelema hakkab, lööb ta nägu särama nagu elektripirn.

"Kui sul on sügaval südames unistus peidus ja sa muudkui soovid ja soovid, siis see unistus ükskord jõuab ka sinuni," poetab Natali krimiseriaali kohta esimese lause. Mis unistus see siis oli – oma õpetaja Kalju Komissaroviga koos mängida? "Kindlasti ka see," jääb Natali ilme mõistatuslikuks. Koos teise õppejõu Priit Võigemastiga koos mängida? "See ka," muigab näitlejatar ja tulistab: "Kunagi mul oli unistus saada uurijaks. Vaatasin väljamaa seriaale, kus olid uurijad ja detektiivid. Eks see oli lapse unistus ja eks ma tahtsin muid asju ka. Kuni ma taipasin, et näitlemine ühendab kõik – ma saan olla arst, ema, uurija... kas või mees!" Aga seni pole ta siiski meest mänginud? "Ei ole... kui nüüd Koduvana ehk? Ei, see on natuke sootu olend. Seega ei ole!"

Et "Kelgukoerad" Natali näo särama löövad, on kinni seriaalitöö õhustikus. See sobib talle. "Mul niimoodi vedas, et nii meeldiva õhkkonnaga asi jälle. Täpselt samamoodi nagu Rakvere teater. Et sa saad vabalt olla. Tiim ja trupp on ägedad," kiidab Natali. "Ning Kalju! Kahju, et meil pole palju ühiseid stseene, aga see mõte juba, et oma õpetajaga ühes seriaalis olla, on hea. Ta oli võimas õpetaja. Väga. Ja Priit! Ta on väga hea partner."

Ja isegi siis, kui mõni võttepäev venib hommikust öösse, on Natali vaimustusest oimetu. "Kui sa teed tööd selliste inimestega, kes pirtsutavad ja vinguvad, siis see röövib sinult energiat. Aga "Kelgukoerte" seltskonnas on mõnus vestelda, naljatleda ja tööd teha. Väsid küll sellest valgusest ja kontsentratsioonist, aga aeg lendab! Ning see on äge!"

Sõna "äge", mil alati kolm hüüumärki sabas, kordub igas Natali lauses. Rõhutatult. Tavaeestlase öelduna jääb "äge" enamalt jaolt lahjaks kui kartulisupp. Kui aga mägede tütar hõiskab: "Äge!", siis on põhjust ägedust uskuda. Sest öeldu kannab ausat ja krehvtist sisu. Nagu ütleja isegi.