Tõnu Virve: «Jüriga sündis üks minu parimaid koostöid.»

See oli minu jaoks üks paremaid koostöid, sest muidu on ikka nii, et igaüks ajab oma vagu. Kõige elavamad mälestused ongi sellest, kui me Kasahstanis Almatõ lähedal võttepaiku käisime otsimas. Elasime seal Almatõs päris lõbusat elu ja ühel õhtul mõtlesime, et lähme taksoga üleval mäe otsas asuvasse restorani õhtust sööma (me ise elasime all-linnas). Aga veel enne, kui restorani jõudsime, avastas Jüri, et ta sall on kadunud. See polnud mingi lihtne sall, vaid ta naise kingitud uhke mohäärist sall, mille abikaasa oli talle Bulgaariast toonud! Selliseid salle kandsid tollal vaid partei keskkomitee mehed. Jüri oli hirmu täis, et kuidas ta nüüd tagasi koju läheb ja mida naisele ütleb. Ning meie ilus planeeritud õhtu oli tuksis, sest Jüri meeleolu oli alla nulli. Lähme siis järgmisel hommikul oma all-linnas asuvas hotellis, kus me elasime, hommikust sööma, kui korraga astub uksest sisse seesama taksojuht, kes meid eelmisel õhtul mägedesse sõidutas. Ja tal on kaelas ei kellegi teise sall kui Jüri oma! Vaene mees tuli hotelli kliente otsima ja kus ta oskas arvata, et pea poolteisemiljonilises linnas taas meie otsa komistab. Ütlesin veel Jürile, et näe, su sall jalutas sinu juurde tagasi. Ja nii ta oma salli tagasi saigi.