"Moskva ei ole kurjuse kants!" (10)

Manona sõnul imetleb ta suure südamega häid inimesi, keda Moskvas leiduvat vaatamata üldisele atmosfäärile tohutul hulgal. "Moskva ei ole kurjuse kants ega Mordor (kurjuse pesa triloogias "Sõrmuste isand" – toim), nagu eestlased tihti arvama kipuvad! Moskvalane suudab anda endast 110 protsenti, uskuda kõigele vaatamata oma kodumaasse ja -linna, neid armastada ja nende üle uhke olla."

Manona toob näiteks oma sõbratari Daša, kelle perekond pärineb osaliselt Pihkvast. "Püüdsin kord leida tema soome-ugri juuri. Daša läks selle peale natukene krampi ja ütles: "Ma olen venelane! Miks sa sobrad mu minevikus, et minust kedagi teist teha?" Sel hetkel oli mul natukene häbi, sest ta ongi venelane. Ehtne, õige ja suure südamega. Venelase jaoks on tema sõbrad perekond ja hõimlased. Eestlastel see päris nii ei ole. Kuigi ma läheks oma eestlastest sõpradega ka iga kell luurele, paneks ma rühmaülemaks venelasest sõbranna."

Ta lisab kahetsedes, et sellest ehtsate vene hingede Moskvast oleks ta tahtnud tegelikult "Minu Moskvas" veel rohkemgi kirjutada, kuid raamatud ei ole kahjuks kummist. Ehk siis mõnes järgnevas raamatus.

Lisaks paljudele Moskva pildikestele ja kirjeldustele kõneleb Manona oma raamatus ka oma Moskvasse sattumise, abiellumise ja lapse saamise loo. See kõik on Venemaa pealinna ja sinna sattumisega lahutamatult seotud.

Kolm aastat ja üks beebi hiljem (autori enda sõnad) toimuval raamatu esitlusel Balti jaamas seisva Tallinn-Moskva rongi restoranvagunis lööb laineid Manona ja tema abikaasa Kristeri hea sõber ja kolleeg Anton Aleksejev – näitlejaharidusega ERRile töötav kaameramees, ise mitmendat põlve moskvalane, kes tänu Narvas elanud vanaemale räägib ka eesti keelt. Kokkutulnud rõkkavad Antoni täiesti ebaeestlaslikult emotsionaalset esitust kuulates naerda. Anton on Manona ja Kristeri kõrval raamatu läbivaid tegelasi.