Draamanäitlejast ooperisolistiks

Juba koolipõlves näitemänguga tegelenud, omandas ta näitlejakutse Moskva GITISe eesti stuudios. Pärast lõpetamist asus Karask näitlejana tööle Draamateatris, kus tema esimeseks rolliks sai Tõnisson (Oskar Lutsu "Kevades"). Teatritöö kõrval õppis kauni tämbriga tenor Aleksander Arderi juures laulmist.

Lummava häälega draamanäitleja kutsuti 1957. aastal külalisena laulma Estonia teatrisse K?lm?ni operetti "Bajadeer" ning prints Radjami rolliga pälvis Karask esimese tunnustuse muusikalaval. Paar aastat hiljem sai Kalju Karaskist estoonlane, kelleks ta jäi elu lõpuni.

Kerge, liikuva häälematerjali, hea diktsiooni ja mehise kasvuga oli Kalju Karask muusikateatri solistiks justkui loodud. Juba populaarsust kogunud operetilaulja üllatas aga taas oma publikut ning sooritas Rodolfona (Puccini "Boheemis") samavõrd meeldejääva ooperidebüüdi. Tema mitmepalgelise rolligalerii moodustavad veel Švejk (Spadavecchia "Vahva sõdur Švejk"), Othello (Verdi "Othello"), Dick Johnson (Puccini "Tütarlaps kuldsest läänest"), Franz Bonnius (Tubina "Barbara von Tisenhusen"), Šuiski, Golitsõn (Mussorgski "Boriss Godunov", "Hovanštšina"), don Jerome (Prokofjevi "Kihlus kloostris"), Köster (Vinteri "Kevade") jpt.

Filmisõbrad tunnevad Karaskit ka filminäitlejana tänu osatäitmistele filmides "Keskpäevane praam", "Mehed ei nuta", "Mäeküla piimamees", paljudes kuuldemängudes ja telelavastustes.

1998. aastal omistati Kalju Karaskile silmapaistva ja mitmekülgse elutöö eest Georg Otsa nimeline preemia. Alates 2008. aastast oli Karask Eesti Näitlejate Liidu auliige.

Muusikasõber saab helinäited laulja laiaulatuslikust repertuaarist kuulata tema kolmeosaliselt CD-plaadilt, kuhu on mahutatud unikaalsed ülesvõtted aastatest 1957 – 1982. Kogumikul kõlavad muuhulgas aariad ja duetid Verdi, Puccini ja Tubina ooperitest, Kalmani, Straussi ja Lehari operettidest ning paar soololaulu.