Yves Saint Laurent sööstis paradiisist põrgusse

Rängas depressioonis vaevlev naistemoe revolutsionäär suutis rõõmu tunda vaid kaks korda aastas – neil päevil, mil publiku ette jõudis tema uus kollektsioon. Ent 24 tunniga oli rõõm haihtunud.

"Ta oli maniakaal-depressiivne, see on selge," rääkis 2008. aastal 71 aasta vanuses vähki surnud Saint Laurent’i kauane elukaaslane ja äripartner Pierre Bergé hiljutises New York Timesi intervjuus. Bergé ja Saint Laurent tutvusid 1958. aastal, mil verinoor moekunstnik oli pärast Christian Diori ootamatut surma tõusnud Diori moemaja juhiks. Ent paar aastat hiljem, Alžeeria sõja pingelisematel päevadel, võeti Yves sõjaväkke. Õrna hingega homoseksuaalile oli see talumatu üleelamine. Pariisi moeelu särav täht sai armees närvivapustuse, veetis kolm kuud haiglas ning kuulutati väeteenistuseks kõlbmatuks.

Bergést sai ülitundliku närvikavaga disaineri jaoks kindel kalju, mille najale ta ehitas üles oma moe- ja parfüümiimpeeriumi. "Ta oli maniakaal-depressiivne selle sõna täpses tähenduses: maniakaalne ja depressiivne," kinnitab Bergé. "See tähendab perioode, mil ta tegi õnnest hullununa kõiksuguseid asju – ja järgmisel päeval oli kõik musta värvi. Just depressioon ajas teda alkoholismi ning hiljem veidike uimastite küüsi. Voil?."

"See on lihtsalt haigus."

Bergé tundis alatasa jõuetust, üritades Saint Laurent’i hoida stabiilsena ning loomingule keskendununa. "Kui sul on suhe alkohooliku ja narkomaaniga, on teie suhted väga rasked. Mida me teha saame? Mitte kui midagi. Ainult selle faktiga leppida. Jah, üritada aidata, ja ma tegingi seda, ehkki kesiste tulemustega. Aga ma tegin seda."

Isegi siis, kui Saint Laurent’i hingevaevades sündinud moekollektsiooni ülistati vapustavalt kauniks, ei suutnud ta selle üle rõõmustada. Disainer oli oma lemmikesemetesse nii kiindunud, et ühestainsastki loobumine võis ta põhjatusse musta auku lennutada. "Üritasin teda lihtsalt aeg-ajalt aidata," räägib Bergé. "Ma ei kurtnud kunagi. Mitte kunagi. See on ju haigus, muud midagi. See on lihtsalt haigus." Kui Yves’i öine elupõletamine ja seksiseiklused kõik piirid ületasid, kolis Bergé lähedalasuvasse hotelli. Yves suutis alkoholile ja uimastitele lõplikult ei öelda alles 1990. aastal. Bergé’ga jäi ta äripartneriks ka pärast lahkuminekut. Moekunstnik tõmbus üksindusse ning redutas oma Pariisi korteris sadade kunstiaarete keskel. "Masenduse vangla ja haigla. Olen sellest kõigest välja rabelnud – pimestatuna, kuid kainena," ütles Saint Laurent 2002. aastal pensionile minnes.

Kunstikollektsioon põhjustas ostuorgia

Pierre Thorettoni lummav film keskendub kahe aasta tagusele Christie firma megaoksjonile, kus pandi enampakkumisele üle 700 kunstieseme, mis Bergé ja Saint Laurent ühiste aastakümnete jooksul kogunud olid. Prantslastel on kombeks oma väärtuslikke kunstikollektsioone perekonnas edasi pärandada või vähemalt muuseumidele annetada. Prantsuse ajakirjandus nimetas moekeisri truu kaaslase otsust korraldada kolmepäevane hunnitute taieste orgia sajandi müügiks. Nüüd tunnistab Bergé, et ta ise poleks tahtnud oma kooselu aardeid enampakkumisele panna. Tema unistus oli rajada muuseum, kus Euroopa kunsti vanameistrite joonistused, renessansiaegsed pronkskujud, maalid, mööbel ja mälestusesemed oleksid kõrvuti Saint Laurent’i moeloomingu pärlitega. "Selles muuseumis oleks kunst naitunud moega," seletab Bergé. Ent see olnuks tema sõnul liiga keerukas ja liiga kallis.

Oksjon tõi sisse vapustava summa – 484 miljonit dollarit. Seda, kui suure protsendi ta sellest endale sai, keeldub Bergé avaldamast. Sentimentaalne ta pole. "Ma ei usu hinge – ei enda ega nende esemete omasse," kinnitab ta. Talle tundub, et "Hull armastus" jätab temast ja Yves’ist pelgalt kunstikollektsionääridest homopaari mulje. Lisaks kunstišedöövritele kollektsioneerisid nad ka luksuslikke maju, kus end taiestega ümbritseda. Bergé soovitab siiski lugeda oma õhukest mälestusteraamatut "Kirjad Yves’ile", mille ta pärast kauase teekaaslase surma kirjutas. Seal seisab: "Meid tiivustav jõud on olnud seksuaalsus, mitte kunst."