"Kalju Karask oli Eesti kauneima häälega tenor läbi aegade." (2)

Kolleegid kinnitavad kui ühest suust, et Karask on senises Eesti teatri ajaloos kõige kaunima hääletämbriga tenor. Neljapäeval vaikis selle kauaaegse estoonlase, opereti- ja ooperitenori hääl 80. eluaastal igaveseks.

"Milline kurb ja ootamatu uudis! Minu jaoks on Kalju surm nagu väga lähedase inimese kaotus. Me olime "Estonias" aastakümneid garderoobikaaslased," kurvastab kolleegi Kalju Karaski lahkumisest kuuldes "Estonia" laulja Voldemar Kuslap.

"Kalju Karask oli ääretult tore, soe, humoorikas, inimesena hästi sõbralik ja mõnus," meenutab Kuslap. "Ja ka lauljana andekas – teist nii kaunist baritonaalset tenorit nagu Kalju peale Aleksander Püvi ei meenugi!"

"Minu jaoks on kõige valusam see, kui vähesed tundsid teda ääretult südamliku ja positiivse inimesena. Mulle tundub, et tal polnudki vaenlasi ega kadetsejaid. Ta oli nii armsalt vahetu, sõbralik, siiras," meenutab lavastaja Neeme Kuningas.

"Näitlejana oli Kalju Karask saanud korraliku koolituse. Peale Moskva GITISe lõpetamist asus ta tööle Draamateatrisse ja samal ajal jätkas lauluõpinguid meie tollase kõige kuulsama lauluõpetaja Aleksander Arderi juures. Tollal oli kõikide Venemaal õppinud tenorite suurmoeks laulda hästi kõrge peenikese tämbriga – ? la Kozlovski. Laulis ka Kalju siis samamoodi papi Arderile ette. Papi oli tükk aega oma kiilaspead silunud ja lõpuks Kaljule öelnud: "Teate, noormees, tenor peab ikka mees ka olema!" muigab Kuslap.

"Kalju Karaski tee draamanäitlejast ooperilauljaks on Eesti teatriajaloos pretsedenditu. Ta õppis ju GITISes äärmiselt tugeval kursusel, kursusekaaslasteks näiteks Arvo Kruusement ja Ita Ever," meenutab Kuningas. "Alles Draamateatris avastati tema erakordsed lauljavõimed."

"Minule jäävad Kalju Karaskist ainult kõige paremad ja armsamad mälestused," ütleb näitlejanna Ita Ever. "Ta oli väga elurõõmus, optimistlik, alati humoorikas, heatujuline."

Everi sõnul ei mäleta ta, et Kalju Karask oleks juba GITISes õppides üllatanud teisi oma vokaalsete võimetega. "Keegi ei osanud neid aimatagi. See oli meie lauluõpetaja GITISes, kes tabas ära, kui suur potentsiaal Kaljul on. Hakkas teda vaikselt ja targalt suunama, pühendas talle rohkelt tähelepanu. Tallinnas ta jätkas lauluõpinguid," meenutab Ever.

Aeti segi Mario Lanzaga

"Ma ei tea, kas see on "Estonia" legend või tõsilugu: kord mängis "Estonia" valvelauas raadio ja raadiost tuli soovikontsert. Teatri fuajees käis igapäevane elu – keegi ootas kedagi, keegi valmistus lahkuma. Eks lauljad siis püüdsid ära arvata, kes raadios nii ilusasti ja võimsalt Cavaradossi aariat esitab," jutustab Kuningas. "Mina tean!" ütles kadunud Aleksander Püvi (ja tema teadis absoluutselt kõike). See on Mario Lanza!" (kuulus ameerika tenor - toim). Ja suur oli estoonlaste hämmastus, kui aaria lõppedes teatati raadiost: "Teile laulis Kalju Karask!" Võrdlus Lanzaga pole sugugi kohatu, sest Karaskit on peetud kõige ilusama häälega eesti tenoriks läbi aegade," ütleb Kuningas. "Karaski viimase juubeli tähistamisel kuulasime tema plaate. Seal on täiesti imelisi, võrratuid asju," ütleb ta.

Ka Karaski 2007. aastal ilmunud kolmeosalise CD-plaadi koostaja Jüri Kruus ütleb, et Karask oli kõige kaunima hääletämbriga tenor senises Eesti teatri ajaloos. "Kalju Karaski baritonaalse värvinguga hääl on jõuline ja samas kaunilt väljendusrikas. Sellise häälega lauljaid sünnib meie laiuskraadil harva. Eraldi väärib aga märkimist tema näitlejatalent – akadeemilise hariduse ja esimesed töökogemused omandas ta ju hoopis draamanäitlejana," ütleb Kruus.

Viimane, kes "unetutest" elus oli

Kalju Karask on end filmisõbra mällu jäädvustanud osatäitmistega filmides "Keskpäevane praam" ja "Mehed ei nuta".

"Mehed ei nuta" võtted on mul küll tänini elavalt meeles. Tol 1968. aasta suvel ja sügisel olid haruldaselt soojad ilmad. Põhilised võtted toimusid Muhumaal, Kõinastu laiul. Meil oli väga tore seltskond ja kogu aeg väga lõbus. Orissaare restoranist toodi meile tellimise peale toidud. Mäletan, kuidas Ervin Abel esitas tellimuse – üks pudel viina ja kaks pätsi leiba. Kalju Karask aga põrutas vastu – mulle kaks pudelit viina ja üks päts leiba. Niisugune omavaheline lõõpimine käis filmivõtetel kogu aeg," meenutab Kuslap.

Karask ise on aga Õhtulehele öelnud, et suuremat poekraami tarbimist ta ei mäleta, sest muhulaste kodune kesvamärg olnud parem ja kangem. Laulja meenutas ka samas, kui lõbus oli filmivõtetel ja tunnustas "Mehed ei nuta" režissööri Sulev Nõmmikut. "Film on nagu hea vein: mida kauem seisab, seda paremaks läheb," rääkis "unetut" lauljat mänginud Kalju Karask seitse aastat tagasi Õhtulehele. "Nüüd alles saame aru, kui hästi see tegelikult tehtud on. Nõmmik oli ikka väga andekas inimene ja koomik," nentis Karask, tunnistades, et vaatab filmi ikka ja jälle ning naerab stseenide üle, mida telerist on nähtud korda kolmkümmend.

Seni oli Kalju Karask ainus veel elus olev "unetu" patsient. Surnud on nii vanameister Ants Lauter, Richard Peramets, Endel Pärn, Ervin Abel kui Leo Normet.

"Nüüd olen siis mina ainuke, kes kunagise kultusfilmi "Mehed ei nuta" peaosalistest veel elus on," ütleb Kuslap.

Vana garderoobikaaslasega suhtles Kuslap telefonitsi pidevalt. "Eks tal tervis jäi ikka üha viletsamaks. Viimati helistasin talle alles nädal või poolteist tagasi. Telefonis kõlas Kalju hääl kuidagi pahaendeliselt. Kuid ikkagi on uudis tema surmast mulle väga ootamatu," ütleb Kuslap.