Natali viis mõtet

ÕL 21. september 2011 07:03
«Ma laseks endale linna peal ka kogu aeg taustamuusikat. Mulle meeldib väga muusikat kuulata – seinast seina. Minu kohta käib kaks omadussõna: emotsionaalne ja vastuoluline. Klassikast pungini ja rock’n’roll’ini. Ning gruusia muusika. Kui ma neid lugusid üle pika aja kuulan, siis tõesti pisar koguneb silma.»

Kalju Komissarov oli meile nii õpetaja, isa, sõbra kui lavastaja eest. Ma olen kohati mõelnud, et kui meist kellestki poleks saanud näitlejat, siis ta on meile eluks nii palju andnud. Ta on meid inimesteks kasvatanud.

Gruusias on inimesed avameelsemad kui siin. Elatakse end välja. Siin tekib tihti see, et näkku naeratatakse ja seljataga räägitakse halvasti. Sellised silmakirjalikud inimesed ei saa mulle iialgi väga lähedale. Et selles suhtes on minu sõpruskonda jäänud kõige lähedasemad inimesed, kellega on meil kõige rohkem ühine see, et me oleme siirad ja avameelsed.

Vahel jääb mulje, et kui ma naeratan või kallistan, siis see on flirt. Ei ole! Eks ma olengi lahtisem, aga see on teine asi – tahaks inimest tundma õppida. Grusiinidega on lihtsam. Seda stressi ei ole, et pean kontrollima, kas inimene sai minust õigesti aru. Siin pead end kogu aeg kontrollima, et mitte liigselt kallistada, liigselt naeratada või liigselt rääkida. Eks ma vaikselt õpin paksu nahka kasvatama.

Kui «Saladused» algas, kutsuti kõiki massiliselt. Minu kursaõed olid kõik ära käinud, osa läks juba teist-kolmandat korda, aga mind polnud kutsutudki! Siis hakkas meil nali: «Äkki nad arvavad, et sa ei oska eesti keelt!» Siis Marylin, mu sõbranna, ütles neile «Teate, meil on veel üks kursaõde…» Siis sain kasiinoloos väikese sutsu teha – kasiinotöötajana. See oli äge! Kui hakkad seriaalis põhiosa tegema, pead rollikarakteriga järjepidev olema. Aga kui sul on üks sutsakas, siis võid lõbutseda!»