Allveediskol: mida sügavamale lähed, seda paremini kuuled

Reede õhtul osales ligi 250 last ja noort kummalisel diskol – Briti heliinstallatsioonil "Wet Sounds", kus muusikat kuulis vaid sukeldudes ja tantsimise aset täitis ujumine. Selili veepinnal hulpides – kõrvad muidugi vee all – ja tuulekella helinaga sarnanevat muusikat kuulates tekkis esmalt tunne, nagu viibiks mõnel lõõgastaval spaaprotseduuril. Peagi lisandus helidemängu aga ärevamaid noote: kiledad naisekarjed ja kummituslik posimine manasid silme ette lõbustuspargi õudustekambri. Mida sügavamale sukelduda, seda teravamalt kõrv helisid püüdis. Veest väljas kuuldus aga põhiliselt vaid ühetoonilist undamist.

Snorgeldamisvarustus oli kaasas üksikuil. Suur osa noortest näis allveehelide nautimisele eelistavat lihtsalt ujumist, pisemad üksteise pritsimist. Aga heliinstallatsiooni tegijate sõnul polnudki nende eesmärk kontserti korraldada, vaid anda ujumisele lisaväärtust. "See on vee kui keskkonna muutmine ja inimesed tajuvad nii ujumist ja sukeldumist teistmoodi. Ma ei ütleks, et ma olen muusik! Pigem helikunstnik," arvab "Wet Soundsi" looja Joel Cahen. Temaga koos tegutsev Rebecca Horrox rõhutas, et kõrvad on mõtet siiski vee all hoida: "Kui sa lähed kontserdile, oled sa alati kellegagi koos ja su ümber on teiste inimeste lärm. Aga kui oled vee all, oled seal lihtsalt koos vee ja heliga. Sa kuuled seda ka läbi oma luude. Kuuled kauneid kõrgeid helisid ja kuna stereot ei ole, siis tunned seda kogu oma peas, nagu see kõik toimuks sinu sees."

Vees liigub heli ligi 4,5 korda kiiremini kui õhus. Et inimese sisekõrva kuulmisnärvid võtavad seal heli vastu trummikile abita ja keskkõrva läbimata, kuulevad veealust heli ka kuulmisraskustega inimesed.