Kais Allkivi 5. september 2011 06:58
"Kui päris aus olla, siis ega ma väga mugavalt ei tunne end selles situatsioonis," tunnistas punkrokkar Villu Tamme, et ei ole taltsalt pukil istudes ja kohati lüürilistki lauluhäält tekitades päris omas elemendis.

Tal ei jäänud aga J.M.K.E, Psühhoterrori ja Ajutise Valitsuse ühisel sünnipäevapeol "Eesti punk 76" muud üle, sest tervis ei lubanud bändi trummarit lavale mürgeldama.

Mis täpsemalt Andres Aru ehk Mõmmi esinemisest eemal hoidis, pole teada. Vaid mõni tund enne reedeõhtust kontserti saatis korraldaja laiali pressiteate, et J.M.K.E. esituses saab kuulda väga tavapäratut unplugged-kava, kuna trummimehe tervis ei võimalda parajasti oma komplekti taga üles astuda. Nii Andres kui ka bändi solist Villu Tamme keeldusid Õhtulehele selgitusi jagamast. "Kahjuks virutas Mõmmi oma pea eriti kõvasti ära vastu mingit taksoust," naljatas Villu kontserdil ja lisas, et trummaril olla lausa tilgutid küljes. "Tegelikult ma arvan, et ta on suhteliselt terve juba," rahustas laulja seejärel fänne.

Punkariharjaga publiku asemel triiksärklased

Kui siinkirjutaja reedel Ajutise Valitsuse 31., J.M.K.E. 25. ja Psühhoterrori 20. tegutsemisaasta täitumisele pühendatud pungipeole jõudis, tervitas teda Rock Café ukse ees asfaldil paduoimetuna külitav noorsand, kellel läks kogu järgnev üritus ilmselt raske peatäie väljamagamise nahka. Kõikjal ümberringi jaurasid svipsis mehed, konid hambus, ja mõõtsid saabuvat noort naisajakirjanikku kui ilmaimet. Nõrganärvilisema võinuks säärane vaatepilt verest välja lüüa.

Saalis polnud möll tegelikult lahti läinudki, ehkki kell näitas 22.30 ja peo hakust oli möödas poolteist tundi. Ei mingit lärmi, rahvas täitis vaid vaevu veerand ruumist. Kireva punkariharjaga mässumeelselt riides publikut kohtas pikal õhtul üsna vähe. Seevastu liikus ringi ontliku moega triiksärklasi. Näis, et enamik punk-hingi ei pea vajalikuks oma veendumisi välispidiselt rõhutada. Ühtlasi võis iga roheline punkkontserdiline veenduda, et punkarid on sõbralik rahvas – astutakse ligi ja patsutatakse õlale või tervitatakse rõõmsalt. Võib-olla saad poolvägisi põsemusigi. (Hiljem selgus veel, et ööjaheduses taksot oodates saab teistelt lahkujailt ohtralt küüdipakkumisi.)

Pole mahepungil häda midagi

Esimesena hõivas lava Ajutine Valitsus. Peagi hakkasid kostma hõiked ja vilin, isegi loomalikumad kõrihääled. Lavaesise vallutas paar hüperaktivisti, kelle karglevad tantsusammud järgivad skeemi: viis meetrit vasakule, viis meetrit paremale, aga heaks juhuks hoidke plats ka ees ja taga puhas! Üks palja ülakehaga noormees sai püünelgi ära käia ja käpad võidukalt taeva poole õieli ajada.

Bändi pooletunnise etteaste ajal kaks korda kasvanud publik nõudis lisa. Ajutise Valitsuse laulja Peep Männil täitis enda väitel Villu Tamme palve esineda valesti ja kehvasti, et J.M.K.E-l pärast lihtsam oleks. Lõpulugu "Manalatee" ei kriipinud kõrva siiski rohkem kui varem ette kantu.

J.M.K.E. seninägematu neljapealine akustiline ehk unplugged-koosseis J.M.K.E.U. võeti vastu soojalt. "Kes on lugenud, mis täna toimuma hakkab, neile on see pettumus. Kes ei ole lugenud, mis täna toimuma hakkab, need on ka pettunud," muheles Villu. Alustuseks näppis ta niisama kitarri: "Ma ei julge veel mängima hakata. See on meile täielik uus kogemus." Kohe nii uus, et teda saavat võrrelda eluaegse mendiga – mässajate põlisvaenlasega –, kes ühtäkki meheks saab.

Kuigi pukil istudes värisevi hääli laulu lõõritada polnud see, mida püünel ringi kütma harjunud punklaulja tegelikult ihanuks, toetasid fännid lemmikut igati ning laulsid esimesest silbist kaasa.

"Ärge ajage mulle kärbseid pähe!" rehmas Villu rahva kisakoori ja kinnituste peale, et pole mahepungilgi häda midagi. "Noh, tunnike veel sellist asja?" ohkas mees juba teise laulu järel pisut tüdinult ja vabandas: "Me liiga pikaks neid laule ei taha venitada." Kolmanda loo lõpuossa põimis Villu sisse fraasi: "See hakkab ära tüütama juba!" Veel üks lugu seljataga, iroonitses ta: "Okei, ainult 15 lugu veel selles võtmes." Aeg-ajalt kriipisid kõrvu ka heliprobleemid.

Fänn pääses lavale trummi lööma

Rajum "Paneme punki" tõstis Villu tuju märgatavalt. "Oi, jess, t**a, see tuli nii hästi välja!" hõiskas ta. Tunnustavaid sõnu jagus tal ka Promille Promille ehk Kerti Alevi lauldud "Keemiale" ning "tõelisele armastusballaadile" "Tont seda teab". "Ja kõigile kalli-kalli!" muigas Villu viimase lõpus võltsimalalt. "Täna tuleb veel kukki ka," lubas ta. "Kui te ei taha seda kuulda, siis vilistage mind välja!" Ometi saatis just tema kohati lüürilisekski kiskuvat tämbrit ja kukki suurim aplaus.

Kui seni andsid lugudele rütmi vaid tamburiinid bändi naisliikmete käes, siis nüüd kutsus Villu vabatahtlikku trummi taguma. Julge fänn Margus saigi ""Jeesus Maria!" karjatas eit" ajal peopesaga rütmi lüüa. Kümnelaululist esinemist jäi lõpetama valsitakti seatud "Tere, perestroika".

Minutit-paar kestnud "Korrata!" hõiked ja käteplaksud ei suutnud Eesti punkroki lipulaeva tagasi rambivalgusse meelitada. Leidus ka pettunuid, kelle meelest tulnuks J.M.K.E. esinemine ära jätta. "Kui müüakse seitsmeeurone pilet punkkontserdile, ei saa mängida Viljandi folki akustilise kitarriga!" arvas üks piduline löödult.

Harilikust pungikontserdist vaguramat publikut jäi üles kütma õhtu pesamuna Psühhoterror.