Kunstnik Fideelia-Signe Roots kõndis Tartust Karepale palja ülakehaga (209)
Et ilm hulluks pööras, tuli viie päeva jooksul 50 kilomeetrit sõita bussiga. Aga kohale ta laupäevaks jõudis – Rakvere teatri kunstiguru Teet Veispaki kunstihäppeningile "Äng", kus Richard Sagritsa talumuuseumi õuel ootas ees terve trobikond samal lainel olevaid kunstiinimesi. Signe hoolde anti koguni isikliku lipu heiskamine.
Samal teemal
Signe on hingelt nudist. Ja ihkaks elada mõnes Prantsusmaa väikelinnas, kus eluaeg võib suvisel kuumal ajal oma toiminguid teha ka täiesti paljalt. Oma kunstiotsingutes pole ta häbenenud end täiesti paljaks koorida. Aga täiesti alasti linnatänavatele minna – selgus, et selleks pole meie maailm veel küps.
Signe läks pikale teele – kõndida naisena palja ülakehaga peaaegu 40 km päevas –, saatjaks omaenda abikaasa, kes kõik veidramad seigad kaamerasse jäädvustas. Ühel päeval liitus nendega ka Kanal 2, kes tegelikult juhtuski kohale kõige naljakamatel hetkedel.
Ei osanud keegi aimatagi, et august taas Eestimaa karust, s.t. tavalist nägu nii süngel moel näitab. Igal juhul sattus Fideelia oma plaanidega täisvihma – et mitte öelda rahe alla –, mis rännuindu tublisti maha võttis. Kui esimene päev välja arvata, saatis seltskonda paduvihm.
"Miks te alasti olete?"
Fideelia-Signe Roots pidi oma retke ajal üle elama ka enda jaoks üsna kummastava hetke: Väike-Maarja vallavanem kutsus politsei, kui tema paljaid rindu nägi. Talle oli tundunud ütlemata imelik, et katmata ülakehaga naine kõnnib edasi-tagasi.
"Politseimasinas olid keskealine meesterahvas ja üsna nooruke ja kenake naine. "Istuge autosse!" öeldi, kui mind arreteerima tuldi. Täpsustav küsimus: miks te alasti olete? Jäin õhku ahmima: ma ei olnud ju alasti! Ainult ülakeha oli paljas. Aga nii ju ei käida, jätkas vali seadusesilm. Mõlemad tegelikult täiesti mõistlikud inimesed. Mina jätkasin ikka oma tavapärast juttu, et miks siis meestele – mul olid vist samal ajalgi poolpaljad ehitusmehed kõrval – politseid ei kutsuta," räägib kunstnik.
Jaoskonnas ütlesid valvemundrid, et nemad mõistavad asja küll, aga ei saa sinna midagi parata. Seadus lihtsalt olevat selline ja nemad tegevat vaid oma tööd. "Mina ei saanud aru – milline seadus siis?" imestab Fideelia. "Et kas peavad paljaste rindadega naised tõesti vangi minema? Vastuseks näidati mulle Väike-Maarja sisekorra eeskirju, mis on sõna-sõnalt samad nagu muudeski valdades. Avalikku korda olevat võimalik rikkuda ühiskondliku moraalitunnet riivates ja mina käivat just selle paragrahvi alla: sama pügala alla kui teiste tõukamine ja karjumine. Paljast ülakehast ei olnud seal sõnagi!"
"Suuri rahvamasse mu ümber polnud."
Veel küsiti Fideelia riiete järele. "Vastasin, et kõik nad on selle telejaama bussis, kes just sel päeval minust saadet tegi. Läks karmiks – kohale kamandati ka telemees, kes pandi samuti seletust andma," meenutab ta.
Siis tuli Fideelia kord. "Küsimused olid täpsed ja asjalikud: mis kell te telebussi läksite? Mis kell te särgi seljast heitsite? Kust ma sellise idee üldse sain? Mis mu eesmärk on? Ja samas vaimus edasi. Tunne, et tegu on ehtsa kurjategijaga, hakkas üha süvenema.
Paistis, et ka politsei ise on suhtelises kimbatuses. Minu vastu polnud ainsatki tõsist argumenti ega ka seadussõna. Ainult väide, et avaliku korra rikkumise all on tegu väga laia teemaga.
Otsus jäigi tegemata. Valves olnud politseinik lubas protokolli edasi saata peakonstaablile, kes nendel päevadel pidi mu saatuse paika panema. Otsus võib mulle määrata kuni 400 eurot trahvi või mind hoopis kolmeks päevaks arestikambrisse saata. Valik on Eesti võimu käes," teab Fideelia.
Mida retk talle õpetas? "Suuri rahvamasse mu ümber polnud. Aga piisas vähestegi toetusest. Kui paar protsentigi rahvast mõtleks nii nagu mina."
209 KOMMENTAARI